Lõuna-Eesti võistlustega jäin väga rahule. Tegu oli hooaja avavõistlustega ning pigem vormi kontrollimiseks. Saavutasin enda kategoorias (juuniorid kulturism -75 kg) teise koha. Minu suureks miinuseks on enda kategooria kohta väike kaal, ehk sisuliselt ma võiksin kasvatada pea ~9 kg lihast juurde ning ikka veel enda kaaluklassi ära mahutada. Muidugi sellise massi kasvatamine ei ole sugugi kerge ning võtaks ligikaudu 10 aastat aega, kuid siis muidugi poleks juuniorite kategooriasse mul asja.
Sellele järgnes menukam võistlus ehk Eesti Karikavõistlused, kus saavutasin enda senise parima tulemuse. Nimelt, ma võitsin! Just, saavutasin enda kategoorias esimese koha! Tõeline once in a lifetime moment - karikavõistluste võitja ...
Nagu pildilt näha, siis otsustasin seekord palju akrobaatilisema vabakava kasuks... Sellega oli minu arust minu võistlushooaeg läbi ja kuna olin juba uuest aastast saati dieedil olnud, siis kostitasin ennast uhke burgeri ja friikartulitega... Kui järsku kirjutas mulle Kiivikas ja pakkus kohta Eesti koondises! Olin väga üllatunud, kuid muidugi silmapilgselt nõus. Nii osalesingi Balti Matšil ehk sisuliselt baltimaade meistrivõistlustel. See toimus päris kaugel, Leedus, Kaliningradi lähedal.
Seal võistlustel mul küll mingit šanssi polnud, kuid sellegi poolest oli tegu nii uhke pakkumisega (hotellid ja sõit maksti kinni), et ma ei suutnud keelduda. Leedus on selline seis, et seal puudub igasugune dopingukontroll, pigem võiks isegi öelda, et seal julgustatakse selle kasutamist. Seega olin nagu tillukene poiss hirmsate leedu kollide keskel. Igatahes olen selle võimaluse eest väga tänulik ning sellega nüüd mul ka lõpuks võistlusdieet lõppes. Võistluste banketi söögilaud oli väga uhke ning kostitasin ennast hea ja paremaga... Samuti oli Leedus juba mai alguses nii soe, et saime pargis päevitada, kuid siiani ei ole need ilmad veel jõudnud.
No mis sa selliste mühakate kõrval teed ... (vasakult teine).
Vot, nii huvitatavaks siis seekordne võistlushooaeg ka kujunes. See aasta olin juba targem ja ennast nii paksuks ei söönud, nagu pärast eelmist ehk esimest võistluskorda juhtus. Inimene õpib :)
 |
| Nagu seina värviks |
Kui ohtlik on igapäevane kiirgus? Kas tulevikus oleks võimalik "neutraliseerida" kiirgust?
See on väga lai küsimus, kuna igapäevast kiirgust tuleb igalt poolt. Üheks suuremaks allikaks on meile kindlasti radooni kiirgus, kuid tegu pole mõistlikues piires kuigi ohtliku kiirgusega - on ju inimesed tuhandeid aastaid sellega koos elanud. Ohtlikusest rääkides tuleks kindlasti mainida, et ohtlikuks on ioniseerivad kiirgused ehk sellised kiirgused, millel on piisavalt suur energia, et DNA-d mõjutada. Enamikud seadmed (näiteks mobiilid) kiirgavad raadiolaineid, millel on väga madal energia; Wifi ja mikrolaineahi kiirgavad pigem mikrolaineid, kuid ka neil ei ole piisavalt energiat, et DNA-d kahjustada. Ometigi on meie ümber väga palju ka teistsuguseid allikaid ning mõõduka kiirguse doosi saame me iga päev. Üritasin arvulisi väärtusi otsida ning sattusin sellise tabeli otsa:
huvitav on vaadata, et teise inimese kõrval magamine annab vaid 2 korda väiksema doosi kui tuumajaamast 50 miili kaugusel elamine. Huvitav oleks siinkohal teada, kui palju kiirgust me iseendale saame, see number peaks kindlasti märgatavalt suurem olema.
Aga nagu andmestikust näha, siis märgatavalt suurt doosi me igapäevaselt ei saa, kõigest taustkiirgust. Kui suurtel doosidel on negatiivne mõju terviseks kindlaks tehtud, siis hetkeseisuga ei ole sugugi kindel, mis mõju (või kas üldse) taustkiirgusel meile on. Sellist asja on keeruline mõõta, sest läheks vaja tohutult suurt inimhulka sarnase geenidega, kellest osa peaks kiirgusest kuidagi ära eraldama ning neid jälgima pika-pika ajavahemiku jooksul. Arvatakse, et mõju on väike või olematu, sest selline kiirgus on alati eksisteerinud ning inimkond veel püsib.
Aga nagu andmestikust näha, siis märgatavalt suurt doosi me igapäevaselt ei saa, kõigest taustkiirgust. Kui suurtel doosidel on negatiivne mõju terviseks kindlaks tehtud, siis hetkeseisuga ei ole sugugi kindel, mis mõju (või kas üldse) taustkiirgusel meile on. Sellist asja on keeruline mõõta, sest läheks vaja tohutult suurt inimhulka sarnase geenidega, kellest osa peaks kiirgusest kuidagi ära eraldama ning neid jälgima pika-pika ajavahemiku jooksul. Arvatakse, et mõju on väike või olematu, sest selline kiirgus on alati eksisteerinud ning inimkond veel püsib.
Sellest lähtuvalt kaitstakse neid, kes ioniseeriva kiirgusega püsivalt kokku puutuvad - on ju igasugu arstidel ning teadlastel kiirgust mõõtvad seadmed küljes. Aga kas oleks ka võimalik kiirgust neutraliseerida.. Seda ma väga ei tea. On ta ju kõikjal meie ümber ja meie sees. Eemalt tuleva kiirguse vastu aitavad üldiselt igasugu paksud seinad ja kilbid. Ukrainas joodi kiirguse kaitseks viina, sest see kitsendab veresooni ja nii vähendab ajutiselt mõju siseorganitele. Samuti on ka igasugu võimalust kiirgusallikat nõrgendada, aga enamike allikate vastu ei saa me midagi teha (ei saa ju päikest ära blokeerida). Ehk kiirgust ennast on väga keeruline ära neutraliseerida ning hetkel ma ei usu, et lähiaastatel midagi sellist suudetakse saavutada.
