Holger in the states: day 453. Everyone wants to touch the fire

Taipasin, et olen postitustega viimasel ajal pigem tagasihoidlik olnud suuresti snapchati kasutamise tõttu. Teen seal pildi, saadan tuttavatele ja siis 24 tunniga see lihtsalt haihtub ja alles ei jäägi nagu midagi. Seega, kui teil Snapchati konto olemas on, siis võite mind lisada, mu kasutaja nimi on h.saare.

Teiseks, olen juba 2 kuud täiskohaga õpingute kõrvalt töötanud ka täiskohaga laboris. Üritasin eelmisest Novembrist saati siia laborisse saada, võttis see küll pea aasta aega, aga lõpuks ka siin koha sain. Paljud on minult küsinud, mida ma teen ja milline üldse näeb välja igapäeva teaduri töö, aga see väärib kunagi tulevikus eraldi postitust.

Augustis toimus päikesevarjutus, mis oli suur sündmus, miljonid sõitsid osariikidesse, kus seda võimalik näha oli ning vastavad päikeseprillid müüdi kõikjal välja - isegi loengud jäid ära. Hetkeks läks väljas pimedaks ning ka tunduvalt jahedaks. Mõned spekuleerisid, et ka linnud arvavad, et on öö ja lõpetavad selleks ajaks laulmise. Paljud ka pettusid, sest varjutus kestis vaid mõned minutid, kuid see oli ilmselt suuresti mitmenädalase ootamise ja reklaamide tulemus.

Ka varjud muutsid kuju. Siin on näha, et lehevarjudelt on täpselt aru saada, kui suur osa Päikesest kaetud on.

Just sellised reklaamid tulevadki koju postkasti.

Postitasin sellest üritusest ka pilte eelmine aasta, aga iga kooliaasta alguses on siin üks suur üritus, nimega Packapalooza, kus pannakse tähtsaim tänav kinni ja siis see täitub erinevate lettide ja putkadega, kus saab lõpmatult infot ja tasuta asju. Päev lõpeb ka tasuta kontsertiga.

Mingi tüüp tänaval hiigelsuure maoga.

Avastasin vahepeal ka virtuaalreaalsuse maailma (pildil ei ole mina). Siinses raamatukogus on võimalik käia neid aegajalt proovimas ning kas nendega kasulikku tööd teha (mida mina ei tee) või siis niisama mängida. Selgus, et soovitatav aeg on 20-30 minutit, aga ma esimesel korral sattusin nii ekstaasi, et seisin ja tantsisin seal ringi 2 tundi. 

Samas naljakas, kuidas varem õpetati, et nii telefoni- kui ka arvutiekraanid võiksid silmadest võimalikult kaugel olla. Aga nüüd sõna otseses mõttes tõmbame endale kummiga ekraani võimalikult silmade lähedale. 

Sama moodi, kuidas varem õpetati, et internetis võõrastega suheldes tuleb ettevaatlik olla. Nüüd aga kutsume Uberiga võõra inimese enda kodu juurde ja istume nende autosse ka veel.

Minu arust geniaalne, aga lihtne idee. Tavaline jää purustatakse väga peenikesteks tükikesteks ning pannakse topsi ja kuumadel ilmadel müüakse seda väljas. Sa ostad selle topsi tavalist jääd ja seejärel valad erinevate siirupitega üle. Üllatavalt maitsev ja jahutav.

Samamoodi nagu müüakse üksikuid, pakitud kartuleid on bensiinijaamades müügil ja üksikud, pakitud hapukurgid.

Tillukesed banaanid

Vahepeal tuleb erialale kohaselt ka 'nohiklike' asjadega tegeleda - Dungeons & Dragons.

Olen viimastel nädalatel otsustanud ka lõunapoolset Ameerikat avastada. Esimene retk viis mind Georgiasse, Savannah-sse. Tegu oli imekauni ookeani ääres asuva linnaga, mis on tuntud oma müstilisuse, ehk surnuaedada ja kummitustega seotud atraktsioonide poolest. Linna atmosfääri tegi väga eriliseks fakt, et kõik puud on kaetud rippuva samblaga, mis kindlasti annab koha müstilisusele omapoolse panuse.

