Do you believe in angels?

the chances are I'd fall apart

                                                  and suffer seizures of the heart

as my chest begins to smart

the very second have to part

I want to go back to the start

but then again maybe I'd just feel new

maybe I'd get my life on track

and start to focus my attack

on all the things my life just lacks

and start to claw my passion back

instead of living like a hack

half committed half relaxed

I'd have nothing to lose

Lõpuks suutis keegi ära seletada ja põhjendada kõik need lahingud, mida ma öösiti unetuna enda voodis iseenda peas pean. Lühidalt jõudes on mul kätte jõudnud lihtsalt üks osa quarter age crisisest, ehk veerandeakriisist, kuid eesti keeles pole veel sellist sõna olemas. Kuigi see peaks alles jõudma ~25 aastaselt, siis mulle väideti, et ma elan mingit osa sellest juba praegu läbi, ehk siis mul tulevikus peaks kergem olema.

Milles siis viga on? Ma olen jõudnud enda elus punkti, kus ma tunnen, et mul peaks olema kõik juba välja mõeldud ja ma peaks kõndima juba õigel rajal ning ma peaksin olema kaugemale jõudnud sellest punktist, kus ma paar aastat tagasi olin.

See on hetk elus, kus sa lõpetad rahvaga kaasas käimise ja taipad, et sinus on palju sellist, mida sa ei teadnud ja need asjad võivad sulle meeldida, või sa võid neid vihata. Sa hakkad tundma end ebakindlalt ja mõtled, et kus sa oled aasta või kahe pärast, aga siis tekib hirm, sest sa ei tea, kus sa praegugi oled.

Sa hakkad taipama, et inimesed on isekad, barbaarsed, lollid ja litsakad. Kõik inimesed, keda sa kunagi teadsid ei tundugi enam nii suurepärased kui kunagi. Aga mida sa ei taipa on see, et nad taipavad kunagi seda sama ja nad ei ole nii kurjad, ebasiirad või külmad, aga nad on sama segaduses kui sinagi.

Sa tahad, et elu annaks sulle sõpru, armastust ja hobisi, mis esitaksid sulle väljakutse füüsiliselt, vaimselt ja intellektuaalselt.
Kõik on nii halb, sest sul on tunne, et sa oled ületanud normi. Aga fakt on see, et sa oled täpselt sama nagu iga teine isik maailmas. Niiet saa lihtsalt sellest üle, lõpeta vingumine, naudi lihtsalt asju ja looda leida see muinasjutu jama, millesse sa oled täiesti veendunud, et seda väärid, sest tegelikult, sa ei vääri seda.
Ja see kõik on sellepärast, et sa oled "kõrgemal" kõigest ja ei "lasku" kellegi tasemele. Sa ei proovi asju, ei riski ja kohe kindlasti ei tee esimese sammu, sest sa arvad, et elu peaks seda tegema.

Sa ei usu et pingutus ja kannatus tasuvad ära, sest sul on see totter nihilism, et "sa sured varsti niikuinii" ja sa ei hinda asju sellena, mida nad esindavad, selles sul on mingi omavoliline uhkus selles, kuidas asjad vanasti olid. Igas generatsioonis ja ajastus on omad teemandid ja täpselt sama palju on neis ka sõnnikut.

Selle jutu lõpetuseks ütlen, et ma jätsin alkoholi tarbimise pärast enda sünnipäeva maha. Ainuke asi oli vahuvein pärast klassi lõpetamist. Ma ei kavatse enam enda raha millegile halvale raisata; ma ei kavatse hakata enam enda pohmakaid ravima; ma ei kavatse enam ajurakke tappa; ma ei kavatse enam idiooti mängida; ma kavatsen olla ilma selleta vaba.

Kui keegi kasvaks üles kuubikus, nagu Plato kord väitis,

nad teaksid ainult kuubikut, aga mitte maailma väljaspool.

Nad ei vaataks kuubikut, kui midagi geomeetrilist,

meie teame ainult, et see on kuubik, kuna näeme seda väljast.

