2 aastat, 1 kuu, 3 päeva ja 1 tund. Ehk 643716000 sekundit. Keegi ei uskunud, et me nii kaua koos oleme. Skeptilisemad ei uskunud üldse, et me kuidagi koos saame olla. Mulle öeldi mitu kuud, et nad siiani hõõruvad silmi ja mõtlevad, et see on uni.
Aga mul oli tore, mul oli lõbus. Ilmselgelt. Ja ta tõesti vajas mind. Kas sa üldse tead, mis tunne see on, kui keegi sind tõesti vajab, esimest korda elus? See on selline tunne, nagu sa olekski elus. Ja rõõm on olla elus, kui sa tead, et see kellegile teisele veel rõõmu teeb. Muidugi on ka veel sõbrad, tuttavad ja teised. Aga nad ei vaja sind nii, nemad ei tunne tohutut rõõmu sellest, et sa hommikul üles tõused ja kuskil linna peal neid kohtad. Nad lihtsalt ei saa nii palju hoolida.
Ja siis tuli see aeg, mil hakkasin mina ka teda vajama. Tore oli koolis käia, tore oli õppida. Ja me olime praktiliselt kogu aeg koos. Ja meil polnud selle 2 aasta jooksul mitte ühtegi suurt tüli; me ei vaielnud ega kakelnud . Millal oli viimane päev, mil me ei näinud teinetesit hetkekski? Siis kui ma Hiiumaal käisin. Millal see oli? Suve lõpu poole, augustis kuskil. Ja enne seda, siis kui ma Norras käisin, juuli alguses. Ehk siis neid päevi oli maruharva.
Aga see kõik kurnab, see kõik väsitab. Eriti siis kui tunded hääbuma hakkavad. Aga siiski mõtled, et tema ju vajab veel sind. Kuigi sa tead, et ta suudab edasi minna. Aga siiski ei suuda lahti lasta. See on nii vale. Aga tundub nii õige.
Kuidas ma suudan talle öelda, et kõik on läbi? Me ei olnud kaugeltki enam lihtsalt boyfriend ja girlfriend. Öelda meie koosolemise kohta "käimine" tundus lausa irooniline. "Kohtingust" oli asi kaugel ja nii jäigi lihtsalt koosolemine ja õues käimine.
Kell 6, kooli ees, sillal kokku saada oli igapäevane. Nüüd muutub kõik, iga päev on teistsugune. Pean hakkama rohkem hobidele, iseendale ja ehk isegi koolile keskenduma. Ma pole harjunud vaba ajaga, ma olen harjunud alati kiirustama, et õigeks ajaks valmis saaks ja välja saaks minna. Aga nüüd tuleb puhkus. Pikk puhkus, kus saan võtta vabalt ja puhata, aga mida samal ajal kardan. Mis saab edasi? Suur pime auk.
Õhtul, mil me lahku läksime, otsustasime, et võime sõbrad edasi olla. Tegime isegi koos nalja ja naersime, nagu midagi poleks muutunud. Hommikul, kell pool üheksa saatis ta mulle mobiili ühe tähtsusetu sõnumi, mis mind üles äratas; sellele järgnes küsimus, miks ma nii vara üleval olen ja seejärel "Kui sa juba üleval oled.." stiilis sõnum.. Okei, mõtlesin, et ta ei teinud seda meelega ja sugugi mitte paha pärast. Magasin edasi ja kui üles tõusin, köögis tegutsesin natukene ja enda tuppa tagasi tulin oli mobiilis 4 sõnumit, viimane oli konkreetne ja lühisõnaline "Käi p****e". Keegi pole mind kunagi varem otseselt kuhugile saatnud ja tema oli see esimene. Aitäh.
It was not your fault, but mine even though it was your heart on the line I really fucked it up this time, didnt I, my dear?
Maybe I am doing it wrong?
