Kui mäng saab läbi, lähevad ettur ja kuningas samasse karpi.

Vahepeal mängisin facebookis mängu "Aita Annikat!" ja loosi tahtel õnnestus mul sealt suur komplekt ravimeid võita:

Neid on seal 135€ väärtuses ning saabusid just sobival ajal - kodus käimisega olingi endale traditsioonilise köha/nohu komplekti kaasa saanud.

Tegime vanematele jõulukingi, millest isegi rõõmu saime. Kinkisime neile uue siseseikluspargi, Spideri parki, perepileti. See oli minu esimene seikluspargi kogemus ja seega päris võimas, ämbliku tunne tekkis. Üritasin võimalikult palju atraktsioone läbi ronida, oli ju vaid tunnikene aega. Kahjuks kõikjale selle ajaga ei jõudnud, aga põnevamad ning keerulisemad siiski läbisin. Eelnev treenitus tuli seal kasuks, ei oleks mul piisavalt tugevust olnud, ei oleks ma ka pooltest asjadest ilma kukkumata läbi saanud, park nõudis palju rippumist ning enese tõstmist.

Kõige naljakam oli minu jaoks ehk eelviimasena läbitud atraktsioon. Teisele poole saamiseks, pidin lao hoone nõndanimetatud betoonist aknalaudade küljes kätega rippudes edasi ronima, täpselt nagu Tomb Raider! Muidugi pärast pikka vaevalist ronimist kohale jõudes avastasin, et see atraktsioon ei olnud niimoodi mõeldud. Sellel platvormil oli üks suur köis, mille abil oleks saanud ennast lihtsalt kõigutada. Aga näete, saab ka ilma.

Vahepalaks väikene meistriteos punase pandaga, mille ma isale Tartu trükikojas sünnipäevaks valmistasin. Ehk teisisõnu ülikonnas panda puidu peale trükituna:

Ma muidu siia sellest pilti ei paneks, kuid mulle väga meeldib see pilt. Olles värisevate kätega ning käsitööandetu inimene, siis sellise asja edukas valmistamine on minu jaoks suur asi.

Ümberringi juhtus paljude arvutitega mingil hetkel korraga õnnetus. Minul läks näiteks ekraan katki, kuna kodus olen ainult dokkis, siis avastasin selle palju hiljem. Nimelt siis, kui läksin kooli õppejõule enda tehtud töid ette näitama, lihtsalt, et seal vaid musta ekraani passida.

Oma laptopi viisin parandusse Järvele, IT-bussi, mis ei olnud küll kõige targem valik, kuid see oli ainuke, mis nädalavahetusel lahti oli. Ise pean homme tagasi Tartusse sõitma (et teha päev enne aastavahetust veel eksam ära).
Kuna koolitöid on vaja teha arvutiga ning ka minu detsembri lõpus olev eksam nõuab arvutit, siis mõtlesin kaasa võtta ühe vana laptopi. Üritasin seda kiiremaks teha lastes igasugu vanu programme maha, nagu näiteks LimeWire, BS-player ja muud imeasjad. Muidugi ta jooksis isegi selliste asjade peale kokku. Kuid siis mul meenus, mul oli ka ju lauaarvuti!

Tööle ma seda veel pannud pole ja ma ei tea, mis põnevad asjad sellest välja ronivad, kuid kindlasti jookseb ta kiiremini ja veab minu kooliprogramme välja.
Loodame, et varsti saab ka laptop korda, et saaks enda normaalsesse ellu tagasi astuda.

Head uut, head vana möödumist, head olevikku!

Minul läheb hästi, kuidas Sul läheb?

  
 
   Laual seisab veel varahommikune tee, või vähemalt see, mis sellest alles on. Nüüdseks on see lihtsalt kreemjas vesi, õrnalt mee maiguline ning vähemalt pakendi sõnul karamelli lõhnaline. Õppides kaob nii mõnigi asi meelelt ära - isegi janutunne.

   Sigrid märkab minu mõttepausi ning minu kivistunud pilku teetassil - me alati märkame, sest need on need hetked, mil me saame omavahel suhelda, isegi, kui see on vaid pilkude kaudu. Inimest ei tohiks segada tema õppimise ja keskendumise ajal, eriti meie erialadel. Kuid hetkel, kui keegi tõstab pilgu eemale ja vahib tühjusesse, siis sa tead, et ka tema vajab puhkust - ka tema igatseb inimhäält nende sõnatute valemiridade keskele. Ta tõuseb diivanilt püsti, ma kuulen tema villaste sokkide lohisemist ning tasaste sammudega hiilib ta minu selja taha, ma ei pööra pead tema poole, vaid hoian enda pilku paigal, keskendudes teistele meeltele. Ta asetab enda käed minu õlgadele ning asub neid masseerima. Mu õlad on tõesti kanged, kuid seesmine hääl kahtleb, et ta sel põhjusel neid hellitama tuli. Naudin mõnusaid puudutusi kuni ta on leidnud õige hetke, et vaikus enda mõtete paljastamisega lõhkuda: "Millal me koos puhkama sõidame?". Heh, puhkus. Sellistel aegadel üritan pigem mitte puhkusest ja suvest mõelda, mõlemad nii kauged ja võõrad ning parem end mitte hellitada.

   Küsimus viib meie mõlema pilgud laua kohal olevale raamaturiiulile, millel seisab Jamie Oliveri tass tekstiga Big Spender - sobivalt irooniline tekst tema kasutuse jaoks. Nimelt kogume sinna igakuiselt sääste, et lõpuks koos ühele mõnusale soojale puhkusele sõita. Muidugi suurtest summadest on asi kaugel ning ega ka aega selle jaoks ei leidu. Ei ole võimalik sõita kaugustesse puhkama, kui puudub isegi aega enda kodus diivanil lesida.

   ... Aga äkki siiski? Äkki paar minutit siiski võiks tühja lamada? Hiljem teen unitundide arvelt kõik tasa, nagu alati. Ka Sigridil on mõttelõng kaugele triivinud, ilmselt samuti vabadele hetkedele. Pärast pikka ajutööd lähevad mõtted ikka sinna, kus nad end kõige vabamalt tunnevad.

   Tõusen püsti, võtan Sigridilt käest kinni ja haaran teda endaga kaasa: "Tule, me oleme mõlemad paar minutit rahu ära teeninud". Viin meid voodini, ta heidab pikali, mina tema kõrvale ning tõmban meile teki peale. "Sule nüüd silmad ja mõtle millelegi rahulikule, lihtsale. Hoia eemal kõik mõtted eemal füüsikast, matemaatikast, aruannetest, koolist ning kohustustest."

   Ja niimoodi me lamane, eemal kõigest sellest. Suletud silmadega ei näe me laual olevaid kodutöid vaid meie endi mõtteid, mis liialti tihti infomüra varju on jäänud. Paariks minutiks saime olla täielikus vaikuses, eemal maailmast, mis kunagi rääkimist ei lõpeta.