Thursday, February 10, 2011

Bad day.

Iga päev ei saagi olla parim päev,
oota natukene, varsti kõik on taas kergem.
Usu mind, juba homme näed,
et taevas on selgem ja elu on helgem.


See on elu, siin seda juhtub,
et aeg-ajalt on päevi, kus kõik luhtub.
Magasin öösel vist valel küljel,
selline tunne on siiani küll veel.
Unustasin panna endale äratuskella,
tõusin alles lõunal vale jalaga üles,
üritasin puhtalt kohviga kustutada enda nälja,
kuid peagi see juba kõrvetab mul süles.
Kähku selga uued riided,
sest ma ei saa aru, miks olen siin veel.
Kool algas juba neli tundi tagasi,
aga siiani alles veel magasin.
Kõht siiani tühi, tahaks midagi süüa,
aga olen kaotanud enda rahakoti,
ilmselgelt lasi keegi selle rotti,
üritan vaid aega lüüa.

Maja ees, proovin autod käivitada.
Kuid bensiin on juba ammu ilmselt otsas,
mis sa sellise asja peale ikka kostad?
Eks sa ürita, end mitte lasta häirida.
Eks ma lähen siis kooli jala,
läbi tuisu, vihma ja jää.
Täpselt nagu sibliv kala,
peasi, et auto alla ei jää.
Jõudsin kooli, jäin viis tundi hiljaks,
tundi jõudes olen neil kui pinnuks silmas.
Õpetajad ei taha mind siia nii halvas tujus,
Arvavad, et see on nakkav, olen teistele eeskujuks.
Matemaatikas pole mitte kellelgi tuju hea,
sest mida sa siin ikka teed, kui sul ei võta pea?
Ära ka ei saa minna, sest vaja on haridust,
keegi ei taha kanda hiljem elus seda karistust.
Pluss, kui sul pole piisavalt raha,
siis on kõikjal olla paha.
Kui sul pole piisavalt kuulsust,
siis ära oota kelleltki suudlust.
Sest nende silmis sa pole seda kõike väärt,
ära isegi mõtle tõsta enda häält.
Nende egod on sinust kõrgemal kui mäed.

Rahakott siiani kadunud,
sööklas süüa ei saa,
kuigi olid viisakalt palunud.
Kui hommikul isegi oli veel silmades väikene sära,
siis nüüdseks on kõik see tuhmunud ära.


Iga päev ei saagi olla parim päev,
oota natukene, varsti kõik on taas kergem.
Usu mind, juba homme näed,
et taevas on selgem ja elu on helgem.

Väsinud, peas ainult negatiivset mõtted,
kas siin on kellegi süüd?
Õnneks koolipäev peagi lõppeb,
saab koju minna nüüd.
Jälle jala läbi vihma, sest autot ju ei ole.
No, see on küll nüüd tore!

Hambad ristis terve päev möödub,
koju jõudes tunned end löödult.
Heidad voodi, end teki alla peidad,
sest tead, et unes vastumürki leiad.
Uni parandab kõik vead,
tõustes näed ainult head.



///Ilmselgelt on mul praegu liiga palju vaba aega ja liigagi igav. Ning ilmselgelt on ka palavik oma töö teinud.



Let's join a street gang! Is NASA recruiting?

Saturday, February 5, 2011

You were just like me with someone dissapointed in You.




Woke up today at 10pm, because people were either yelling or speaking too loud, I can't make the difference between these two things anyway. Getting up so early really sucked, because I planned not get up before 1 pm. So I stood up, turned the computer on with my toe and sat behind the desk. I didn't log into msn, because I just couldn't be bothered with talking to someone. I started surfing, because I needed to feed my addictions. Feeding my addictions always makes me feel better, but today... it didn't. Soon I realized it's already 12.30 and my room was still pitch-dark. I pulled the curtains up, got dressed and went on the computer again. I should have gone to skate at 12 o'clock, but fuck it right now, it can wait, I got more addictions to feed. At about 13.00 I went to the kitchen, thought about making some coffee. Coffee always cures these awful feelings, atleast for half an hour. But then I thought fuck it, I don't need it, I can be just alright without it. I'll be strong.. Right?.. Am I right? Oh well.. we'll see. Went back onto the computer again, got nothing else to do on this stupid day. On 13:45 I decided to start cooking. I didn't feel hungry, but it always helps me when I feel down. I guess it just feels great to create something with your own hands. But today it didn't. The food tasted great, but I still felt like a worthless piece of sh*t.