Siin on koht, kus Forrest Gump istus pingil, sõi šokolaadi ja ütles, et "Elu on nagu karp šokolaadi - kunagi ei või teada, mis seal sees on." Imelikul kombel aga siin tegelikult pinki ei ole, pandi see sinna ajutiselt vaid filmi pärast ning tegelikult seisame üldse autotee peal.

Sellele järgnev nädalavahetus viis mind aga Lousiannasse, New Orleansi. Tegu on linnaga, mis on tuntud oma iga-aastase Mardi Grasi pidustuste tõttu ning linn, mida pidevalt räsivad orkaanid.

Linna sisse sõites olin suuresti segaduses, miks ja milliste ressursside abil see linn siia ehitatud on. Paikneb ta põhimõtteliselt keset vett! Linn on ühelt poolt ümbritsetud ookeaniga, teiselt poolt aga lõputute soodega, järvedega ning Mississippi jõega. Ma ei kujuta ette, milliseid ressursse selleks kulub, et ehitada lõputult pikki sildasid üle soode ja järvede. Linn ise oli küll kaunis, kuid jättis kohati turistiliku või räsitud mulje. Aiad olid üle 4 meetri kõrgused ja teravate otstega, esimese korruse akand kinni kaetud ning tänavad kodutuid inimesi täis. Tundus justkui, et see linn suuresti põhinebki iga-aastasel Mardi Grasi paraadil. Pikk peatänav oli suuresti Las Vegaselik, tänaval joomine oli lubatud, mõlemal pool tänavat võis leida lõputult klubisid, baare, strippklubisid mõlemale soole, härrasmeeste klubisid, majapidusid ja lugematu arv purjus inimesi, kõik sellel ühel tänaval koos.

Soos alligaatoreid taga otsimas. Selgus, et nad on piisavalt häbelikud, et neid on raske leida, kuid kilpkonna nägime küll.

Mississippi

Siin istanduses filmiti kurikuulus 'Vabastatud Django'

Tagasilend aga osutus keerukaks, sest iroonilisel kombel tabas hurrikaan sel ajal linna, kuulutati välja eriolukord ja valmistuti terve nädal ilma elektrita olekuks. Meie aga, kel oli vaja järgmisel päeval kooli jõuda ja samal nädalal ka kontrolltöid teha, otsustasime rentida auto ja sõita lihtsalt kodupoole - sõita 1400 km. Esimesed 750 km, ehk kuni Atlantani, püsis torm meil kannul. Paduvihm peksis vastu autot, Mississipi kohati uputas ning aegajalt isegi mobiilid andsid märku, et tasub varju otsida, piirkonnas on tornaado. Julgemata pidama jääda ja pause pidada sõitsime Atlanti välja, et mitte tormil halvemaks minna. Sõitsime läbi Louisiana, Mississippi, Alabama, Georgia, Tennessee kuni lõpuks turvalisena koju jõudsime.

Sõidu erinevad emotsioonid.

Ka iga-aastane osariiklik laat on siia jälle jõudnud. Kuigi ma sel korral ühtegi pehmet lelu ei võitnud, siis vähemalt sain turvaliselt istudes üle laadaplatsi lennata ning päris kõrvitsa seest kõrvitsa piimakokteili juua. 

Pidin küll suur osa reisipiltidest teistelt varastama, kuna mul mobiilikaamera on kohutava kvaliteediga, kuid nüüd, kui mul telefon kohutava õnnetuse üle elas, on oodata edaspidi parema kvaliteediga fotosid!

P.S. Tunnen, et eesti keeles kirjutamine muutub üha raskemaks, vabandan keeleliste vigade eest.

Holger in the states: day 397. Familiar face in the newspaper

Allikas: Kohila valla ajaleht

NB! Paremaks lugemiseks klikka lingil või pildil.

This is my interview to the newspaper of the municipal (Kohila), where I grew up and attended high school at. To me translating seems to be much harder than just writing a text on your own, so I apologize for any grammatical mistakes in advance!

Holger Saare: "It all starts with setting the direction"

Holger Saare, a young man from Kohila has flown fast and far - he graduated Kohila high school with a gold medal, bachelor studies in Tartu University in Physics with cum laude and then applied for a Fulbright scholarship, to spend one year of his master studies in the US. He got the scholarship and instead got an offer to enter PhD studies instead. By now Holger has studied in North Carolina State University for a year with four years ahead of him. We had a conversation with him, when he was spending his month-long vacation back in Estonia.

