Paar päeva tagasi tuli ema minu juurde küsimusega, et kas ma tahan arsti juurde minna. Ta pakkus mulle välja, et ta viiks mu arsti juurde ja ise ootaks samal ajal kuskil ooteruumis. Ehk siis nagu.. psühhiaatri juurde? Mulle tekitas see pakkumine küll alguses sellise what the fuck reaktsiooni, kuid samas oli naljakas ka ja ma vastasin talle natukene irvitades lihtsalt ei. Sellise vastuse peale ta lahkus ka mu toast. Aga, kas ma tõesti näen siis nii hullu moodi välja?

Üritasin ka aiariistade hunnikust reha leida, et lehed ära riisuda. Leidsin igasugu labidaid, katkiseid reha otsi ja ka ühe väikse reha. Siis avastasin, et kõige parem ja suurem reha oli lihtsalt hunniku peal. Kuid, miks ma seda ei leidnud? Sest see reha oli oranži värvi, samas kui kõik teised rehed olid punased ja ma ei osanud otsida teistsugust reha. Isegi reha otsimine on muutunud nii filosoofiliseka ja sügava mõtteliseks.

Aeg-ajalt tekib tahe panna kõik joonele: kõik, mis mul oli. Kõik, mis on ja kõik, mis oleks võinud tulla, või vähemalt suurema osa sellest. Ja isegi, kui ma kaotan. Siis saab alati ka ju alati otsast pihta alata, sest ometigi oligi ju alguses toredam?