Maybe I should just let go of the echo I'm chasing?

Right now I'm making some special calming-tea. If I'm lucky it'll make me want to go to sleep. But I don't think I can sleep with thoughts like these on my mind. I'll be happy if it would just calm my nerves down. Maybe I should just take some pills, but I don't think I have any that would make me feel good right now. I've got some that would make me so relaxed that I wouldn't understand a fuck, but hell no, I ain't gonna take them right now.

Adrenaline, mescaline, ephedrine and apple sauce.

I think I'm going to the skatepark soon. And probably start doing something I'm not good at there. Falling feels good. It's like hitting someone makes people calmer, but it's only with that one difference that you're hitting yourself. It's like saying, I'm beating myself, because I'm not allowed to hit anyone else.

I just feel like I'm fighting someone who doesn't even know that we're fighting. Someone who doesn't even know somethings wrong. Someone who's done something wrong and doesn't even know it. I think it's hate I'm feeling. I'm not a hater-person. I rarely feel like saying something bad to someone. I suck at being angry. If I ever get bad feelings towards someone it always feels like I just got bad feelings towards myself. If I start to hate someone it finally ends up me hating myself. But not today, not yesterday and not probably tommorow. Now it feels like I'm only hating myself 50% and the other half is on someone else. I'll just have to gather enough strength to end it all if it continues this way. I'd maybe even end it all today, but fuck it, I'm too weak. Too afraid of myself. Too afraid of the future.


Gotta deal with the demons, before they deal with me.



Are pod people more flexible, you think?


Thursday, February 3, 2011

Tipp-topp, Hip-hop

Matemaatikaolümpiaad - 1.koht
Keemiaolümpiaad - 1.koht
Füüsikaolümpiaad - 1. koht

Täitsa rahul tulemustega =)  Eriti füüsikaga, kuna sinna läksin ma otse Rootsi laeva pealt tulles. 2 ööd magamata, peavaluga ja jõudsin sinna 2 tundi hiljem kui teised ning kui sinna jõudsin, siis mulle öeldi, et me otsustasime, et lubame see aasta valemivihikut kasutada. Idiootsus minu arust, Rapla maakonnas oli ilmselt lihtsalt nii madalad tulemused iga aasta, et nad otsustasid tulemusi parandada. Ma muidugi ei näinud sellest vihikust mingit kasu ja tegingi ilma selleta. 3 tunniga sain õnneks napilt tehtud ja sama kiiresti kui kohale jõudsin, sama kiirelt ka kadusin. Rääkige nüüd, et Raplamaal on kõrge reaalainete tase. Kui minusugune lambi-oss suudab midagi sellist teha, eriti füüsikas pohmakaga, siis on midagi imeliku. Sain enda füüsika tulemuse ka teada - 16 punkti; teisel kohal oli 6,5 punkti, niiet konkurentsi eriti ei ole =D
See aasta ma võiksin selle eest vähemalt diplomi või midagigi saada... mitte nagu eelmine aasta. Ja direktor hakkas mind muidugi kohe Santaga võrdlema. Rääkis, et tema ei suutnud kõiki reaalaineid ära võita. Haha, ebareaalne võrdlus, selliseid inimesi ei saa omavahel võrrelda. Santa on Santa ja mina on mina.


Kuutõbised, tõbised.
Kuud õgime, õgime.
Pimedus kannab vaikust
ja taeva silmad on suletud.
Vaikus kannab neid,
kelle hinged on unetud.
Öö kannab noote,
neile anname suud
ning laulame loitse,
millega kanname kuud.