When did you grow interest in Physics - it's not one of the simplest subjects?

    I got a deeper interest back in high school. I'd like to thank Kirsti Solvak (my Physics teacher) and Raivo Heinaru (my school principal), who brought here Mart Kuurme, a Physics teacher from Tallinn Secondary School of Science, he helped me a lot in understanding Physics.

How did he create that interest?

   Different experiments managed to create appeal to the subjects. You can read a book at any time, but if you can build something up or throw sparks, then that's interesting. I don't think that it's important, how much study materials the teacher distributes, but rather the skill of creating interest. Anyone can read a presentation out loud, but creating appeal is important, so the student would want to continue exploring the subject on his own. You just need to spark the student's interest and he will grow.

You graduated high school with a medal ...

   Yes, a gold medal. Then I carried on to Tartu University for bachelor's in Physics and also was rather successful there..

Rather!? You graduated cum laude ...

   Yes ... In Tartu I was working with another alumni of Kohila high school, Rainis Venta. We were working in a start-up, where we tried to develop a reusable laundry detergent. So, it was a happy coincidence that we were in Tartu, working together with another alumnus of Kohila high school. Edith Maasik was class teacher for both of us, so I guess she knows how to inspire and create interest.

What happened to the laundry detergent?

   We're still working on it. (Laughs.)

From Holger's blog:

   Start-up RelaDe (Reusable Laundry Detergent for long) is a small, but efficient five-member team. Our goal is to create a reusable detergent, based on nanoparticles I synthesized in my bachelor's thesis. Imagine how nice life would be, if you wouldn't constantly have to go shopping for the detergent and then load it into your washing machine. The machine itself recollects the detergent and reuses it multiple times. This kind of technology isn't also crazy expensive, you just need this detergent based on nanoparticles and a small add-on to your washing machine, which acts as a magnet.

What's interesting in physics?

   Physics is a discipline with which you can do anything. In high school, you study mechanics or optics narrowly, but if you achieve higher education in physics, then you can go anywhere. A lot of physicists work in banks or as programmers. Of Estonian physicists, many are CEO's, project managers or even politicians, for example Ene Ergma (previous president of our Parliament) or Jaak Aaviksoo (used to be Minister of Defence and Minister of Education and Research) ... There are many places you can go to with a degree in physics.

What are your memories about Kohila school now?

   My memories are highly positive, I can't recall anything bad. I recall my classmates, some teachers ... I can't remember the times, where I had to sit in a boring lecture - I guess you forget about those. You remember interesting things that teachers have said in the lectures. Teachers get quite often sidetracked and talk about things unrelated to class material, these moments are the most exciting ones.

Now you've taken some big steps and times spent in Kohila tends to get forgotten..

   Big steps start from smaller ones. I'm actually really happy I could attend this school. Maybe if I had gone to an elite school, I wouldn't have started to like physics. They quite often force you to study excessively and work through too much material, maybe I would have started to hate physics. I'm glad that I started in Kohila and ended up where I am now. Happy.

How did you end up in United States?

   That's actually quite an interesting story. When I finished my bachelor's in Tartu I carried on to do master's in material science. I studied there for a year and applied for Fulbright scholarship, through which students can spend a year studying in the states. Applying for it lasted for half a year and I had to fill tons of papers, but finally I got the scholarship. Their committee applied me to four different universities as they saw fit - one in New York City, one in Arkansas, one in Nebraska, and fourth, where I finally ended up, is in North-Carolina. I could've picked any one of them, but NC State made me an offer to skip master's, go directly to a PhD program and they would cover the costs for rest of my studies. Of course I accepted that offer and now I'm on my way to get a PhD in Physics.

How you recall first days in the US?

   It was quite scary. I mean, it's on the other side of the Earth. Imagine starting a new life somewhere far away, to live there for five years and you can only bring one suitcase with you. I am a first Estonian to ever attend that university. So I jumped into the great unknown.

How big is that university?

   Comparing to Estonian universities, it is quite large - there are 2.5 times more students than in University of Tartu. The campus has its own police, bus lines, medicine center ... There's everything you need for life and maybe even a bit more.

What do your days look like?

