Kirjutasin just inka essee valmis ning natukene jäi seda kirjutamise tuhinat üle, kuna Rodgers ei viitsi pikki tekste kontrollida ja ma üritasin siis enam-vähem tema limiidi sisse jääda, kuigi see oli selline teema mille kohta on raske lühidalt kirjutada enda arvamust, aga see selleks.. Ja kui valmis sain, siis otsustasingi siia tulla, et midagi siia kähku kribada.

Igastahes.. sattusin lugema enda vanu-vanu foorumi postitusi ning mind pani imestama, kui hästi ma siis inglise keelt oskasin. Muidugi on ka postitusi, mis panid mind imestama, miks ma nii lolle asju kirjutasin (sest siis ma teadsin ju poliitikast isegi vähem kui ma tean praegu), aga see on ju lapseks olemise üks osa, et on tahtmine kõikjal kaasa rääkida, isegi kui sa ei tea, millest sa räägid. Aga tegelikult mõte, mida ma püüan siin esitada on küsimus endale, et äkki ma peaks proovima hakata uuesti inglise keeles mõtlema? Äkki tuleks mulle see sõnade seadmise oskus siis tagasi?

But I don’t want to go among mad people,' Alice remarked.

'Oh, you can’t help that,' said the Cat.

'We’re all mad here. I’m mad. You’re mad.'

'How do you know I’m mad?' said Alice.

'You must be,” said the Cat. 'or you wouldn’t have come here.'

Kes oleks uskunud, et sellises muinasjutus võib olla peidus selline sügav ühiskondlik sõnum. Muidugi see üllatas mind, kui ma esimest korda seda lugesin, aga samas on Lewis Carroll mulle varem ka enda mõtteterakestega silma jäänud.

Tegelikult tahaks veel kirjutada, aga ma ei jõua - aeg ja viitsimine suruvad peale. Ja pealegi on vaja õppima hakata... Okei see õppimise jutt oli loll vabandust, neid päevi, kus võtaks homseks õppimine üle kümne minuti ei ole kuigi palju. Ma ei tea, kas viga on lihtsalt minus või osad õpetajad ei annagi tõsiseltvõetavad õppimist. Kõik kodused ülesanded on tavaliselt siuksed, et teed töövihikust mingi harjutuse 3 või 4 minutiga ära või siis on selline õppimine, mida sa ei pea üldse tegema või võid koolis vabalt kähku ära teha.