It's in love with Hendrik Sal-Saller


Monday, January 31, 2011

I can't get no sleep




Rootsis oli eriti tore olla. Kuigi algul laevale minnes oli mingi pool tundi räige jampsimine ja meid ähvardati koguaeg laevalt välja visata. Kuna ma olin alakas, siis peab mul mingi 30+ aastane hooldaja kaasas olema või siis 18+ hooldaja, kes on mu lähisugulane. Täitsin selle hooldaja ankeedi ära ja panin, et Erki on mu poolvend. Laeva minnes üks pikk turvamees pidas meid kinni ja käis meile tükk aega pinda. Kontrollis ankeete, helistas ja rääkis kapteniga, vahepeal tuli ütles, et meid visatakse välja. Siis pidime täitma ankeedi, kuhu pidime panema enda vanemate numbrid. Üheks numbriks panime Erki numbri, ta lihtsalt pani telefoni hääletuks ja teiseks panime tema isa numbri. Õnneks ta sai natukene enne seda talle helistatud ja rääkitud, mis värk oli. Ja kui kapten helistaski talle, siis kapten pakkus talle igast erinevaid nimesid, kes iganes võiks kõik poolvennad olla, aga õnneks ta ütles, et ei, ainult mina olen. Ja siis oli veel tükk aega nussimist, turvamees tuli vahepeal meie juurde, ütles, et me valetasime talle, et me pole poolvennad, et vanemad ütlesid. Aga õnneks ta lihtsalt bluffis ja üritas meid kuidagi murda. Peale pikka jamamist täitsime veel ühed ankeedid ära ja siis saime lõpuks laevale minna. Ning õhtul nägime seda turvameest veel paar korda. Tuli meiega rääkima ja ütles, et ta varsti tuleb meie kajutisse või siis otsib meid üles ja paneb alakaid puhuma. Ja kui üks alakas joonud on, siis visatakse ta Rootsis laevalt välja ja edasi tegeleb sellega Rootsi politsei. Õnneks me peale seda teda eriti enam ei näinud.

Peast käis läbi mõte...
veider ja raskesti usutav...
olen olemas.



Muidugi ma võiksin terve Rootsi reisi siia maha kirjutada, aga see oleks teile rohkem vaevaline kui mulle. Aga ühest hetkest, mis mul kõige paremini meelde jäi, võin küll jutustada. Klubis, tantsupõrandal. Kõikjal minu ümber olid suht suvalised inimesed, käis minu jaoks suht lambine muss ka. Ja siis mingi hetk vahetas DJ laulu ja pani peale mingi Insomnia remix'i, nime ma ei teadnud, aga laulu olin ikka kuulnud. Alguses oli natukene vaikust, aga siis kõlas "I can't get no sleep". Täitsa pekkis, mis tunne oli seda laulu kuulata. Mul oli sama tunne, nagu kommi all olevatel vendadel, kes Qlimaxil 24h reivivad. Ma tundsin ennast vabana. Mind ei häirinud mitte miski, kõik oli kõige paremas korras, energia voolas minusse tagasi, kõik ümberringi tundus hästi, isegi kõik inimesed ümberringi tundusid imelised. Kõik oli hästi. Savi, et mingid tüübid mu kõrval räigelt kätega vehkisid. Savi, et mingi vend külje pealt koguaeg nügib. Savi, et mingi tüdruk ja poiss istuvad natukene eemal ja poiss libistab enda kätt mööda tüdruku kõht üles poole. Savi, et tüdruk enda käega tema käest kinni võtab ja siis käest kinni hoides eemale tõstab. Savi, et natukese aja pärast poisi käsi mööda tüdruku reit ülespoole liigub. Savi, et tüdruk jälle sellest käest kinni võtab ja eemale tõstab. Savi, et mul põlved juba tantsimisest valutavad. Savi, et terve see põrand kleepub nii palju, et jalga on isegi raske põranda küljest lahti tõsta. Savi, et kell juba palju on. Savi, et see laul varsti ära lõpeb. Savi, et järgmine laul on mingi eesti clubi mix, mille järgi ma küll tantsida ei viitsi. Savi,  et ma pean varsti füüsikaolümpiaadile minema. Savi kõik. Mind polekski nagu enam olemas. Ma polekski nagu enam Holger. Mul polekski nagu enam mineviku. Mul polekski nagu midagi tulevikus tulemas. Mul poleks nagu enam keha. Mul poleks enam isegi nagu tundeid. Mul pole mitte midagi. Ma tundsin end vabana.