   The coursework is really intensive. Everyday work is compared to that I had back in Estonia during finals period. There are really few lectures, I sit in lecture 1-1.5 hours per day average. Rest is just studying alone. Back in Estonia I had 5-6 hours of lectures per day, but in the US you need to learn most of the material yourself and lecture is mostly discussion or asking questions. I read from somewhere that average PhD student gets 6 hours of sleep in my university, so it can get quite intense.

Also, the regulations are much more strict - should my average grade fall under 75% I might get kicked out. You're mostly not allowed to discuss about homework with your classmates - they count that as plagiarism, that includes asking for help or solving a problem together with your friends.

From Holger's blog:

   I just started my classes, which are remarkably different from the Estonian system. I have just 3 main classes, compared to 7-10 lectures I've usually had. Moreover, the lectures only last an hour and they we don't go through much material during them - mostly there's a discussion, professor answers any questions we have and let us know, what do we need to know.

   Instead, we get a new homework in every class every week, which can be quite tough. First of all, the topic is new, so you have to master the subject yourself. Secondly, the problems are of higher levels and usually quite long. As my professor said: "Don't worry, you won't have this particular problem in your exam, because it takes you about 5-6 hours to solve this." Nice! And usually they give new homework, before you can hand in the previous one.

   During the first year, you just have to attend lectures as you would back home. After that you need to complete qualification exams to see, if you're fit for the PhD or not. If you pass that then you're officially a PhD candidate. Then you need a lab, where you can work on your dissertation. You won't have any more lectures by then and you just go to lab, work on projects, publish articles. Some subjects are mandatory, that every Physics PhD must know in their sleep and rest classes you can pick as you want.

What does a Physics PhD need to know in his sleep?

   Four subjects - classical mechanics, quantum mechanics, electricity and magnetism, and statistical mechanics.

You mentioned you need to find a lab for your dissertation. What kind of subject did you pick?

   As of right now, I'm going to a lab that works on thin film. Thin film is a very thin layer of metal, hundred thousand times thinner than a single hair. For example, modern electronics is based on that. Our devices can get constantly smaller, because we improve the properties of that thin layer of metal.

You probably think in English only while being there?

   Yes. I have this weird situation, where I comprehend technical English really well, because we don't have many advanced physics books in Estonian, but everyday language turned out to be surprisingly difficult. Most of the times I think in English, but quite often I still use filler words, such as "noh" or "ja siis".

What's the hardest thing to get used to in the US?

   The heat. Right now, there's over 40 degrees over there. Contrary to widespread opinions, I think Estonia has really nice weather, you can just calmly stay outside.

From Holger's blog:

   * Hierarchy seems to be really important here. Undergrads look at grad students more like employees of the university, even if the age difference is quite small. Also, there's a separate dining hall for athletes and libraries and school buildings have different lounges for grad students.

   * Everyone's mostly writing in print, so I, who's used to writing in cursive quite often get looks. Quite a few have mentioned that I have a nice handwriting and even a professor came to check it out, to see, how am I writing. 

   * A lot of people wear caps, even indoors. A lot of clothes here are either monotonous or have a logo printed on them. For example, when I wear a t-shirts with wider stripes, a lot of people mention it.

   * Sanitizing hands is a really big deal here. Most buildings have machines that dispense hand sanitizers and people give out alcohol sprays in the streets.

   * For whatever reason, I really happen to stand out. I don't know whether it's the way I look or that I'm wearing clothes I brought with me from home. I understand that sometimes it's my accent, since it's an uncommon one, so people come up to me and ask, where I'm from, even if I'm hanging out with other international students.

Is the scholarship enough to get by?

   It's enough to get by, but not to live luxuriously. It's difficult since although food is really cheap, the rent prices are outrageous. It's weird that if you live in a dorm, then it's more expensive than renting an apartment or living in a house with someone. I live in Raleigh, which is slightly bigger than Tallinn. At first, I lived in a dorm and the rent was 800 dollars a month for one, with kitchen split amongst four of us. Now, that I'm heading back, I move into a two-story apartment, where we live with only two of us and the rent per person is 500 dollars per month. It's reverse in Estonia - living in a dorm is noticeably cheaper.

What are you planning to do after you graduate?

