Käisin eile Kohila Gümnaasiumis nii mõnegi asjaga esinemas ning ühe loengu pidasin ka ülikooli kohta ja rääkisin kõne algul ka eriala valikust. Mingi osa sellest tahtsin ka siia kirjutada.
Nimelt, ma usun, et mistahes eriala valik peaks olema selline, et endal oleks rõõm seda öelda. Mina suudan küll uhkusega öelda, et mina õpin füüsikat. Ja täitsa hästi kõlab. Samas sattusin ühele peole koos ühe võõra tüübiga, kes kohe üldse ei tahtnud öelda, mis eriala ta õpib. Ta andis küll vihjeid "hästi kasutu", "kõige mõttetum aine üldse" jne. Kuid pärast mõningaks pinnimist ta siiski lõpuks ütles, et õpib eesti ja soome-ugri keeleteadust. Noh, ei olnudki ju nii hull?
Mida ma selle jutuga öelda tahan, on see, et kui isegi sina ei suuda enda erialast lugu pidada, kuidas peaksid seda tegema teised sinust, kui selle eriala eksperdist. Sest tõenäoliselt, niimoodi enda erialas kuigi kaugele jõuab ja kui jõuabki, siis mitte sugugi rõõmsate emotsioonidega. Sest eriala peaks siiski olema selline, mis valmistaks rõõmu nii endale, kui ka teistele sinu ümber.
Kui tugev on sõna mõju? Otseselt sõna mõju, mitte kõik see, mis sellega kaasneda võib. Kui mul on tõsiselt hea tuju ja ma loen kurba armuluulet, siis see sugugi ei tekita minus armuvalu, paremal juhul mõtlen vaid, et ilusalt laotud sõnad need. Samas, kui ise igatsuses loeksin sama luulet, siis loeksin ridu, seostaksin neid endaga ning tunneksin sees tugevaid emotsioone, võib-olla ka valu. Aga kas selle võib sõna arvele panna? Sest reaalsuses ei ole need sõnad sugugi need, mis neid emotsioone tekitavad, vaid see kõik tuleb minu enda seest. See kõik tuleb minu olukorrast, tundmustest, mida ma olen varem tundnud, mälestustest. Kui mul ei oleks ka neid, siis jätaks see luuletus mind külmaks.
Kui oled elurõõmus, siis sõimutekst ei muuda sinu sees midagi. Ja kui oled tuim, siis armastuskiri on vaid paar tähte, mis on teineteise kõrvale asetatud..
Kas inimesed näevad värve erimoodi?
Väga hea küsimus, ma olen isegi selle üle pikalt mõtisklenud. Täiesti identselt ei nähta kohe kindlasti mitte, ma ei näe isegi enda parema ja vasaku silmaga samasuguseid värve. Aga kas minu sinine on siiski tema sinine? Äkki tema sinine on minu roosa? Nii suurt erinevust kohe kindlasti ei ole, meie kõigi silmad, närvid ja ka vastuvõtt ajus on ehitatud piisavalt analoogselt, et ka näha sarnaselt. Siin kohal muidugi värvipimedus ja muud sellised asjad välja jätta. Väikesed erinevused võivad olla, näiteks alati ei tehta kahel väga sarnasel toonil vahet, mis kõik tulevad mingitest väikestest silma või närvide isikuomadustest.
Muidugi, hästi huvitav teema on värvipimedus ja selle erivormid, sest erinevad värvipimeduse kombinatsioonid võivad vägagi huvitavaid pilte luua. Kaks pilti ma sellest ka siia panen, kirjutama ei hakka:
http://coloursofblood.wordpress.com/2013/03/28/veri-murk-ja-mina/ (varjatud postitus)