Kuubiku sees olijal ei ole õrna aimugi, kui suur või kui lai ta on,

sest mõõtmed on mudelid tehtud vaatlejate poolt ja vaatlejate jaoks

ning suhtes nende positsioonile väljaspool kuubikut.

Kui ma kasvaks üles kuubikus, selle seinad oleksid minu universum,

mul ei oleks mingit teadmist selle tervikust nagu välisvaatlejatel.

Ja aju on võrdne kuubikuga, me kunagi ei mõtle sellest välja poole.

Taipa, et aju läbib kuus miljardid signaali sekundis,

aga enamus neist on varjatud ning neid ei edastata meeltele.

Aju töö ongi saada kätte signaale

ja hoida varjatud need, mis sisaldavad meie olemust.

Reaalsus on mõeldav ja võrreldav aja ning ruumiga.

See koostab kaardi territooriumist, mis teeb meist meie.

Üks teema Kopenhaageni interpretatsioonist modernsest kvantfüüsikast,

mis väidab, et tegelikult, me ei tea einet,

me teame ainult menüüd, mida meie aju väidab, et on reaalne.

Me ei tea neid reegleid ja seadusi enda peas,

kuubiku seest me ei saagi näha tõde.

Keegi ei tea täpselt, mis juhtub siis, kui mõtleme.

Ja seetõttu ei saa me kunagi midagi kindlalt teada.

Sul on õigus mõelda,

ära mõtle selle üle,

lihtsalt tee seda.

Nothing more left to say

Dem na like me

and me na like dem

Dem are me enemy

me are not dem friend

Viimane päeva päikesekiir

värvib punaseks õhtuse laotuse.

Viimane langev noahoop

värvib punaseks lina sinu all.

Ühemunaraku kaksikud, sugulashinged -

Tiku ja Taku.

Kaks ühesugust, keegi ei tee vahet.

Ka teid ei huvitanud kumb on kumb,

sest mõlemad on ju samad.

Pole suuremat õnne, kui ühtsus.

Kuni ühel saatuslikul päeval,

sa avastad, et sina oled Tiku.

Ja Taku paneb sinu põlema.

Chasing tommorow

Täna tuletati mulle meelde, et kui ma tahan minna välismaale ülikooli õppima, siis ma pean selle juba sügiseks ära otsustama. Kohutavalt raske valik, sest see võib muuta tervet mu elu absoluutselt igas valdkonnas ja seda on kohutavalt raske langetada. Sellised otsustused tunduvad alati nii rasked ja riskantsed, aga neid lihtsalt peab tegema. Hetkel on mul 2 valikut: kas minna Tartu Ülikooli või Suurbritannia [Imperial/Lancester/Oxford/Cambridge(Hetkeseisu paremuse järjestuses, aga järjekord muutub väga palju)]. Mujale riiki ma õppima minna ei saa, sest bakalaurust õpetatakse kõikides riikides valdavalt kodukeeles. Kõige parem variant asub Šveitsis, aga keelebarjääri tõttu ma sinna õppima ei lähe, kuna enne kuluks mul vähemalt aasta, et saksa keel vajalikul tasemel selgeks saada. Muidugi UKs on see viga, et neil on seal väga nõrk matemaatika, kuna neil õpetatakse ainsana Euroopas teise süsteemi järgi. Juttude järgi, kui sa teed UKs bakalauruse ja siis tahad tulla mandrile magistrit tegema, siis läheb sul väga raskeks ja sa pead väga palju hakkama ise juurde õppima, sest matemaatiline tase on seal puudulik.
Ehk siis praegu seisuga jään ma veel Tartu Ülikooli juurde ja ehk alles magistri- või doktorikraadiks lähen kuhugile Euroopasse, sest kõrgemaid kraade õpetatakse kõikjal inglise keeles. Võib-olla lähen isegi mingil hetkel vahetusüliõpilaseks. Aga see kõik veel muutub ja ma kavatsen veel uurida kõiki enda võimalusi. Ma ei taha sellist valikut uisapäisa teha.

