http://coloursofblood.wordpress.com/2009/09/29/25-august/ (Varjatud postitus)

Taipasin, et kõik inimesed, kes on kuhugile tippu jõudnud on lihtsalt nolife psühhod. Sellist asja nagu üliandekas mõistetakse valesti. Enamasti on nad lihtsalt natukene andekad inimesed, kes on lihtsalt tuimalt (Mitte just alati tingimata tuimalt, see on lihtsalt sõltuvalt alast.) tundide, päevade, kuude ja isegi aastate kaupa vaeva näinud ja pingutanud selle alal - lihtsalt nolanud. Seda, et ma ütlen nende kohta nolanud, ei tähenda seda, et neil poleks elu olnud, muidugi oli neil elu, kuid ainult sellel ala, milles nad pingutasid, vaevalt, et näiteks Einstein võttis aega maha ja käis kuskil peos tšillimimas vms. isegi kui ta noor oli. Isegi Michelangelo ju ütles, et kui inimesed teaksid, kui palju ta näeb vaeva, et saavutada enda meisterlikkus, siis ei tunduks see neile kaugeltki nii imeline. Igastahes selle juttu mõtte on küsimus endale, et kas ma peaksin ennast rohkem pühendama enda arendamisele väiksemas piirkonnas, ehk siis lõpetada või vähendada teatud tegevusi ning pühendad rohkem aega tähtsamatele asjadele? Ei, see ei tähenda seda, et ma hakkaksin nolama ja koguaeg ühe asjaga tegelema, ma olen liiga nõrk selle jaoks, mul ei ole piisavalt sihikindlust ega viitsimist selle jaoks. Isegi kui oleks, siis mul ilmselt puuduks selle jaoks ka võimalus. Ja pealegi, enne kui hakata sellise arenguga tegelema peaks ennast arendama enda teadmises üldises valdkonnas, mitte mingis erialas. Ilma üldise vundamendita on üliraske, kui mitte võimatu, mingit eriala kõrgetele tasemetele viia.

Mõni aeg tagasi küsis keegi minult, et kas ma pole kunagi mõelnud endale blogi tegemise peale? Ma vastasin lihtsalt ja lühidalt: "Ei." Muidugi ma oleksin võinud öelda, et mul on blogi juba olemas ja neile lingi anna, aga ma ei näe selles mõtet. Ma lihtsalt kirjutan seda blogi enda jaoks ja ma ei taha seda kommertslikuks muuta. Ja muidugi oleksin võinud ma ka vastata jah ning teha endale sellise blogi nagu teistel on, kuhu ma kirjutaksin sellest, mis ma iga päev teen, kuid ma ei tea... mulle ei ole kollane ajakirjandus kunagi meeldinud.

"Ei tohi kahetseda minevikku, vaid hoopis tuleb kahetseda tulevikku. Kuid seda tulevikku võib olevikuga muuta."

http://coloursofblood.wordpress.com/2009/09/29/17-august/ (Varjatud postitus)

Paar päeva tagasi tuli ema minu juurde küsimusega, et kas ma tahan arsti juurde minna. Ta pakkus mulle välja, et ta viiks mu arsti juurde ja ise ootaks samal ajal kuskil ooteruumis. Ehk siis nagu.. psühhiaatri juurde? Mulle tekitas see pakkumine küll alguses sellise what the fuck reaktsiooni, kuid samas oli naljakas ka ja ma vastasin talle natukene irvitades lihtsalt ei. Sellise vastuse peale ta lahkus ka mu toast. Aga, kas ma tõesti näen siis nii hullu moodi välja?

Üritasin ka aiariistade hunnikust reha leida, et lehed ära riisuda. Leidsin igasugu labidaid, katkiseid reha otsi ja ka ühe väikse reha. Siis avastasin, et kõige parem ja suurem reha oli lihtsalt hunniku peal. Kuid, miks ma seda ei leidnud? Sest see reha oli oranži värvi, samas kui kõik teised rehed olid punased ja ma ei osanud otsida teistsugust reha. Isegi reha otsimine on muutunud nii filosoofiliseka ja sügava mõtteliseks.

Aeg-ajalt tekib tahe panna kõik joonele: kõik, mis mul oli. Kõik, mis on ja kõik, mis oleks võinud tulla, või vähemalt suurema osa sellest. Ja isegi, kui ma kaotan. Siis saab alati ka ju alati otsast pihta alata, sest ometigi oligi ju alguses toredam?