In bed.


I don't need drugs. I get the same effect just standing up fast.

Täna oli lebo söögivahetund. Rivis seistes helistas mulle üks füüsika õppejõud ja ütles, et Märjamaal on õpikoda ja ta võib Kohilast läbi tulla ning vajadusel minu peale võtta ja sinna viia. Ma ei saa aru, miks ta mulle üldse koguaeg helistab, ma olen ainult ühe korra seal käinud ju. Rääkisime mingi poolteist minta, sest mina ei saanud temast hästi aru ja tema ei saanud minust hästi aru. Ja kui ma kõne ära panin, siis bljää, mis juhtus. See kõne laksis täiesti ära. Pea oli tuim ja käis ringi. Kõik muutus hästi eredaks ja pimestas silmi, vaateväli oli väike. Mõistus ja terve keha oli täiesti tuim. Liikusin rivis natukene edasi ja avastasin järsku, et miks mu makaronid juustu täis on. Natukene aja pärast tuli meelde, et Robert oli pannud kuidagi vahepeal. Kõik tundus nii naljakas. Istusin lauda, pea tuim, naljakas olla. Natukese aja pärast kõndis Maasik mööda ja mölises, miks mul morsi topsis õun on ja miks see salvrätikuga kaetud on, et kas ma üritan õuna pesta? Peagi helises juba kell ja mul oli ikka pool-taldrikut toitu, õun ja poolteist morsitopsi nina ees. Tavaliselt ma olen selleks ajaks juba ammu klassi ees. Ja ma ei tea, kust see teine morss sinna sai. Jõin selle ära ja leidsin selle seest pooliku pirni otsa. Kurjad inimesed kiusavad nüüd väikest poissi ja topivad asju tema morsi sisse. Igastahes.. jõudsin ka varsti keemia klassi, õpetaja vaatas natukene kurja pilguga, et me nii palju hilinesime, aga vast pole hullu.

Istusin maha ja hakkasin tahvlilt teksti maha vihikusse kirjutama. Ja siis jõudis mulle kohale, et ma kas ei näe teksti või ei saa lihtsalt ühestki tähest aru. Ma ei saanud sõnade tähendusest aru. Täiesti imelik narkolaks oli tõesti =/ Nägevus oli sama nagu siis, kui hästi kiiresti püstitõused ja veri ajju ei jõua joosta ning silme ees läheb mustaks ning mõistus töötas nagu magaval inimesel. Üritasin lihtsalt sarnaseid tähti enda vihikusse joonistada nagu õpetajal tahvlilgi olid, mõeldes, et ehk pärast poole saan neist aru. Ja siis läks asi eriti naljakaks.
Kirjutasin enda ruudulisse vihikusse ja selline tunne oli nagu pastakas ei kirjutaks. Aga siis kui ma ühe sõna lõpu jõudsin kirjutama hakata, siis hakkas niimoodi sõnaalgus järjest paistma hakkama, nagu ilmuks vasakult-paremale välja. Ehk siis kirjutasin ja umbes 2-3 sekundit hiljem, tuli sõna alles nähtavale. Ja minu arust tuli see hoopis teise kohta, kui ma selle kirjutasin. Jõle imelik oli. Aga naljakas oli olla ikka. Joonistest sain vähemalt hästi aru, need olid suured ja ma tegin endale ka need vihikusse hästi suurelt ja ilusasti. Ning Robert passis mu kõrval arvutis, rääkis msnis. Üritasin lugeda, mida ta msnis kirjutas teistele. Sõnu nägin väga hästi, aga ma ei saanud neist midagi aru. Sellest, et ta Ristoga rääkis sain kohe aru, aga kirjast ma aru ei suutnud saada, üritasin küll aga feilisin. Ühes foorumis oli mingi kasutaja "Olts" ka, seda nime zuumisin ka räigelt kaua, et aru saada. Tund lõppes, hakkasin klassist välja minema, kuid õpetaja ütles, et ma tuleks taha ruumi. Mõtlesin, et mida ta küll nüüd tahab. Läksin sinna ja siis ta võttis midagi kapist. Ütles mulle "aitäh" ja andis mulle suure, 300g šokolaadi. Haha, iroonia, mulle tundus see seal nii naljakas, naersin ja tänasin teda ka ning ütlesin nägemist. Praeguseks panin selle šokolaadi enda kommisahtli, kuhu ma kõik kommid panen. See hakkab praegu juba täis saama, kuna mul kommi isu pole, aga õnneks vanemad tühjendavad seda enamus ajast.