Täna käisime Tallinnas söömas, internetist olime enne seda veel soodukaga kupongid tellinud. Kupong lubas tellida toitu 15€+ eest, ehk siis päris delikaatse summa eest. Tellisin segumahla, kokteili ja grillitud kanapoja. Ettekandja ütles mulle, et see on hästi suur, vehkis kätega mingi suure kaare ja siis ütles, et see sobiks kahele inimesele. Ma ütlesin, et vahet pole, ma võtan kaasa, siis kui üle jääb. Tõi alguses mingi kandiku, millel oli suur hunnik salvrätte ning keskel kauss veega, milles ulpisid sidrunid. Ma olen restoranis varem igasugu asju kohanud, aga mitte midagi sellist. Küsisin, mis see on ja ta ütles, et "see on kana jaoks, pesemiseks." Ahah, sain aru, ta ei räägi eriti hästi eesti keelt, aga suutsin ta silmades peegelduvast hingest välja lugeda, et see on käte puhastamiseks. Siis toodi mulle see kanapoeg ette, päris ilus nägi välja vähemalt. Siis saingi seda süüa paljaste kätega, lihtsalt rebides ja konte välja tirides siis igatpidi neid väntsutades. Mõnus tunne oli niimoodi restoranis süüa. Mulle isegi öeldi, et ma söön nagu barbar. Liha oli räigelt hea, parem kui tavaline, aga see ei olnudki nii suur, nagu kelner hoiatas (vehkis kätega nagu see kanapoeg oleks suure maja suurune) ja ma täitsa suutsin selle üksi ära süüa. Ning kuna meil oli kupongil veel raha järgi, siis kõik teised tellised endale tordi ja mina tellisin endale veel ühe kokteili. Mõnus oli.

Heledad vihmapiisad langevad,

mitte nii heledadest pilvidest.

Vihm toob värskuse,

värskus toob lunastuse,

lunastus toob puhtuse

ja puhtus on tühi.

Tühjus on igav.

Ning isegi kui minimalistlikuses peitub ilu,

siis ilul on oma hind.

See ilu on valus.

Õndsus tekitab valu.

They say dead never speak - maybe because they never listen.

Kell 7.

hommikune äratuskell

äratab üles rutiini.

Hommikune päikesetõus

äratab üles surnud linnud,

kelle summutatud laul

mulla alt ei kostu.

Plahvatus äratab uinunud sõduri,

arusaamata,

et see pomm ta tappis.

Mina

äratan iseenda

Lihtsalt selleks

Et uinuda õhtul uuesti.

Võib-olla see olengi mina.

Võib-olla see on hoopis sina.

Võib-olla see on tema.

Võib-olla see on maybelline.

I have so many faces, tell me, which one is me?

Tõusin täna hommikul ARKi teooriaeksamit tegema, kohtasin seal vana tuttavat, vestlesime natukene ja kui eksami aeg tuli, siis proovisin tegi algul proovieksami, et testida, kuidas see töötas. Seal oli ainult 3 küsimust ja ma suutsin juba 1 valesti panna. Hetkeks tuli juba hirm, et oii fakk, ma vist ei mäleta enam neid küsimusi eriti. Aga õige eksami suutsin ikka 0 veaga ära teha ja 18. juuli tuleb juba sõidueksam. Loodan, et läheb ehk hästi.