See on nii väsitav, kuidas kõik, mis me teeme mingi hetkel ära kaob. Kaasa arvatud me ise. See on inimlik püüe lõpmatuse poole. Ei, kohe kindlasti ma ei taotle surematust. Pigem midagi muud, ma tahan, et midagi minust oleks jääv, mitte mina ise. Kui hästi läheb tõused maailma tippu ja elad nimena edasi 500-1000 aastat. Isegi ajaloo mälu ei ole igavene. Või saad kuulsaks lauljaks. Huvitav, kui tuntud on praegused tippnimed tulevikus? Mitte eriti, uus kiht noorukeid tuleb peale. Kas sa tead, kes leiutas, televiisori, radiaatori, auto, tetrapakendi, laelambi? Asjad, mis on nii edukad, et on muutunud igapäevaseks, aga ikka me ei tea, kes need välja mõttes. Kuulsus on tühine, aga vähemalt nad jätsid jälje. Vähemalt nad suutsid midagi muuta pikkadeks aastateks kuni uus generatsioon leiutisi peale tuleb. Kas poleks äge, kui sinu nimi oleks mingis õpikus? Et kõik kooliõpilased loeksid su elukäiku, sinu saavutusi. Õpetaja näitab neile sinu pilti, räägib sinu iseloomust ja paljud õpilased vinguvad, et nad ei viitsi sinu elu endale pähe tuupida. Aga kuidas? Kuidas sinna saada? Selleks on vaja terve oma elu mingile asjale pühenduda või siis olla nii nagu sa oled ja loota et ehk. Ehk õnn naeratab.
Miks ei võiks kivil olla kivist süda, mis kunagi ei puruneks. Miks ei võiks kivil olla kivist hing, mis kunagi ei mureneks?
Ma ei tea isegi, kuhu ma enda jutuga välja tahan jõuda. Ilmselt tuli tuju end lihtsalt välja elada ja teen seda kirjutades. Pekstes enda sõrmi õrnalt vastu klaviatuuri nuppe. Võib-olla tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen veel elus ja minuga on kõik hästi. High five.
Täna toimus mini-maraton, päris äge oli see, et lõppude lõpuks ei pidanudki ma seal jooksma ja higistama, vaid sain rahulikult BMX'iga kõigist mööda kimada. Jama värk oli see, et rattal pole ju porilaudu ja lõpuks olin ikka päris sopane (ja need kellest mööda sõitsin need ka, sorri). Ja natukene nõme oli see ka, et selle asemel, et alustada hiljem nagu seda tavaliselt tehti, selle asemel alustati varem. Lootsin, et jõuan natukene enne kolme starti, et templid saada ja siis alustada. Aga kell 2:55 olin sillal ja kui sebrani jõudsin, siis käis juba stardipauk. Kuna ma olin rattaga, siis mul polnud hullu, aga teiste suhtes on natukene nõme =/
Aga äge oli ikkagi, väike pilt ka siia juurde:
Tänaseks pidime inimeseõpetuses tegema essee teemal "ajas rändamine" ja rääkima, mis aegadel veedaksime oma erinevad eluetapid. Liigse vaba aja tõttu tegin selle juba laupäeval valmis. See seisis mul seni laua peal ja üleeile avastasin, et see on liialt ära kortsunud, et seda ma ei saa õpetajale anda. Viskasin selle kamina alla, kus käivad paberid, mis lähevad põletamisele ning mõtlesin, et prindin mingi päev selle uuesti lihtsalt välja. Aga eile õhtul, kui ma seda printima hakkasin, siis avastasin, et mu arvuti ei olnud tööd ära salvestanud. Mõtlesin juba, et pean selle töö uuesti kirjutama. Hakkasin siis kamina alt neid pabereid läbi sortima. Ei leidnud ja ei leidnud. Kuni lõpuks, kuskilt taga nurgast pakkisin ühe kortsunud A4 lahti ja see õnneks oligi just minu essee ja keegi ei olnudki seda ära põletanud. Jeiii! ^^
Minu tänava juurde hakkavad ka need teetööd jõudma. Praegusel hetkel on nii, et kui ma koju tahan sõita, siis pean sõitma mööda maanteed ja siis mõnda aega 5 km/h tiksuma mööda auklikku mudateed. Nii palju siis auto puhtana hoidmisest. Aga homme nad peaksid juba minu tänavaristini ka jõudma ning kuna see on ainuke tee, mis siit välja viib, siis mul pole õrna aimugi, kuhu ma enda auto peaks panema või kuidas ma üldse siit välja pääsen. Ja nii palju kui ma olen mujal märganud, siis nad teevad seda ühte auku mitu päeva ju =/
Jah, see on tema,
juba kaugelt tunnen ta ära
Jah, see on kindlalt tema,
juba kaugelt paneb ta mu naeratama.