   I'm not sure yet, there are so many options. Right now, I'm planning to go into engineering and work and developing new technologies.

What would you say to do those who doubt the possibilities of getting far or flying high from Kohila high school?

  I'd say that it all starts with setting the direction, figuring out, what you want and what you want to achieve. The next step is simpler, you just have to figure out how to get there.

   Kohila school offers really good opportunities for studying. I was helped a lot by different extra courses and extracurricular activities that were offered. If you know, where to go and what do you want to learn, then you can find many possibilities for improving yourself. When I went to Tartu University, I didn't notice a difference between students, who came from rural areas and students, who had finished an elite school.

-Esne Ernits

Holger in the states: day 375. Not in the states

Pealkirjast hoolimata räägin enda kuu aega kestnud puhkusest ja seiklustest Eestis ja selle ümber. Hetkel istun aga New Yorki lennujaamas ja fraktsiooni oma 9-tunnisest ooteajast kasutan just enda mobiilikaamera tühjaks laadimisele. Vabandan juba ette ära kui mõned mobiiliga tehtud pildid kartulikvaliteedga on. Äkki on vähemalt praekartuli kvaliteet.

Endale ootamatult sain enne Eestisse lendamist kutse Ameerika suursaadiku vastuvõtule USA aastapäeva puhul 4. juulil. Iroonilisel kombel aga istusin mina sel hetkel siin samas lennujaamas ning ootasin oma lendu Eesti suunas, seega lahutas mind pidustustega liitumisest vaid paaritunnine vahe. Kahjuks ei saanud ka telekas kaasa elada ning teisi vaadates ette kujutada, et ma nende keskel olen, kuid meelitatud ma võimalusest siiski olin!

Minu eelmises korteris (jah, ma kolin tihti) oli selline eriline toiduautomaat, et pärast algset sissemakset töötas masin sõrmejälje peal. Et kui öösel mantli ja susside väel vaja snäkki või limonaadi hankida, siis ei olegi vaja midagi kaasa võtta. USA mõistes muidugi stereotüüpne asi, kuigi privaatsuse mõttes hirmus.

Mõtteid mehest

Mõtteid naisest

Tartu aparaaditehase väline filmiõhtu

Kaotasin perega kihlveo seoses Eesti-Belgia jalgpalli matšiga. Mina panustasin optimistlikult 1-5, mõeldes eelmise kohtumise 1-8 skoorile. Teised olid aga veelgi optimistlikud ning kuna Eestil nõnda hästi läks, siis pidin mina kaotajana teistele süüa tegema. Toiduvalikuga mul väga keeruline ei olnud, kuna olin otse USAst tulnud, siis juba teadsin, mida teha:

Minu maitsev meistriteos

Olles juba Eestis päris pikalt (üle nädala!) olnud, otsustasime ka teistesse baltimaadesse piiluda. Üheks enim lõbu ja segadust pakkuvaks kohaks oli illusioonide muuseum Vilniuses:

Teine eriline kogemus oli mini-loomaaed Klapeida lähedal, kus sai nelja tiigrikutsikaga mängida! Kaks neist siis nö. tavalist tõugu ja teised kaks lumetiigrid! Tiigrid olid õudsalt mängulised, mürasid terve aeg, kaklesid ka omavahel ning kui ühele neist selja pöörasid, siis oli garanteeritud, et ta küüntega sinu külge kinni hüppab.

Kõige suuremaks üllatajaks oli aga kasside muuseum Siauliais. Tegu on vähetuntud kohaga, sellest pole internetis üldse pilte ning kohale jõudes pidime kontrollima, et ega GPS meid hoopis kellegi korteri ette ei parkinud. Ega me siis midagi väga midagi sellest oodata ei osanud. Tegemist on muuseumiga, kus elab hunnik kasse ning on sadu või isegi tuhandeid kassiteemalisi asju. Maksime sissepääsuks 1€ ning teenindaja ütles meile, et ühe ukse taga on siis muuseum ja teise ukse taga on loomad. Ma mõtlesin, et kui ukse lahti teen, siis hakkab hunnik kasse end vastu mu jalgu hõõruma. Mu üllatus oli suur, kui ma selle ukse avasin ja mulle passis loomaaed vastu! Krokodill aknalaual! Maod! Tarakanid! Kõik-kõik loomad sinna kogunenud. Mõne aja pärast sisenes ruumi ka töötaja ja pakkus mulle võimalust tarakaniga mängida. Kui ma sellest keeldusin andis ta mulle aga oksaputuka käe peale! Sellega asi ei piirdunud ja lõbuks sain mängida kõigega: maod, hamstrid, tuhkrud, rotid, jänesed, iguaanid, gekod, salamandrid, kilpkonnad! Eelnevas loomaaias isegi polnud neid loomi, rääkimata sellest, et ma neid kunagi varem isegi puudutanud ei olnud. Milline avastamata kullalaegas see kasside muuseum oli - ja kõik see veel 1€ eest! Ja noh, muudes tubades nägimegi vaid ühtainust kassi, kes päikese käes magas.

