Tere päevik. Vahepeal ka selliseid kurvemaid uudiseid, et mul murdus süda...
Seda tegelikult mitte nii metafooriliselt, vaid ühel ööl, rahulikult magades, ründasid mind südameinfarktile omased sümptomid ehk surumine rinnus, iiveldus, nõrkus, külmus jne. - kogu pakett. Mis on väga imelik, arvestades mu tervislikku eluviisi ja seda, et mu puhkeoleku pulss jääb enamasti alla 50 löögi minutis. Imelikumaks muutus asi veel sellega, et järgnevad hommikud veetsin teravama valuga rinnus ning hommikukohvid asendusid hoopis valuvaigistitega.
Käisin ka EMO's ja nüüdseks olen ka kardioloogi külastanud ning kuna ma veel nii olen, siis on väga, väga ebatõenäoline, et midagi tõsist on. Tõenäoliselt olen endale kuidagi füüsiliselt liiga teinud või oli põhjus hoopis psühholoogiline (me oleme päris võimsad olendid, kui me suudame endal ise südame katki mõelda).
Sellest hoolimata oli päris hirmus googeldada sümptomeid, lugeda kohutavate haiguste kohta ning teada saada, et ka minu vanuses võib öösel une pealt südamehäiretesse ära surra.
Mulle saabus ka kiri, et mind on võetud vastu Arkansase Ülikooli ja nad on nõus minu teise magistriaasta õpingud kinni maksma (mu stipendiumi maksab esimese aasta). See ei kõla küll nii uhkelt kui kinnimakstud doktoriõpingud ja võimalus magistrikraad ühe aastaga ära teha, kuid sellegi poolest on tegu väga uhke ülikooliga:
Koolis on mul väga rahulik, neljapäev ja reede mul loenguid ei olegi ja nädala peale tuleb kohustuslikke kodutöid kuskil tunnijagu. Samas käin ma EAP'de eest trennis (fitness aeroobikas) ja kaks praktikumi ainet lõpevad juba koos märtsikuuga. See-eest aga käin vabadel päevadel tööl, uurin iseseisvalt ja üritan isiksusena areneda, sest tagasihoidliku eestlase stereotüübina ma Ameerikas tippu ei pürgi.