Jõuab mu juurde,
kõnnib must mööda,
mis tundub nagu igavik,
sest mõtteis jäämegi kõrvuti seisma.
Vaatan teda, väljast sisse.
Pikad heledad, kuldsed juuksed,
mis ulatuvad tema tiibadeni.
Ingellikud silmad, mis on hallid
nagu torm tema hinges.
Pehmed, kuid kahvatud huuled,
nagu temagi, kui Ta lahkus.
Nina, nii väikene, nunnu.
Natukene viltune,
veelgi nunnum.
Ta on peenike,
vaeseke nii kõhnake.
Üpriski pikk,
aga tegelt mitte eriti.
Minust lühem 6-15 sentimeetrit,
tont seda nii täpselt teab.
See õhuke roosa sviiter,
need heledad kitsad teksad
need valged tossud,
mis kõik muudavad ta maaliteosest kaunimaks.
Aga midagi paistab tas esile,
ei julge valjult spekulaaridagi,
aga ehk 70 või 75 B.
Pehmed kui ta huuledki,
et mitte minna liialt nilbeks.
Ta on küll seksikas,
aga mitte üks neist, kellele ütleks
"seda raami paneks" või "sellega pulgapeitust mängiks."
Tere. Olen vahepeal kirjutanud kirjandit, uurimistööd, motivatsioonikirja, muidu meile, sadu säutse ja kõik oma koolivihikud täis kirjutanud ja nüüd jõuan lõpuks ka siia.
Täna hommikul algas TTÜ's üleriiklik lahtine matemaatika võistlus, kuhu ma olin ka juba mitu nädalat plaaninud minna ja kuhu olin ka registreerunud. Aga eile õhtul otsustasin siiski, et jätan minemata, ma lihtsalt leidsin, et sel pole mõtet.
Eelmine reede toimus rebasteläbu ja kohe järgmine hommik, raplas kell 8.00 sai alguse Kaitseliidu metsalaager. Pakkisime asjad autode peale, käisime Alust läbi, võtsime relvad ja relvade puhastusvahendid ning suundusime Männiku lasketiiru. Seal jaotati meid kahte jakku, ühed läksid metsa harjutusi tegema ja minu jagu läks lasketiiru laskma. Seal seletati meile natukene teooriat ja hakkasime 100m kauguselt AK-4'dega laskma. Eriti raskeks tegi asja see, et ma sihin parema silmaga, aga samas on mul parem silm natukene pime, nii et sihtmärki nägin ma pigem ühtlase laiguna. Ja kui me olime juba paar tundi täristanud ja sellest üpriski kopp ees oli, siis öeldi meile, et nüüd teeme arvestusliku laskmise, igaüks saab 10 kuuli ja tulemused lähevad kirja. Siin kohal olgu öeldud, et laskurid jagunevad kolme gruppi : II klassi laskur (75 silma), I klassi laskur (82 silma) ja esilaskur (90 silma). Ja minu silmade arv oli ka mulle üllatuseks. 94 silma : 5 kümnesse, 4 üheksasse ja 1 kaheksasse. Instruktorid rääkisid omavahel, et mul on annet ja mind peaks snaipriks soovitama, olin enda üle ka uhke =)
Aga tulemus tundus ikkagi natukene utoopiline arvestades seda, et mõnikord rasketel koolipäevadel on mul raske suppi süüa. Käed lihtsalt värisevad nii palju. Mitte, et ma supi suust mööda paneks, vaid pigem võib lusikas enne tühjaks väriseda, kui see suuni jõuab =D
Kuid kuulsin, et järgmises jaos oli üks tüdruk, kes lasi minust 1 silma rohkem, nimelt 95 silma. Samas see mind ei imesta, sest tüdrukud ongi alati olnud paremad laskurid.
Olime hilisõhtuni Männikus ja kõigile üllatuseks tuli kõrgemalt käsk, et me ei saagi telgis ööbida, vaid läheme Alu spordihoone (pehmed voodid, saun, duššid, soojus mmm...) ja siis hakkasimegi autodega jälle Alu pool tiksuma. Seal oli kottpime ja üpriski jahe, arvestades, et tuul käis kõikjalt läbi. Aga mulle meeldis, et seal oli pime, sest mul oli näpp lõhki, ma tundsin, et see kipitab ja valutab, aga ma ei näinud, kui tõsiselt see lõhki on. Kui ma arvasin, et see on ainult kriimustus, siis kadus valu praktiliselt ära. Aga kui ma kujutasin ette, kui kohutavalt lõhki see tegelt võib olla, siis see hakkas aina valusamalt valutama. Äge on niimoodi enda psühholoogiaga mängida. Aga hiljem valguse käes avastasin, et see on üpriski sügav haav ja mul on siiani arm alles.