Külastasime ka Ristimäge Lätis

Eestimaa on ilus

Avastasin, et uus renoveeritud TÜ loodusmuuseum on päris uhke. Soovitan seda külastada - ka seal leidub huvitavaid loomasid!

Holger in the states: day 299. Money talk and pics

                            

                                      Nobeli preemia (kunagi saan ka ühe, või kaks, või enam).

Mäed, nii palju erinevaid mägesid.

Siin ei tea kunagi, mis ilm tuleb. Hommikul välja minnes üks, koolist tagasi tulles juba teistsugune.

Hundilinad, mida veel tahta!

Llaamad näevad välja nagu nad alati naerataksid.

Niimoodi tuleb oma poodi kaunistada.

Tükike kaksiktornidest.

Mõtlesin, et räägin natukene rahaasjadest, kuna eestlastele meeldib õudsalt palkasid võrrelda. Minimaalne tunnipalk erineb siin osariigiti ning algab 7.25$-st, mis on ka nii Põhja-Carolinas. Kui aga on töökoht, kus on võimalik tippi saada, siis miinimumpalk on 2.13$, et ikka tööandjad peaks võimalikult vähe ise maksma. Seega antakse siin kõikjal tippi ning üldiselt jääb see vahemikku 10-30% sõltuvalt teenistuse tasemest. Kuupalga mediaan aga terve riigi peale on 3500$.

Enda palk mul õppeassistendina ja ka stipirahad jäävad küll konfidentsiaalseks, aga internet näitab, et keskmine ülikooli õppeassistent, kelle tööks on nooremaid tudengeid aidata või kodutöid parandada saavad keskmiselt 15-25$/h ning sellest võite siis järeldada, et keerulisemat tööd (näiteks teadust) tegevad tudengid või päriselt aineid andvad professorid saavad sellest rohkem. 20$ tunnis täiskohaga teeks kuupalgaks kuskil 3200$, mis Eesti mõistes tundub küll väga palju, aga ma ei julgeks väita, et nii on ka siin. 

Keskmine doktorikraadi äsja omandanud füüsik saab tööd alustades privaatsektoris 6000-9000$ kuus, akadeemias aga 4000-5000$ kuus. Niimoodi mõeldes on täitsa kahju, et mind siit riigist pärast lõpetamist välja lüüakse.

Asjade hinnad varieeruvad siin päris palju, ilma laenuta saavad ikka vähesed maja osta ja bakalaureusekraadi lõpuks on keskmine tudeng hoopis ~25000$ võlas. Autod tunduvad siin sama hinnaga olevat ja enamikel ongi pigem uuem auto. Mõtlesin ka endale ühe suveks osta, aga siis avastasin, et kindlustus oleks mul vähemalt ~150$ kuus ja sinna paika see jäigi.

Toiduga on siin naljakas ja kurb. Kiirtoit on kõikjal, ühed ja samad: Tacobell, KFC, McDonalds, Subway, Wendy's, Arby's, Dunkin Donuts... neid leiab kõikjalt, kuhu minna ja hinnad on megaodavad. Kahekordse juustuburgeri eine? Ma ei mäleta, mis see Eestis oli, aga siin saab 3$ eest eine. Pole ime, et enamik pidevalt õhtusöögiks pizza või sõõrikud toovad. Poest ostedat värske toit on aga üldiselt kallis (eriti köögiviljad) ja ausalt öeldes ei ole ka nii värsked, sest neid ei osteta nii palju kui muud toitu.

