Who's to blame that I've gone insane?

Paar päeva tagasi ütles mulle mu vend, et ta tahaks ja ilmselt lähekski sõjaväkke, kui ta poleks nii tark ning tal poleks teisi asju, mille poole püüdelda. Korraks käis mu peast juba läbi tunne, et äkki ta mõtleb samamoodi nagu mina. Kuid siis ta lisas, et kui ta surma saab, siis on kõik pukkis. Ma lootsin, et ta täpsustab või lisab midagi - mis siis pukkis on? Kuid ei. Miski minu sees ütleb, et ma ei peaks rohkem sellest teemast rohkem rääkima ka praegu.

Elu on ikka imestavapanev asi küll. Hetkedel, kui sa tunned on kõik on muutunud, kõik on erinev ja sa suudad juba arvestada sellega, et pead ülejäänud elu niimoodi elama ja niimoodi mõtlema. Isegi kui sa hakkad juba kõige sellega ära harjuma - ära harjuma nende uue tunnetega. Isegi sellistel hetkedel suudab ta loksuda tagasi paika ning muutuda täpselt sama suguseks nagu ta ennem oli, nagu ta koguaeg on olnud. Ning kui ta on juba tagasi paika loksunud, siis sa enam ei mõtle sellele, mida sa paar päeva või paar nädalat tagasi mõtlesid või tundsid, vaid sa harjud ära sellega, et su elu on selline nagu ta on koguaeg olnud ning sind ei huvita, mis vahepeal oli. Kõige hämmastavam asi selle protsessi juures on see, et sa ei pea selle käigus mitte midagi tegema. Sa lihtsalt pead olema sina ise ja nautima neid hetki ja ennem kui sa arugi saad on kõik juba endine.

Ma lahkun nüüd siit blogist pikemaks ajaks ja ilmselt ei kirjuta siia midagi enne kooli. Ma lihtsalt tunnen, et mul ei ole midagi rohkem anda. Kõik need erilisid mõtted, kõik need tunnede ekslemised ja segadus on kadunud, kuid ma tean, et nad tulevad mingi aeg tagasi, kuid mitte see kuu. Võib-olla isegi mitte see aasta. Kuid nad kunagi tulevad kindlasti, elu ei ole nii lilleline. Hüvasti!