Hakkasime mõtlema vabadusest. Absoluutsest vabadusest. Mida ma teeksin, kui ma oleksingi sõdur, aga kõrgema astme oma. See, kes kogu aeg otsustab, kuhu minna, mida teha ja kodu mul puuduks. Taipasin, et ma läheksin mõne aja pärast hulluks, ma lihtsalt kaotaksin enda reaalsustaju. Ma ei suuda niimoodi elada. Mul on vaja neid igapäevaseid rutiine, sõltuvusi, harjumusi. Mulle meeldib see, et ma teen iga päev vähemalt veerand tundi ühte ja sama asja, mida absoluutselt iga päevgi. Ma lihtsalt ei oska elada mingit muud moodi.
Alu spordihoones jaotati meid kahe kaupa paari, et öösel vahti pidada. Minu vahiaeg oli 3:30-4:00 ja mind pandi paari kellegagi, keda hüüdsime Psühho-Killeriks. Ja see nimi oli täiesti õigustatud. Ta enamik ajast vahtis tühja ja hakkas omaette naerma. Laskmisel läks tal kohutavalt halvasti, tegelikult raudselt lasi paar lasku ära ja ülejäänud kuulid pani endale tasku. Loodsin, et ta mind valveajal maha ei lase, sest ta tõesti nägi hirmus välja.
Et mul öösel midagi paremat teha ei olnud, läksin enda relvasalve puhastama. Ja ta lihtsalt seisis 10 minutit minust natukene eemal paigal ja vahtis mind ning seda, kuidas ma puhastan. Päris creepy, aga lõpuks ta siiski läks ära.
Järgmine päev puhastasime terve elu aeg oma relvi ning siis viisime relvad Alu mõisa ehk lattu ära. Ja nüüdsest ongi seal üks automaat, millel on minu nimi peal =)
Senimaani on mulle tundunud kirjanduses õpitav pagulaskirjandus kohutavalt nüri ja tuim. Aga lõppude lõpuks käis jutust läbi üks luuletus, mis asja positiivsuse poole kallutas (Vabandan, kui mõni sõna vahetusse on läinud, mu mälu pole enam see, mis varem):
Keelemõistest
Kui üks keel
tungib su suhu
ja see pole prantsuskeel
saksakeel venekeel ingliskeel suaheeli ega
üleüldse mingi keel mida
valjult hääldada saab
siis jääb üle vaid üks:
too keel räägib kõiki keeli
aksendivabalt
ei tunne grammatikat
reeglitest pole aimugi
toda ei saa õppida
ta kas on või ei ole ja võib-ollat
pole ollagi ses keeles
Selle keele mõisteid
tunnevad üksnes kaks
ja hääldavad ühtemoodi
Ja mida veel siis huvitavat? Kas te teadsite, et ma olen misantrooplik inimene? Jah, ilmselt mingil määral küll. Reaalsus on selline, et ma ei jätnud alkoholi tarbimist selletõttu maha, et see rikuks minu tervist, tapaks ajurakke ega midagi sellist. Ma jätsin selle maha, sest mida rohkem ma pidudel inimesi hakkasin jälgima, seda misantrooplikumaks ma muudusin ( see ja minu tundlikus pohmakatele). Muidugi olen ma ka kainena käinud vähe igasugu pidudel ja läbudel.
Muidugi, ega ma enda üle uhke ei ole, aga ma ei saa midagi parata. Ma ei viitsi põlata, sest vihkajad ei võida iial. Aga vahepeal lihtsalt välgatab, et miks peab kõik alati nii kuradi idiootne olema. Võib-olla on asi selles, et mulle lihtsalt meeldib keerukus ja sügavus. Ma ei talu lihtsakoelisust, ma ei suuda. Raske on lihtsalt olla ja mitte kuhugile pürgida, mitte midagi peale lolluse teha.
Inimesed suudavad mind lausa hämmastada. Kuidas nad saavad mitte teada kõige elementaarsemaid asju. Kuidas nad saavad nii lihtsakoeliselt elada ja kuidas nad saavad nii debiilseid küsimusi küsida?