Ja siis tuli meil mingi loeng spordihoone klassis. Läksin sinna, istusin maha, deem kui nõme tunne. Lagi valge, põrand valge, seinad valged. Tekkisid räiged parakad peale. Lauad muutusid nagu korraks nähtamatuks ja terve tuba oli valge. Ainuke asi mis oli, oli roheline tahvel, seda on alati korralikult näha. Vahtisin seda ja see rahustab täiesti maha. Aga siis pidin mingi hetk püsti seisma. Ja vot siis hakkas pohmakas tekkima. Pea hakkas valutama, aga enesetunne oli ikka täiesti tuim. Nüüd on siiamaani selline tunne, pea lõhub ja keha on tuim. Aga nüüd vähemalt saan sõnadest aru, muidu ma ei suudaks praegu isegi blogi kirjutada. Kuigi ma igaksjuhuks kontrollisin enda postituse üle ka, vahepeal oli ikka mõned ebareaalsed laused, millest ma ise ka aru ei saa.



Post hoc, ergo propter hoc.

Saturday, January 22, 2011

Kuradi hingetud, läbipaistvad, laimavad, näotud, teesklejad, tundetud, näitlejad, tagarääkijatest ärakasutajad

Hääled ilma näota,
nagu kukku ilma käota.
Näotud on ka sõnad,
algavad neist vaid sõjad.
Nad topivad su lahtritesse,
arhiivivad ja panevad sahtlitesse.
Kuid näost-näkku kuuled neilt hoopis teist lugu,
pole ime, et keegi neist ei saa siis jagu.
Sest nii on,
kärbeste söömine on väike hind selle eest,
et olla kameeleon.
Väljast harva nähtav, kuid jäädavalt tühi seest.
Võimas nagu ühe-mehe leegion.
Pole eales millegi eest tundnud häbi,
isegi peeglisse vaadates näevad endist läbi.
Silmad põlevad vihast ja kadedusest,
ei mõtle tõsiselt ühtegi vabandustest.
Loovad sõpruse, silmadesse võltsi sära,
lihtsalt, et igavuseks kasutada ära.
Ei hooli, kui haiget saab lõpuks kellegi hing,
pole päris tundeid, ei räägi tõtt ning
lõpuks valisid üheks-sajast ohvrist ka mind.


Mulle tundub see vastik,
aga ära petad sa massid.
Ma vihkan, kuidas enda valelõnga punud
ja mind kõike seda uskuma paned,
ma pole ainuke, keda enda tahtmisele surud.
Ei saa mõelda, et enam teeselda ja petta ei jaksa.
Sest kõige olnud valede eest tuleb sul igavesti maksta.
Mingil hetkel muutusime liialt lähedaseks.
Mõtlesin, et oledki selline nagu räägid. Eks?
Aga ei, iga su teine sõna ja koma on vale.
Mul hakkab ainult minust ja sinu ohvritest hale.
Kuid sa ei tea, et ma seda tean,
ja ma ei andesta sulle eal.
Ning kui lõppenud on su lahingurada,
siis ma ei tule sind lohutama,

Tahaksin osata lugeda
su mõtteid,
sest sinu kasuks jäi
sõja lõppseis.

