Ahjaa! Mind takistab see, et ma niikuinii ostan kõige odavamaid õunu. Kuna ma eriline õunagurmaan ei ole, siis minule tundub põhjendamatu see kolmekordne hinnavahe õunte vahel, mis on kõik ju sama (õuna!) maitsega.
Ma olen seda õunade ostmist jälgima hakanud ja see on päris huvitav, kuidas keegi veel kallimat õunasorti sinna sisse pole toksinud. Ükskord toksiti küll vale sort sisse, mis oli huvitaval kombel veel odavam, kui minu kõige odavamad õunad, ei tea, kust leti alt siis neid müüakse?
Selleks hoolimata võiks ju ettevaatlik olla, sest ma olen kindel, et ka kassiirid teavad, et enamikel inimestel pole õrna aimugi, mis nende õunade, pirnide või porgandite nimed on.
Minu katuseaknad on lumesaju ajal päris paksult lumega kaetud, nii, et nendest ei näe väljagi. Ja muidugi see sulab ja libiseb katuselt suure kilina-kolinaga alla ning mina, vaesekene, ehmun iga kord ja hüppan imelikku kaitsepositsiooni, justkui tahaks kohe-kohe selle lumehangega kaklema hakata.
Ma mingi hetk taipasin, miks mul on paljud asjad tunduvalt raskemad ja mõistmatumad, kui nad peaksid olema. Süüvisin endasse ja leidsin, et ma siiani arvan ja usun, et absoluutne tõde on olemas. Ma alateadlikult eeldan, et see, mis ma kuulen, näen ja tunnen, on tõde. Et see ongi nii, ei midagi varjatut, ei midagi peidetut ja see ka jääb nii. Aga ebatäiuslikus maailmas ei saa olla ju täiuslikkust. Maailmas, kus kõik muutub, ei saa olla midagi muutumatut.
Ma tõesti pikka aega mõtlesin, et kui keegi mainib mulle enda lemmikfilme ja muusikažanreid, siis need on tema lemmikud ka homme. Aga tegelikkuses niimoodi ei ole, ega saagi olla, homme on tal uued lemmikfilmid, uued lemmikud žanrid. Me oleme ju kõigest inimesed, me ei tea isegi, mis meile meeldib. Sama käib ju ka käitumise, saladuste ja kõige muu kohta. Ma eeldasin, et kui keegi kasutab kindlat stiili ja sõnavara minuga rääkides, siis ta kasutab ka seda teistega, mitte ei muutu vahepeal inglist deemoniks. Aga muidugi jälle, kõigest minu lootused ja minu väikene maailmakene, mida ma samm-sammu haaval ühendan reaalse maailmaga.
"Iga inimene peaks kas või kordki elus tegema midagi enda pärast, lihtsalt iseenda meeleheaks, ükskõik, on see siis masturbeerimine või enesetapp."
Miks jää ei sula vedelas ammoniaagis?
Vabandust, mingi reklaam tuli ette ja ma lihtsalt ei märganud, egas ma siis meelega :) Tegelikult ma sellepärast ainult postituse tegingi, südametunnistus hakkas tööle ja otsustasin, et ma ei ootagi nädalat, nagu mul algselt plaanis oli.
Vastus on tegelikult lihtne - see sõltub. Kõige suurem temperatuur, mille juures ammoniaak veel vedel on, on °C. Kui temperatuur on piisavalt madal ja/või ammoniaagi osakaal on piisavalt väike, siis jää ei sula seetõttu, et keskkonna temperatuur on nii madal, et ammoniaak ei suuda vee sulamistemperatuuri nii madalale nihutada. Näiteks 25% ammoniaagi kontsentratsiooni juures °C, samas kui ammoniaak on vedel kuni temperatuurini -77°C.
Teine põhjus, ehk miks jää alati ei sula isegi kõrgemate temperatuuride juures on see, et ammoniaak hakkab aurustuma. Ja mida on aurustumiseks vaja? Eks ikka tohutult palju energiat! Ja justnimelt, ta võtab selle energia jääkuubikult ja nõnda jahutab teda aina rohkem maha. Just nagu suvelgi, kui just tuled ujumast ning külm tuuleiil sõidab sinust üle. Mitte, et see tuul ise nii väga külm oleks, vaid ta aitab sinu nahapinnal olevatel veepiisakestel aurustuda. Ja kus nad saavad energia? Eks ikka sinu soojusest! Just nagu ammoniaak varastab seda jääkuubikult.
