Tervist, igastahes mõtlesin, et võiks natukene enda erukorraldust muuta. Elada natukene teistmoodi, ma ei kujuta küll ette, kuidas see kõll välja võiks näha, aga proovida võib. Ehk siis tuleb see "kopp ees" tunne harvem ette.

http://coloursofblood.wordpress.com/2009/12/21/3-juuli/ (Varjatud postitus.)

Teisemelise elu on ikka raske. Ma ei ütleks, et see on kõige raskem eluiga, aga see ikkagi on mõnes mõttes raske. Tihti tuleb pea kohale tume segadusepilv ja kõik lihtsalt paistab nii segane ja keeruline. Mõnikord harva tekib tunne, et sa tead ja mõistad kõike, kuid ajaga tuhmub seegi. Tunded tuhmuvad samuti, vahepeal oled sa pikka aega rõõmus, siis jälle väga kurb ning tihti ei tunne sa mitte midagi. Ma ei tea, kust see kurbus tuleb. Lihtsalt meie ühiskond on selline, kõigil on pidevalt pokerface'id peal ja isegi matused on tehtud nii kurvaks. Mõndades ühiskondades on just matused laulu ja tralliga. Minu matustel pole seda laulu ja tralli küll vaja, aga samas ma ei taha ka, et kõik sinna mingi nutma tuleks. Muidugi kellegi surm, keda sinna tunned on raskem, kui su enda surm, aga ikkagi, kui teda ei koti ta enda surm nii palju, siis miks sind peaks rohkem kottima? Muidugi seda on kergem öelda, kui teha, muidugi ma oleks väga kurb, kui keegi mu lähedalt ära sureks. Selle pokerface'i jutu peale tagasi tulles.. Jah, seda küll, et paljud tihti naeravad või nutavad. Aga kas nad tõesti mõtlevad seda niimoodi? Kas nad tõesti tunnevad end naerdes rõõmsalt või kas nad kasutavad seda maskina, et varjata enda tundeid? Inimene, kes koguaeg naeratab ei pruugi mitte sugugi olla rõõmus. Inimene, kes sinu nalja üle naerab võib-olla ei saanudki sinu naljast aru või ei tundunud see talle naljakas. Mõned inimesed näitavad tundeid lihtsalt viisakusest. Tuleb lihtsalt näida teistele võimalikult normaalne, isegi kui sul endal näiteks huumorisoon puudub. Siis tuleb võtta asju puhtalt psüholoogiast. Ma olen tihti öelnud lauseid või nalju, mida ma ei pea sugugi naljakaks, aga ma teadsin, et nad on sellised inimesed, kellele siuksed asjad meeldivad ja kes peale seda naerma pahvatavad. Tuleb lihtsalt osata inimesi lugeda. Kõigil inimestel on anne näha kellegi pokerface'i taha, aga tavaliselt ei kasutata seda. Sest miks peaks kedagi kottima, mida keegi tunneb? Muidugi tuleb seda kasutada, siis kui sa kellegagi räägid või kui kedagi sebida tahad. Miks ta hoiab käsi koos? Miks ta sõrmed on ristis? Miks tal on jalg üle põlve? Miks ta selga sirgelt hoiab jms. vihjeid. Tavaliselt inimesed ei saa ise selliseid hoiakuid eriti kontrollida ja siis on tore inimeste psüholoogiaga mängida või seda lugeda. Elus tuleb see kindlasti kasuks.

Tahaks siis rääkida natukene ka paranormaalsusest. Paljud teist ilmselt ei usu sellistesse asjadesse, aga mina usun. Isegi kui te ei usu, siis ma olen tihti kohanud foorumites sellist lauset, et "Mida ei ole näinud, seda ei usu." Palun, ärge seda kasutage, sest mõelge: Kas te enda aju olete näinud? Ilmselt mitte. Enda kogemustest paranormaalsusega võin ka paar lugu rääkida. Ainult ma ei tea, kas sellistest asjadest rääkida on eetiline. Loodame, et on :D
Igastahes.. mu ema tegeleb aegajalt pendeldamisega, ta otsib tavaliselt sellega asju või küsib talt küsimusi. Alguses ma ei teadnud, kas see üldse töötab. Aga üks päev ma lihtsalt tahtsin kontrollida ja palusin emalt pendlilt küsida, mis on minu lemmikvärv? Kindlat lemmikvärvi mul ei ole, aga kaks lemmikut on punane ja valge, kuid ma ikkagi tahtsin näha, mis pendel vastab. Ema võttis siis välja sellise lehe, kuhu on joonistatud kaar ja kaare peale on kirjutatud erinevad värvid. Ta võttis siis pendli välja ning küsis talt küsimuse ja lükkas selle õrnalt jõnksuma. See peaks nii töötama, et millise värvi peale jääb, see on õige. Ma küll ei vaadanud, kuidas pendel jõnksub, aga natukese aja pärast ütles ema mulle: "Kas punane või valge." Sellist vastust ma küll ei osanud oodata ja nagu te arvate võite oli see päris suur šokk mulle.
Järgmine kogemus on Deja Vu'ga. Kes ei tea, mis asi deja vu on, siis see on selline tunne, et sa oled varem seal kohas olnud ja oled varem sama asja teinud. Ma ei tea, kust teised selle kogemuse saavad, aga mina saan unest. Jah, ma näen enam-vähem unes tuleviku ette. Tavaliselt hommikul kui üles tõusen ja olen mingi deja vu unenägu näinud, siis ma panen selle kirja. Ma kirjutan mis juhtub, kus juhtub ja isegi, mida ma mõtlesin selle hetke ajal. Esimene kogemus, mida ma mäletan oli füüsika tunnis. Kui õpetaja võttis välja pika puust pulga, samal ajal video mängis tahvli peal, ning õpetaja ütles: "Kujutage ette, kui siit tuleksid laserkiired välja." Tavaliselt ongi need deja vu'd, mida ma ette näen kuskil 2-5 sekundi pikkused. Eelmine deja vu oli mul isa ja vennaga katusel, kus isa ütles mulle midagi, siis tekkis deja vu tunne ja ma mõtlesin, et mida ma nüüd tegema pean, et mida mulle unenägu ütles? Siis tuli meelde, ma pidin isa juurde minema ja küsima talt midagi. Paberi sõnul peaks järgmine deja vu olema koos Uwe ja Ristoga uues konsumis, kui me küljeuksest välja hakkame minema, mul on rahakott käes ja peame mingitest vanematest meestest mööda kõndima. Aga tegelikult võib mingi deja vu tunne ennem tulla, sest tihti peale ei püsi need unenäod hommikuni meeles. (Kas te teadsite, et keskmine inimene näeb ühe öö jooksul 9 unenägu?) Alati ei lähe need deja vu unenäod täide. Mõnikord lähevad nädala ajaga täide, mõnikord läheb aasta aega.