Siis suundusin ma Tallinna, nahaarsti juurde. Midagi erilist teada ei saanud, aga hunnik igasugu ravimeid sain küll. Igastahes, mul kasvavad naha peal mingid seened, mis ei levi, ehk ma ei saa neid kellegile anda ning ma ei saanud neid kellegilt saada, kuna need on kõigil inimestel olemas. Järelikult nad on meile kasulikud. Aga mul on neid trenni tõttu natukene rohkem kui peaks olema. Ta kirjutas mulle ühe erilise šampooni nime, mida ma šampooni ei peaks kasutama ning ka ühe retsepti. Vaatasin seda retsepti ning selle peal oli 5-6 keemilise aine nimetused koos kogustega. Mul tekkis suht wtf ilme ja ta ütles mulle, et see on segu. Läksin kohalikku Magdaleena apteegi retseptuuri ja andsin neile selle retsepti. Nad ütlesid, et nemad ei valmista segusid ning pean minema Tõnismäele. Läksin sinna, andsin neile retsepti ning nad ütlesid, et sellega läheb natukene aega, nad hakkavad seda nüüd valmistama ja et ma tuleks mingi päev tagasi. Päris äge tegelikult, tekkis sellise vanaaegse alkeemikute poe tunne, kus nad igast värke kokku segasid.

Siis läksin ka panka ja ütlesin, et tahan enda kontot sulgeda. Pangatelleri nägu peegeldas šoki ning küsis mult, kas ma tõesti tahan enda kontot sulgeda. Siis ma ütlesin jah, ta läks eemale, tõi mingid paberid ja küsis üllatunult üle, kas ma olen ikka kindel. Siis kui ma pabereid täitma hakkasin, siis ta päris veel igasugu asju, et miks ma kontot sulgeda tahan jms. Lõpuks kui tehtud sain üritas veel mingid pensiosammast mulle pähe suruda. Äge.

There's no hell more harsh than a memory.
There's no home more hell than an empty nest.


Natukene aega tagasi veetsin ühe nädala oma elust ka Norrast. Pikka kokkuvõtet ma sellest kirjutada ei jaksa. Kui siis ainult lühidalt. Vihma sadas pikalt, mingil hetkel olid kõik asjad läbimärjad, külm oli, käed lumivalged ja värisesid. Kindad olid küll käes, aga kätt rusikasse pigistades tuli neist vaid külma vett välja. Moraal täiesti nullis. Käisin pea norgus, vaikselt, ilma sõnagi lausumata. Aga ikkagi käisin edasi. Siis proovisin midagi. Lõin enda ümber kujutletava mulli. Minu mulli sees kasvas muru ja lilled, sellest väljaspool oli ainult kivid ja muld. Minu mulli sees kostus linnulaulu, taevas oli sinine. Mul oli soe. Mõnus oli olla, isegi naeratus tuli suule. Taipasin, et autokooli sõidueksamil mängisin ka psühholoogia peale. Valesti tegin tegelikult, jälgisin mõistuses rohkem eksamineerija mõtteid ja liigutusi kui teed. Tegin küll paar lolli viga ja arvasin, et kukun läbi, aga ennäe, õpetaja lasi mind läbi. Paras leevendus.

Olles mägedes, eemal kõigest sellest on kerge näha enda elu kõrvalt, täpselt nagu seda näeksid teised, kui nad teaksid igat detaili ja igat mõtet sinu elust. Ja sel hetkel ma püstitasin endale suve lõpuks ideaali. Ma otsustan muutuda õnnelikuks inimeseks. Mina olin kunagi see inimene, kellelt alatasa küsiti "Miks sa kogu aeg naeratad? Kuidas sa suudad alati nii õnnelik olla?" Viimase 2 aastage on see kõik ära tuhmunud. Kuigi see aasta on isegi mulle öeldud, et ma olen vist maailma kõige õnnelikum inimene. Aga ma ei kujuta ettegi, mille pärast seda öeldi. See tundus nii väärana.
Aga mille üle mul siis ikka kurta on? Mul on sõbralik ja ühtne perekond; vaesuses ei ela, mul on materiaalsust isegi rohkem kui ma soovin; koolis on kõik nii hästi, et paremini lihtsalt ei ole võimalik minna; lisaks kõigele sellele on mul lõbus tüdruk, kellega on mul tore koos olla. Mis võiks siis veel puudu olla? Ma tunnen, et see ei ole minu elu, mida ma elan. Ma elan kellegi teise teenage dream'i. Ma olen üks neist inimestest, kes ütleb, et enda unistuste elu saavutamine ei ole sugugi raske, kui seda tahta. Kõikjal õpetatakse, kuidas jõuda enda unistusteni. Aga mitte keegi pole mulle selgeks suutnud teha seda, mida ma tahan. Ja ma pole ise ka selleni jõudnud. Ma ei tea, mida elult oodata, mida tahta, mida saavutada. Ma vahetan maski maski vastu, lihtsalt selleks, et kuidagigi elada. Aga ükski neist pole mina, ükski neist maskidest ei kattu minu näoga. Mu süda ütleb, et see kõik on vale, aga samas on ta ka nii kuradi loll, et ta ei oska mulle öelda, milline mask see minule kuulub. Ma pole leidnud midagi, mis sobiks minu näojoontega, mis oleks midagi mis oleks see üks ja see õige ning teeks mind õnnelikuks.
Iga inimene peaks ise enda maski valmis voolima, aga mul puudub ettekujutlus milline see olema peaks. Kuidas ma peaks siis tulemusega rahul olema, kui kokku tuleb vaid mingi plätserdis?

