Tere siis jälle!

Igastahes üks lugeja küsis (Jah, sa polegi ainuke lugeja), miks blogil selline pealkiri on. Vastus on tegelt väga lihtne, ma ei tea. See on lampi pandud. Kui blogi tegin vaatasin enda playlisi läbi ja siis võtsin ette juhtuvad asjad. Development on pärit Dan Le Sac VS. Scroobius Pip'i laulu pealkirjast ning "colours of" on päris Showtek'i laulust Colours of Hardstyle ning blood sinna lõpu tuli lampi minu peast. Development'ist võib välja lugeda, et siit saab lihtsalt minu mõttekäigu arengut jälgida. "Colours Of Blood'ist" võib välja lugeda väga palju erinevaid asju. Näiteks väike mõtteterake siia juurde: "Kas inimesed kardaksid verd sama palju, kui see oleks läbipaistev?"

Ma vaatan ka, et kõigil ümberringi hakkavad mingid blogid tekkima ja kõik jagavad neid linke üsna lahkelt kõigile. Kuigi kõigil on siuksed blogid, kus nad kirjutavad, mis nad päeval tegid, mitte mis nad mõtlevad või tunnevad vms. Siiamaani olen ma enda blogi linke ainult võõrastele või väga vähe tuttavatele jaganud, aga eks ma mingi aja pärast annan selle sõpradele ka.

/// 3 tundi möödunud, käisin ujumas ///
/// 2 tundi möödunud, käisin töötamas ///

Pidin vahepeal eemal käima, ei olnud tõesti aega kirjutada. Aga igastahes.... ma ei mäleta mida ma öelda tahtsin..

/// 5 tundi möödunud, käisin Marise juures ///

Vabandust, et ennem mõte poolikuks jäi, pidin kähku õue minema, kuna inimesed ei salli ootamist. Märkasin ka seda, et iga kord, kui ma ksukil hängimas käin suureneb mu tüdimus selle koha vastu. Nii kopp ees on lihtsalt juba sellest kohast, tõesti tahaks kuhugile mujale ära joosta. Peterburis oli sarnane tunne, et võiks lihtsalt klassist eemale joosta ja üksi linna peale minna ning ise siis paari päeva pärast tagasi Eestisse hääletanud või rongiga läinud. Ainuke mure oli see, et takistavaid faktoreid oli liiga palju ja ilmselt ma ennem läheksin kuhugile Eestisse kui kuhugile Venemaale.
Samuti ma ei saa aru, miks on vaja klatšida kedagi taga. Miks teid huvitab, kes kellega käib või kes kellega jälle tatti pani? Ma ei saa ka aru kollasest ajakirjandusest, miks inimesi huvitab, kuna Nas söömas käib? Nojah, samas mina pole see inimene ka, kes peale igat telefonikõne küsib kohe, et kes see oli ja mis ta rääkis ja mida kõike veel.
Ilmselt olete ka juba märganud, et kommenteerimis nuppe pole minu blogis, see on sellepärast, et MIKS TE TÜRA TAHATE MINU ELU KOMMENTEERIDA?!? MINGE ELAGE OMA ELU, MA SAAN ENDA ELUGA VÄGA HÄSTI HAKKAMA, AITÄH.
Ma kopeerin siia ühe toreda miniatuuri, mille ma leidsin Poogen kodulehelt. Aga keegi ilmselt seda väga ei loe, sest kõigil on nii kiire ja pole aega lugeda. Autoriks on Kurivalge ehk Tige ensüüm. Siuke jutt annab lootust, et lootus ei olegi veel kadunud.
Tegelt tahaks paar asja veel siia kirjutada, aga kuna kõik siin majas magavad ja klaviatuur klõbiseb hirmsasti ja ma ei taha segada. Tegelikult tahtsin selle lõigu panna miniatuuri lõppu, aga kuna ma panin miniatuuri eraldi kasti, siis ma ei oska seda sinna lõppu korralikult toppida.

Piparmünditee aitab alati
Ma ei kuule su tulekut.
Istun toolile kerituna, silmad Poognas.
Sa suudled mind kaelale oma pehmete, kuumade huultega.
Mu silmist vilksatavad hetkeks sädemed, keha jääb tardunuks endistviisi.
"Tere!"
"Tere, kuidas sul läks?"
"Hästi!", vastad ja vajud ohates toolile.
"Külmkapis on kana ja salatit, kui tahad."
...
Sa istud tühjad käed rüpes ja ei vasta.
Mina loen juba järgmist vabavärssi ja olen kaugele lendamas, kui sa äkki elavned ja küsid: "Kus lapsed on?"
"Vanaema juures. Ise viisime-eile ju..."
Tõstan pilgu ekraanilt ja märkan, et jälle on põrand seda valget sodi täis.
"Kas sa kohe pead neid sulgi igale poole puistama, ma alles koristasin! Pühi vähemalt ise ära siis!"
Sa lähed susside sahinal harja ja kühvli järele.
Silmitsen sind: laiade õlgadega, suur mees. Su kuldsed lokid on juba hõredaks muutunud ja tiivanukid narmendavad nagu pooleldi kitkutud kanal.
Asun mõtlema sinu tiibade lagunemise põhjuse üle, aga ei jõua mõttega kusagile.
"Tead, ma tahaksin loobuda. Tahaksin tiivad seljast võtta ja nurka panna, olla tavaline, teha vigu.", ütled sa, sulepuru vastu põrandat kolisevale kühvlile lükates.
"Aga inimesed?", küsin.
"Ma võin armuvalus õnnetuid, surijaid ja lapsi lohutada ka siis. Tead, täna ma aitasin ühel väikesel tüdrukul rattalt maha tulnud keti tagasi panna. Tead, mida ta mulle ütles? Ta ütles, et tal on kahju, et ma ei saa tema rattaga võidu teha, sest mu jalad ei puuduta maad ja siis poleks see aus. Ma tahaksin, et nad puudutaksid. Ma tahksin, et kivi läheks mu kinga sisse ja hõõruks mu jala veriseks ja mul oleks valus ja sina paneksid haavale plaastri ja... "
"Kallis, me oleme ju sellest rääkinud", katkestan ma sind.
"Mõned aastad veel, siis kui lapsed on juba iseseisvamad ja no tead ju küll..."
Sa ohkad ja põrandale pudeneb taaskord pihutäis sulgi.
Vaatan nukralt sinu kiilanevat pead ja silitan seda oma sabaga.
Samas märkan, et minu sabaotsa ehtivasse tupsu on siginenud mitu halli karva.

"Ma teen sulle ühe piparmünditee", lausun ja sammun sõrgade klõbinal kööki.