Me, Myself and I

Alustan täna koolist ja teen võimalikult lühidalt. Tore on tagasi olla, koolis on alati hea tuju. Igatsen küll und taga, aga see on väike hind, mida maksta. Uus füüsika õpetaja ei olegi nii vaimustav kui ma lootsin. Ausalt-öeldes tundub ta mulle isegi ebakompententne. Vähemalt siiani ei ole me õppima hakanud ja ta teeb alatasa enda imelikke nalju, nagu näiteks see, et Gilgameshil ei olnud naba, aga tal on. That's just great, ja ma pean selle aastaga selgeks saama 4 õpikut + 2 tükki, mis meil eelmistest gümnaasiumiaastastest õppimata jäid.

Täna hommikul läksin kööki kohvitassi kraanikaussi panema. Järsku, enda üllatuseks, avastasin end nõusi pesemas. Väga imelik oli. Aga mõtlesin, et kui ma juba alustasin, siis võin teiste rõõmuks kõik nõud ära pesta. Nii sai ka tehtud. Success.

Nii nagu silmad on hinge peeglid

ja huuled südame omad.

Nii peegeldab tuba mõttemaailma.

Mäletate seda laelampi, millest ma eelmine kord rääkisin? Lõpuks sai tehtud nii, et kuna see on valmistatud plastist, siis kuidagi sai seda õnneks ikka kruviga lae külge kinni keerata. Üritasin seda isegi käega alla tirida, aga kruvi hoiab seda nii tugevasti kinni, et seda niisama ära tõmmata ei saa. Lisaks on kruvi pandud külje pealt, mis tähendab, et ta ennast kruvist läbi ka ei saa tirida.
Ja teate, mis täna öösel juhtus? Südaöösel, samal ajal, mis alati ehk umbes 2 paiku kukkus see lambikuppel täiega vastu maad ja mõranes. Hommikul vaadates oli kruvi veel laes. Täpselt samas kohas ning lambil ei ole mingit märki ka, et ta oleks kruvi ära tirinud. Ebareaalne. Aga nüüd ma täitsa usun, et mingi kotermann võib seal sees olla.
Samas on see lamp nüüd nii katki, et peab uue ostma. Loodame, et sellega sama jama otsast pihta peale ei hakka.
Ning kuna see öine pauk oli selline, mis terve maja üles äratas. Siis hommikul vanemad ütlesid, et äkki see on see sama tegelane, kes meil öösiti vahepeal tulesid põlema paneb. Johnny, what the fuck? Miks mina midagi sellest ei teadnud? Aga selgus, et meil lähevad osades tubades mõnikord öösiti tuled põlema. Ainult mitte minu omas. Niiet siin kummitab, jep, jep, jep.

Umbes nädal pärast seda, mil see kuppel eelmist korda alla kukkus ja ma polnud seda tagasi pannud tuli isa mu tuppa ja ütles, et kui ma ülikoolis hakkan käima, siis ta ütles, et peab hakkama mul vist seal külas käima, et vaadata, kas majal on ikka aknad ees ja kõik on korras, sest mind ei häiri mitte midagi. Isegi see, kui laelambikupplit pole nädal aega laes olnud. Ta jutus oli täitsa iva sees. Aga mul on kergem elada niimoodi. Vähem asju, mis meelehärmi valmistavad. Mind ongi kohutavalt raske tasakaalust välja lüüa või närvi ajada. Isegi inimesed pole mulle vastukarva. Miks vihata, kui vihkajad ei võida iial? Miks rabada millegi sellise nimel, mis pole seda väärt?

Mind jäi õrnalt kummitama üks teine küsimus ka: "Kas sul polegi kunagi räiget tahtmist end täiesti nokki juua või kanepit tõmmata?"
Ja vastus? Ei ole. Nii irooniline kui see ka ei tunduks, siis joomise, või vähemalt liigjoomise, jätsin ma maha pärast enda 18. sünnipäeva. Peale seda pole ma kordagi tundnud juua täis. Maksimaalne kogus piirdus alati 1 veinipudeliga, enamasti olin siiski täiesti kaine. Aga erinevaid veine olen hakanud degusteerima, mulle meeldib seda teha. Ainsad veinid, mis ma välja jätsin olid Tšiili veinid, sest need ei sobitu kohe üldse minu maitsega.