Some people aren't books, they are poems.

Are we human or are we cancer?

Lasin õhku enda teleka, see mürgitas minu aju

mõtlema samamoodi nagu miljardid teised inimesed.

Viskasin aknast välja enda sõltuvused, lihtsalt selleks,

et taipata, et elan esimesel korrusel ja nii ei purune midagi.

Võtsin enda arvuti, ning lasin maha Windowsi,

kuna akendele ei ole minu elus ruumi.

Ma ei vaja läbipaistvust, ma ei vaja sealt tulevat valgust.

Me oleme vaba generatsioon -

sündinud ilma orjaketita, ilmselt ka sureme selleta.

Siiski enda teadvuse piinatud orjad, on see siis parem?

Addicted, afraid to take control of my own life.

Vahin, kuidas terve horisont puhkeb õide,

maailma äärel, just sellel, mida nad kõik kardavad kõndida.

This feeling is the purest disgust.

------------------------------------------------------------------

It all starts up in my head,

and everyone ends up dead.

I crush them in my bed.

Let me see your body singing to me.

Then you're gonna give it to me,

all night.

Like our genitals are in fight.

And when the time is right,

then

I'm gonna ejaculate some white,

hold your neck tight.

Can you feel my might?

I'm letting you to walk into the light.

That's my every usual night.

Counting the hours

Ma elan enda elu põhimõtte järgi, et silm silma vastu teeb kogu maailma pimedaks. Viha pimestab. Kui keegi võtab sinult sinu silma, siis ära anna talle ka teist. Selle jaoks ongi inimesele 2 silma antud.
Muidugi, see ei tähenda seda, et teise põse peaks pöörama. Lihtsalt tee ta võimetuks, lõika tal käed otsat ja ta ei tülita sind enam eal.


Keegi andis mulle mõtte, et äkki ma olen loomupäralt masohist. Mitte selles mõistes, et ma end lõiguks või veristaks, vaid psühooloogilises mõistes, et mul peab alati olema miski, mille pärast ma muretsen. Alati on midagi, mida ma kardan, mille pärast ma põen, või midagi, mis tekitab minus täieliku segadust. Äkki ma ei oskagi muud moodi elada või hirm ja mure ongi ainuke asi, mis sunnib mind elama. Ainuke asi, mille järgi ma oskan elada. Ilma selleta, ma ehk ei suudakski midagi. Või äkki ma lihtsalt ei oska elada?


Tänasest alates saan ma lõpuks nädal aega puhkust. Kohe varsti lähen rongi peale, sõidan Tallinna, sealt laevaga Rootsi ja edasi Norra. Mägedesse! Nädal aega vabadust, loodust, puhkust ja kõigest eemal olekut. Ma ei viitsi isegi empekat mäkke kaasa võtta. Täitsa saan hakkama enda peas mängiva muusikaga. Võib-olla see ülipikk autosõit natukene väsitab ära, aga see eest mägedes olek on lihtsalt super.

It's mathematics