Üks lehekene, teine lehekene,
mitte raamatust vaid puult.
Üks sõnakene, teine sõnakene,
mitte lehekeselt vaid suult,
see hingemattev kompliment:
"nii tähenduslik su eksistent."
Et teha meeleolu meeldivaks,
siis enda mälu ma värskendaks
ja räägiks kõigest õigest
ehk enda lapsepõlvest.
Üldiselt olin lihasööja,
see sinine väravalööja,
kes tänaval väravaposti lõi,
ilma väravata säravat posti,
mis valgustas tänavat,
ei olnudki hoopis värav,
mida lõin.
Teravalt teretades möödakäijat,
sugugi ta ei röökinud,
kuigi ta nägi minu lööki,
vaid minust mööda ta käis,
möödakäija.
Ja vaid silmapilk näis,
kui tänav ja möödakäija,
olid pimedust täis,
enam ei olnud sära,
ühe jalalöögiga lõin ära,
elektri väravapostis,
ilma väravata ja särata.
Nüüd, kuis kasvanud suureks,
ei viibuta jalaga,
kuigi seal on mu juured,
Ning kui seis kunagi nii jama,
et juues kõrrega vedelat kama,
ma haigla voodis pikali laman,
siis lubada julgen ka ma,
et neid lugusid võin jutustada.
Sest kõlavad paremini suult,
kui lehekeselt, lehekeselt,
mida kandmas vaid tuul.