Ma elan küll Põhja-Carolina pealinnas, aga maailmalinnadega võrreldes on see pigem väike ja odavam koht. Esimese aasta elasin ühiselamus, mul oli oma väga väike tuba, boksi jagasime nelja inimesega, meil oli elutuba, köök ning kaks vannituba. Üür oli kuskil ~800$/kuus. Nüüd suveks kolisin linnakust mitte väga kaugele, kuid tudengitele mõeldud korterisse. Suur korter, 10 korrust, mitu tiiba ja boksis jällegi neljakesi, kuid seekord isiklikud vannitoad ja hind natukene alla 800$/kuus.

Kuid seinad on õhemad kui mu märkemvihikud-

Kui aga linnakust (ja ka kesklinnast, mis on veel kallim) natukene kaugemale minna, siis odavam on hoopis maja rentida. Tüüpiline hind ühe toa kohta kuskil 400-600$ kuus + kommunaalid ja elu palju ilusam.
Lisaks on siin suur kupongi- ja kampaaniatemajandus, millest ma kõigest veel aru pole saanud, aga päris tihti on võimalik tasuta süüa saada. Samuti on ka appid, et teed oma toidutšekist pilti ja siis kindlate toodete puhul annab sulle osa rahast tagasi jms.

Kui mul juba paar nädalat Belgias olles rahaväärtuse peas sassi lõi, kus tagasi Eestisse naastes kõik tundus odav ja oli vaimustav, kuidas toiduained said alla euro maksta, siis ma arvan, et kui nüüd suvel Eestisse puhkama tulen (et kuuma käest ära põgeneda), siis on ilmselt asi veelgi hullem.

Siin Philadelphia vanglas hoiti Al Capone, nüüd olen mina seal.

Arstiosakond ka vanglas olemas.

Paljudel seinal enda pildiga poster on?

Selle posteri kinkisid sõbrad mulle sünnipäevaks. Kiire taustalugu sellega on, et ma mängisin nendega ühe korra Dungeon & Dragonsit ja mu tegelaseks oli Khajiit, kes on selline inimkass. Ja kuna mul oli vahetult sünnipäev tulekul, siis mul ongi nüüd jäädavalt selline poster, kus ma karvase kassina peal olen.

Nii sügaval Fallouti storylines, et kui arvutis laeb, siis samal ajal saab moblas mängida.

Atlanta olümpiapark.

Coca-Cola muuseum üle 100 proovitava joogiga!

Mina enda kollase kaameraga.

Käisin algklasside lapsi õpetamas ning nendega legodega mängimas.

Algklasside ja lasteaedade lapsed saavad lõunaks kiirtoitu ja kartulikrõpse.

Atlanta kõrgelt ülevalt.

Sa tead, et sa oled vaeses linnaosas, kui...

Mikrolaineahjus valmistatav pakitud üksik kartul.

Käisin ühe korra väljas tennist mängimas ja..

Promon ka Eestit tasapisi.

Kui linnakus elekter öösel ära läks ja kõik koopainimesteks muutusid.

Valmistasin 200 rinnamärki! Kui hoolikalt sisse zoomida, siis leiab neil ka eesti keelt.

Vaade praegusest köögiaknast.

Täitsin sel semestril ka oma pikaajalise unistuse ning õppisin tennise selgeks ning nüüd üritan ka aegajalt mängimas käia. Kooliajad on siin Eestiga võrreldes natukene nihkes, et kevadised klassid lõppesid juba 2 nädalat tagasi ära. Kuid siinsed inimesed pole puhkusega harjunud, seega ka suvel antakse loenguid edasi ning saab enamike aineid võtta, mis muul ajalgi.

Sel semestril tuli mul aga esimest korda tõeline eksamiärevus. Igasugune tahke toit, hammaste pesu ja vastikute asjade nägemine ajas öökima, isegi oma seisnud sünnipäevatordi ära viskamine. Ma algul arvasin, et lihtsalt mingi haigus küljes, kuna olemine ka kõige parem polnud, aga kui esimese eksami tehtud sain ja siis kaks päeva normaalne olla oli ja inimese kombel süüa suutsin, siis sain aru, et võib ka eksamiteootusest selline asi tulla. Muidugi pärast viimast eksamit kadus täitsa ära ja nüüd on elu jälle ilus.