Alustan täna koolist ja teen võimalikult lühidalt. Tore on tagasi olla, koolis on alati hea tuju. Igatsen küll und taga, aga see on väike hind, mida maksta. Uus füüsika õpetaja ei olegi nii vaimustav kui ma lootsin. Ausalt-öeldes tundub ta mulle isegi ebakompententne. Vähemalt siiani ei ole me õppima hakanud ja ta teeb alatasa enda imelikke nalju, nagu näiteks see, et Gilgameshil ei olnud naba, aga tal on. That's just great, ja ma pean selle aastaga selgeks saama 4 õpikut + 2 tükki, mis meil eelmistest gümnaasiumiaastastest õppimata jäid.
Täna hommikul läksin kööki kohvitassi kraanikaussi panema. Järsku, enda üllatuseks, avastasin end nõusi pesemas. Väga imelik oli. Aga mõtlesin, et kui ma juba alustasin, siis võin teiste rõõmuks kõik nõud ära pesta. Nii sai ka tehtud. Success.
Nii nagu silmad on hinge peeglid
ja huuled südame omad.
Nii peegeldab tuba mõttemaailma.
Mäletate seda laelampi, millest ma eelmine kord rääkisin? Lõpuks sai tehtud nii, et kuna see on valmistatud plastist, siis kuidagi sai seda õnneks ikka kruviga lae külge kinni keerata. Üritasin seda isegi käega alla tirida, aga kruvi hoiab seda nii tugevasti kinni, et seda niisama ära tõmmata ei saa. Lisaks on kruvi pandud külje pealt, mis tähendab, et ta ennast kruvist läbi ka ei saa tirida.
Ja teate, mis täna öösel juhtus? Südaöösel, samal ajal, mis alati ehk umbes 2 paiku kukkus see lambikuppel täiega vastu maad ja mõranes. Hommikul vaadates oli kruvi veel laes. Täpselt samas kohas ning lambil ei ole mingit märki ka, et ta oleks kruvi ära tirinud. Ebareaalne. Aga nüüd ma täitsa usun, et mingi kotermann võib seal sees olla.
Samas on see lamp nüüd nii katki, et peab uue ostma. Loodame, et sellega sama jama otsast pihta peale ei hakka.
Ning kuna see öine pauk oli selline, mis terve maja üles äratas. Siis hommikul vanemad ütlesid, et äkki see on see sama tegelane, kes meil öösiti vahepeal tulesid põlema paneb. Johnny, what the fuck? Miks mina midagi sellest ei teadnud? Aga selgus, et meil lähevad osades tubades mõnikord öösiti tuled põlema. Ainult mitte minu omas. Niiet siin kummitab, jep, jep, jep.
Umbes nädal pärast seda, mil see kuppel eelmist korda alla kukkus ja ma polnud seda tagasi pannud tuli isa mu tuppa ja ütles, et kui ma ülikoolis hakkan käima, siis ta ütles, et peab hakkama mul vist seal külas käima, et vaadata, kas majal on ikka aknad ees ja kõik on korras, sest mind ei häiri mitte midagi. Isegi see, kui laelambikupplit pole nädal aega laes olnud. Ta jutus oli täitsa iva sees. Aga mul on kergem elada niimoodi. Vähem asju, mis meelehärmi valmistavad. Mind ongi kohutavalt raske tasakaalust välja lüüa või närvi ajada. Isegi inimesed pole mulle vastukarva. Miks vihata, kui vihkajad ei võida iial? Miks rabada millegi sellise nimel, mis pole seda väärt?
Mind jäi õrnalt kummitama üks teine küsimus ka: "Kas sul polegi kunagi räiget tahtmist end täiesti nokki juua või kanepit tõmmata?"
Ja vastus? Ei ole. Nii irooniline kui see ka ei tunduks, siis joomise, või vähemalt liigjoomise, jätsin ma maha pärast enda 18. sünnipäeva. Peale seda pole ma kordagi tundnud juua täis. Maksimaalne kogus piirdus alati 1 veinipudeliga, enamasti olin siiski täiesti kaine. Aga erinevaid veine olen hakanud degusteerima, mulle meeldib seda teha. Ainsad veinid, mis ma välja jätsin olid Tšiili veinid, sest need ei sobitu kohe üldse minu maitsega.
