Vahepeal juhtus selline tore asi, et võitsime loosiga. Mina võitsin Kristiine kaubamaja loosimängus 20€ Apollo kinkekaardi ning Sigrid võitis päev hiljem sealt Tally Weijli 25€ kinkekaardi. Loosiõnn naerates meile mõlemale, ma just mõtlesingi, et Apollo oma oleks tore saada, naisteriietega ei ole mul midagi peale hakata. Nüüd lähen ostan endale koolitarbeid või mõne toreda lauamängu.
Ka minuni on jõudnud see eestlaslik-inimlik pideva tegutsemise vajadus. Eriala on mul juba selline, mis imeb viimsegi piisa välja, aga vaid ühest asjast ei piisa ju kellelegi. Tahaks jaapani keelt õppida, aga enne oleks kasulikum saksa keelt kinnistada; mulle meeldiks klaveril uusi lugusid õppida ja ka vanu korrata, et need ei ununeks. Koolis tahaks enamik tööd saada siiski üle 90%, tahaks Skyrimis saada kõik skillid level 100 peale, peaksin viis kord nädalas ikka trenni jõudma, et progress toimuks. Selle kõige jooksul ei tohiks sotsialiseerumit ära unustada ning puhata tahaks ka. Tahaks, tahaks, tahaks.
Nii palju tahaks teha. Ma nüüd juba täiesti mõistan enda isa, kelle üle ma noorena pidevalt imestasin, et kui kõik tööd on otsas, siis ta nagu leiutaks mingi asja välja, mis "hädasti vajab tegemist". No, lihtsalt ei ole see kännu raiumine seal metsas ka nii kriitiline. Aga mingi protsess peab toimuma, midagi on vaja teha. Mida vanemaks me saame, seda rohkem me ka enda eelkäijaid mõistame. Töö värskendab vaimu, annab tegevust ja teeb rikkaks. Niisama istuda on raske. Progress, progress, progress. Pidev progress.
Ma pole kunagi ametlikult tööl käinud - ainult 'mustalt'. Tulevasel suvel aga lähen lõpuks tööle/praktikale, olen päris paljudes erinevates uhketes firmades käinud ning homme külastan veel üht. Aga mida ma öelda tahan on, et isegi kui mul ei õnnestu meeldivat tööd leida, siis täidab mu suvise aja hoopis bakalaureusetöö. Kui mul seda ei õnnestu teha, siis ma pean paratamatult töötama nii kodus kui ka Adila talus. Enam ei ole sellist asja, nagu noorena oli, kus sai suved läbi puhata ja lösutada. Selline asi läheks kalliks, alati on vaja midagi teha.
Aega on vähem kui kogemusi ja teadmisi, mis kõik ootavad omandamist.
(Tegelikult on vahel puhata ka mõnus)
Miks ei lähe lennukiklaasid rõhu ja külma tõttu katki ega teki udu?
Lennukiaknad ei lähe katki, kuna nad on valmistatud piisavalt tugevast ja vastupidavast materialist - enamasti plastist (aküülist) või pleksiklaasist, mis talub vastavaid rõhke ja miinuskraade.
Udu võib mõnikord isegi tekkida, aga enamik lende lendavad nii kõrgelt, et väikese õhuniiskuse tõttu ei ole võimalik udul tekkida. Paljud lennukid kasutavad ka aknasoojendust (kui akent katsuda, siis on tunda, kuidas ta on soojem, kui muu ta ümber). Lennukid, mis aga lendavad piisavalt niiskel kõrgusel on kaetud mingi keemilise jäätumisvastase kaitsega, mis takistab ka veel kinnitumast lennukikülge, kuna igasugune jäätumine lennuki detailide küljes suurendavad õhutakistust ja seeläbi ka kütusekulu.
Miks me ei tunne gravitatsiooni?
Ma ei ole päris kindel, kas saan küsimusest õigesti aru, aga minu vastus on, et tunneme küll. Õhku hüpates tunneme, et gravitatsioon tirib meid allapoole. Istudes tunneme, kuidas gravitatsioon tõmbab meid tooli vastu; seistes aga tunneme läbi taldade või põlvede, kuidas gravitatsioon meid tõmbab.
Olge tugevad, ükskord võidame niikuinii!
