Huvitav, miks paljud inimesed üllatuvad, kui ma vastan neile, et ma tahan surra kuskil 45 aastaselt? Kas nad kardavad surma või on neil tõesti nii hea elu, et nad tahaksid elada igavesti? Ma kujutan ette, et juba 45 aastaselt on mul kõik saavutatud, mida ma elus saavutada tahan või on see siis juba käeulatusest väljas. Mida ma siis peale hakkan, kui unistused on kadunud? Siis lähen ilmselt ESTSOF-i. Kui kõik muud unistused on juba kadunud, siis see unistus jääb vast ikka alles ning ilmselt see jääb ka siis minu viimaseks unistuseks. Ma ei tea, ma lihtsalt ei kujuta enda surma muud moodi ette, kui lahingu väljal pikali maas. Paljud mu tuttavad ilmselt ei usu mind, aga tegelikult ma olen palju sellele sarnaseid asju neile öelnud. Tavaliselt vastatakse "ja-jah"(huumoriga) või siis küsitakse, et kas ma kunagi tõsine ka olen. Äkki see ongi hea asi, et keegi ei usu mind?

/// Kustutasin osa tekstist ära, kuna tundus mulle liiga veider. ///

Hakkan vist vaikselt mini-weabooks ka muutuma. Ei, ma ei vaata animed ja ei riietu end nende tegelastesse. Lihtsalt muusika läheb peale, eriti Miku Hatsune. Tegelt ma ei tea, kas Miku Hatsune kuulamine muudab weabooks, sest youtubes paistab ta päris populaarne olevat, ei usu, et kõik, kes teda kuulavad weabood on.

Igastahes.. tegin täna midagi uskumatut. Kirjutasin midagi valmis! Nimelt kirjutasin miniatuuri (Loodan, et see on piisavalt väike, et miniatuuri alla mahtuda.), ma ei ole varem lihtsalt heast peast midagi kirjutanud, aga tööl olles tuli lihtsalt mingi jutt pähe ja otsustasin kirja panna. See ei ole ilmselt väga sujuv ja kirjavigu võib ka olla, sest ma kirjutasin selle lambist viie minutiga valmis ja mõtlesin, et las jääb nii, mis ma tast ikka lihvin, kuna loeb juttu sõnum, mitte see, et ma ei oska kirjutada. (Ma tean, et lõpp tundub eriti imelik). Miniatuuri lõppu topin paar bawwi pilti ka jälle nagu mul tavaliselt kombeks on.

Minuga oli juhtunud tõsine autoõnnetus, ma olin koomas, ma nägin und. Ma istusin pargis pingi peal. Oli talv, sadas palju lund. Mul oli seljas ainult mu pusa, kuid üllataval kombel ei olnud mul külm. Seal ma siis istusin, vahtides maha, vaadates langevaid lumehelbeid olin mõttesse vajanud. Kui järsku kõndis minu juurde kaunis, suurte tiibadega ingel. Ta tuli minu juurde, ma tõstsin enda pea ja vaatasin talle silma. Ta küsis, kas ta võib minu kõrvale istuda. "Muidugi," vastasin ma veidi kohkudes. Ta istus minu kõrvale, ma pidin natukene koomamale tõmbama, sest ta tiivad olid tõesti suured. Ta küsis mult vaikselt: "Kas sa tahad veel elada?". See tuli mulle ootamatult, ma ei teadnud, mida vastata. Ma polnud varem mõelnud, kuidas küll sellisele küsimusele vastata. Kui aus olla, siis mulle ei meeldinud vastata jaatavalt ega eitavalt, kumbi vastusevariant ei sobinud, ma ei teadnud, mida ma tahan. Nii ma vastasingi talle: "Ma ei tea..", ja vaikselt ohkasin vastates, sest see tõesti ei olnud kerge küsimus. Ma hakkasin jälle lumehelbeid jälgima, mulle tundus see nii kaunis, et nad niimoodi langesid, tasa ja targu. Tundus, et talle meeldis ka neid jälgida, sest ta istus samamoodi nagu minagi - Vaikselt, jälgides ühte kohta. Nii me siis istusime vähemalt mitukümmend minutit. "Kas sa oled otsusele jõudnud?" küsis ta äkitselt, ise veel lumehelbeid jälgides. "Ei," vastasin ma. Ma vaatasin talle otsa, tal oli tõesti kaunis nägu. Ta vaatas mulle ka otsa ja siis naeratas õrnalt. Ma naeratasin vastu. "Ma otsustan, siis sinu eest," vastas ta. Ta tõusis püsti, ajas tiivad sirevile ja lendas kõrgele taevasse kuni teda enam näha ei olnud. Ma üritasin talle järgi vaadata, kuid järsku käis taevas hele sähvatus, mis pimestas mind hetkeks. Kui ma silmad lahti tegin oli park kadunud. Ma lamasin haiglapalatis, tilgutite all. "Ma loodan, et ta tegi õige otsuse," mõtlesin endamisi. Kui järsku avanes uks, sisse tuli haiglaõde, kes küsis, et kas ma tunnen end nüüd paremini. Ma ei teadnud, mida vastata, ma olin jahmunud. Ta nägi välja samasugune nagu ingel minu unenäost! "Jah," vastasin ma kokutades. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas meeldivalt, ma naeratasin vastu. Ta hakkas aeglasel sammul palatist välja kõndima, hetkel, mil ta oli juba uksest välja läinud, sosistasin talle vaikselt järgi: "Aitäh."

http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226593530153.jpg

http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226608181203.png

http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226608667867.jpg

http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226973739448.png