Tuesday, January 18, 2011

Hääletu naeratustemäng

Naudin enda kohvi..

Garnier korraldes enda veebilehel võistluse. Top 5 saavad spordikoti, igasugu Garnieri tooteid ja iPod shuffle. Ülejäänud Top 10 saavad samad asjad ilma shuffleita. Punkte saab mängides ussi; kui ostad mingi nende toote saad 20000 punkti juurde ja kui kutsud sõbra saad 5000 punkti juurde. Ma ussi mängida eriti ei viitsi ja garnieri tooteid ostnud ka ei ole ja sõpru mul ka ei ole, keda kutsuda. Siis ma lihtsalt "häkkisingi" end algul topis 3. kohale. Nüüd olen ma edetabelist välja langenud 10+ kohale. Aga kuna ma neid värke tahan ikka saada, siis ma panen end topi tagasi. Aga nüüd on dilemma, et kas ma peaks end panema 5. või 10. kohale. Kui ma paneks end 5. kohale, siis on suur võimalus, et ma saan disklaffi, kuna enamus sealt on ilmselt mingi sadu sõpru kutsunud või siis hunniku tooteid ostnud. Aga kui ma paneks top 10. siis on suurem võimalus võita, kuigi seal võivad ka olla enamus midagi ostnud, kuigi see pole kindel. Aga siiski kuna mul pole selle shuffleiga midagi peale hakata, siis ma lähen vist ikka kindlama variandi peale välja ja panen end kümnendale kohale. Need garnieri tooted on iseenesest ka hinnalised asjad ju.

Närvid hakkavad vaikselt läbi minema, vähemalt nii palju kui minu puhul võimalik. Muidugi st. et midagi hullu ma ei tee ja käitun nii nagu ikka, aga endal on nõme lihtsalt olla. Sain täna idiootse asja eest eesti keeles 4. TV oli ülesanne "täida lüngad, kus vaja." Siis oli seal üks sõna, millel oli üpriski palju vabu lünki sees. Mõtlesin, et teen sellest kas "karikad" või "sarikad", kuigi sinna oleks veel palju igasugu sõnu sobitanud. Panin siiski karikad sinna kirja. Ja õpetaja kontrollis seda ülesannet ja ütles, et seal peab olema barrikaad. Nagu WTF, kust ma pean teadma, mis sõna sa tahad, et ma sinna kirjutaksin. Karikad on ka väga kena eesti keelne sõna, mis sellel viga on? Kuigi õnneks see on selline väike hinne, mis ta korjab aasta lõpuks kokku ja paneb üheks suureks koondhindeks kokku, niiet üks väike 4 ei ole väga hull, aga ikkagi. Asi on põhimõttes!


The roof is on the fire,
the floor is underwater.


Vend ütles mulle mingi õhtu, et mul on magu ees. Ta ilmselt mõtles seda naljaga, aga nojah.. Ma olen hakanud rohelist teed jooma, suhkrut ma teesse ei pane, vaid ainult mett. Viinereid, kalapulke ja komme ma vahepeal pole söönud. Pelmeene ka üritan vältida, need suht kasutud asjad. Normaalseid toite söön normaalselt, aga ebanormaalseid olen hakanud vähem sööma. Muidugi mul läheb see hoog paari päeva pärast üle, ma lihtsalt olen selle. Rääkige veel kergesti mõjutatavast inimesest.

Üle eile öösel lamasin voodis, vaatasin telekat. Tahtsin magama minna ja lülitasin teleri välja. Järsku vaatan, et mul on põrandal saunast pärit klaas, selline siiruviiruline. Mõtlesin, et kuidas see küll põrandale sai. Tavaliselt on mul tass voodi kõrval veega, aga kohe kindlasti mitte klaas. Jälgisin seda ja mõtlesin, et mina seda siia ei toonud, vaevalt, et keegi teine ka. Järelikult seda lihtsalt ei ole siin. Ja muidugi mul oli õigus. Jälgisin seda natukene aega veel ja siis see kadus ära. Probleem lahendatud.

© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis