Oh, kui tore: uus hambahari! Nii mõnus, et küüriks kasvõi päev läbi enda hambaid!

Sirvisin huvi pärast enda paar viimast postitust üle. Ja tahaks lihtsalt öelda, et tegelikult ma ei ole nii mõtlik, ma olen selline ainult siis, kui mul igav on.

Või tegelt ma ei tea, mida ma praegu ajan. Mõte ei tööta. See postitus tundub ka praegu nii mõttetu ja loll.

Vahet pole.

Käib küll.

Täna öösel oli üle pika aja jälle üks silmapete. Tegin silmad lahti, vaatasin, et keset lage on keegi nööriga sellised jõulukaunistused (tähed ja sarnased) rippuma riputatud. Esimene küsimus, mis pähe tuli oli see, et miks keegi need veel sinna riputama pidi. Kuid siis sain aru, et silmapete jälle ning nad kadusid ära ja ma sain rahus edasi magada.

Iga kord, kui alkoholi joon hakkan kahetsema, et see mulle mõistusele ei hakka. Kahetsen, et ma ei saa enda muresid ära juua, ma ei saa teha midagi, mida ma hommikul kahetseks. Ning kui mul ei ole juues tuju näidelda*, siis mõjub alkohol miskipärast tavapäraselt vastupidiselt - ma langen enda mõtetesse ja hakkan filosofeerima või hullemal juhul füüsikast mõtlema. Kahju, et mul tavaliselt arvutit lähedal ei ole muidu saaks ohtralt blogi-materjali koguaeg.
Tavaliselt kui ma sellises seisundis olen hakkan ma kahetsema... kahetsema seda, et ma olen nagu kõik teised - ma olen inimene. Ma hakkan kahetsema seda, et ma olen nii kergest manipuleeritav, ma olen nõrk. Hakkan mõtlema, kui palju erinevaid ideid ja paska on mulle alateadvuse kaudu pähe surutud. Ning kõige hullem on see, et ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen ometigi nõrk - ma olen inimene.


Nõme on olla inimene...

* - Teeselda, et ma olen sama purjus nagu teisedki, et nad mind haletsema ei hakkaks.


/// Nägite kui toreda teksti saab öisel koduteel enda moblasse sisse trükkida.

Vaatasin just ära sellise filmi nagu "Antichrist". Kunstilise poole pealt oli film väga tore, kuid filmi mõttes... mitte nii väga tore ehk siis kinno päris sellist asja vaatama ei läheks. Vahepeal tekkis filmi vaadates selline mõte, et rešižöör üritas vahepeal lihtsalt mõttetult palju rõvedaid asju sisse toppida. Muidugi filmi kommentaari lugedes rääkisid kõik kui rõve see film on ning treilerit vaadates sain ise ka aru, et see film on rõve, eriti veel kui isegi treileris on selline klipp, kus abielupaar seksib metsas keset laipade hunnikut. Filmi ise algas niimoodi, et näitas jälle seda armupaari, kuid seekord nad seksisid enda korteris dušši all. Ja muidugi näitasid nad seda saja erineva nurga alt ning nad isegi näitasid lähikaadrit nende karvastest suguelunditest (Mis välguvad filmis veel mitu korda). Need seksi kaadrid olid läbisegi klippidega, kuidas nende väga noor poeg samal ajal enesetapu tegi ning ka paar kaadrit, kuidas pesumasin samal ajal pesu pesi. Ning kõik see toimus toreda klassikalise muusika saatel.
Esimene peatüki lõpus näidati veel ka, kuidas metskits jooksmise ajal enda (surnud?) last sünnitas.. päris armas oli. Teine peatükk näitas üleni verist rebast, kes sõi enda südame küljest juppe.. ta oli ka päris armas. Kolmanda peatüki alguses ma arvasin, et asi enam rõvedamaks minna ei saa, kuna nad on juba niigi suguelundeid ja palju erinevaid surnud asju näidanud. Kuid siiski õnnestus neil kuidagi need kaks asja omavahel kombineerida ja teha kõige rõvedama filmi, mida ma eales näinud olen.
Kuid kui rõvedad kohad välja jätta (mis moodustasidki filmist enamuse), siis oli see tavaline inimeste mõttemaailmal mängiv film nagu need psühholoogilised filmid ikka on. Midagi head pidi seal filmis ikka olema. Midagi, mis mind üldse pani seda filmi vaatama. Ilmselt oli minu jaoks see ajend see, et see ei olnudki nagu film, see oli rohkem nagu kunstiteos... Ta oli omapärane.

Olin kodus ja ajasin rahulikult oma asju ning mõtlesin rahulikult omi mõtteid, kui järsku tuli kohutav külma- ja mõnulaine. See sai alguse kuklast, tundsin kohutavalt mõnusat surinat kuklas. Siis see laienes edasi seljani ja ka pealaeni, ma seisin paigal ja panin isegi silmad mõnust kinni. Seljast kadus see surin ära, aga peas liikus edasi pea esiossa ja seal kadus ta ka natukese aja pärast ära. Kõik see toimus umbes 15 sekundi jooksul. Peale seda seisin ma veel paigal, sest tundsin, kuidas terve mu keha veel surises imelikult, kuidagi mõnusalt. Ma ei tea küll, mis surin see oli, aga päris huvitav kogemus oli. Ehk olid mul lihtsalt nii toredad mõtted?

Samas on mind jälle tabanud tuimuselaine. Ma nagu enam-vähem magaks 24/7. Ma lihtsalt tunnen end tuimama, mu aju ei suuda midagi mõelda ning mul on lihtsalt absoluutselt kõigest pohhui. Ainuke asi, mis mind üldse sunnib midagi tegema on kohusetunne (Miskipärast jääb mul kohusetunne alati alles). Mõnes mõttes on tore niimoodi kõik päevad maha "magada", kuid tegelikult tahaks midagi tunda, tahaks millestki hoolida.
Või on mul lihtsalt praegu väsimus peal?
Ma arvan, et see läheb varsti mööda. Igastahes ma loodan, et see ei kesta sama kaua nagu eelmine kord, kui mul see pohhuismilaine peale tuli.

Kõik on nii igav ja korduv, nagu maailmas ei juhtukski enam midagi huvitavat. Selline tunne nagu kõik asjad korduksid, kuid natukene teistmoodi. Pigem on selline tunne, nagu sa teaksid kõike ette, mis tuleb, tekib selline tunne, et tulevik on samasugune nagu minevik - ühtlased ja hallid mõlemad. Kuid siis, kui sa oled jõudnud täitsa lõppu, horoskoobi, tänase ilma ning telekava juurde, siis järsku avastad, et lugesid eilset lehte, sest tänast lehte ei ole veel tulnud. Ning taipad, et sa saad süüdistada ainult ennast ja hommikuväsimust.... Nii nüüd sai kell 8 ning mul on aeg kooli poole lipata, pealegi tõotab tulla ju põnev päev koos mateematika ja füüsika kontrolltööga.

Kirjutasin just inka essee valmis ning natukene jäi seda kirjutamise tuhinat üle, kuna Rodgers ei viitsi pikki tekste kontrollida ja ma üritasin siis enam-vähem tema limiidi sisse jääda, kuigi see oli selline teema mille kohta on raske lühidalt kirjutada enda arvamust, aga see selleks.. Ja kui valmis sain, siis otsustasingi siia tulla, et midagi siia kähku kribada.

Igastahes.. sattusin lugema enda vanu-vanu foorumi postitusi ning mind pani imestama, kui hästi ma siis inglise keelt oskasin. Muidugi on ka postitusi, mis panid mind imestama, miks ma nii lolle asju kirjutasin (sest siis ma teadsin ju poliitikast isegi vähem kui ma tean praegu), aga see on ju lapseks olemise üks osa, et on tahtmine kõikjal kaasa rääkida, isegi kui sa ei tea, millest sa räägid. Aga tegelikult mõte, mida ma püüan siin esitada on küsimus endale, et äkki ma peaks proovima hakata uuesti inglise keeles mõtlema? Äkki tuleks mulle see sõnade seadmise oskus siis tagasi?

But I don’t want to go among mad people,' Alice remarked.

'Oh, you can’t help that,' said the Cat.

'We’re all mad here. I’m mad. You’re mad.'

'How do you know I’m mad?' said Alice.

'You must be,” said the Cat. 'or you wouldn’t have come here.'

Kes oleks uskunud, et sellises muinasjutus võib olla peidus selline sügav ühiskondlik sõnum. Muidugi see üllatas mind, kui ma esimest korda seda lugesin, aga samas on Lewis Carroll mulle varem ka enda mõtteterakestega silma jäänud.

Tegelikult tahaks veel kirjutada, aga ma ei jõua - aeg ja viitsimine suruvad peale. Ja pealegi on vaja õppima hakata... Okei see õppimise jutt oli loll vabandust, neid päevi, kus võtaks homseks õppimine üle kümne minuti ei ole kuigi palju. Ma ei tea, kas viga on lihtsalt minus või osad õpetajad ei annagi tõsiseltvõetavad õppimist. Kõik kodused ülesanded on tavaliselt siuksed, et teed töövihikust mingi harjutuse 3 või 4 minutiga ära või siis on selline õppimine, mida sa ei pea üldse tegema või võid koolis vabalt kähku ära teha.

http://www.youtube.com/watch?v=AuK2A1ZqoWs

Ehk siis "Flobots - Handlebars" jahh... Ma olen seda lugu juba pika aja jooksul päris palju kuulnud, eriti seda "I can ride my bike with no handlebars." kohta ja noh, kui tead ainult seda kohta, siis selle järgi arvasin, et see on mingi komöödiline laul nagu mingi Lian Lynchi lugu. Aga noh paar päeva tagasi sattusin uuesti selle laulu peale ning mul oli võimalus seda otseselt kuulata. Ja ausalt öeldes, et ma ei uskunud, et ma siuksest laulust sellise sõnumi leian. Tavaliselt on ikka lauludel niimoodi, et kas neis peitub mingi sõnum või on siis neid lihtsalt tore kuulata. Kuid sellel laulul olid mõlemad omadused, mis hämmastaski mind nii palju. Muidugi võite mulle siin kohal öelda, et paljudel lauludel on ju niimoodi, et neid on tore kuulatada ning samas on mingi sõnum ka sees. Kuid minu jaoks jääb see laul ikka mingit moodi eriliseks.
Kui juba jutt muusika peale läks, siis võiks veel sellest teemast kirjutada. Eriti hea on praegu Showtek'i uus album "Analogue Players in a Digital World." Kõik lood on sellel albumil head, kuid eriti jäi silma lugu "Rockchild". Viimasel ajal on meeldima hakkanud ka "Toby Mac - Burn For You" ning ka dubstepi lugu "Emalkay - When I Look At You", mis on suht kummaline, arvestades kui vähe ma tegelikult dubstepi kuulan. Ning viimased pool aastat on ka lemmikud olnud kõik Dan Le Sac vs Scroobius Pip'i lood, seal hulgas ka "Scroobius Pip ft. YILA - Astronaut". Need on lihtsalt sellised lood, mida kuula kasvõi kümme korda päevas... tegelikult minu poolest võiks isegi rohkem kuulata neid.