Ajad on kiireks läinud. Isegi natukene liiga kiireks, pidev nimekiri asjadest ees ja sooviks natukenegi rohkem päikeselist (kuigi külma) ilma nautida. Sel nädalal olen eriti tubli olnud, kuna laupäeval jõuab ka mul kätte see iga, mil minu vanust ei saa enam väljendada sõnadega, mis lõppevad liitega "-teist". Ning kuna nädalalõpul mul aega tegutseda ei ole, siis mõtlesin, et tegutsen nädala algul kõik ära, aga viga on selles, et just siis, kui tundub, et nimekiri hakkab otsa saama, tekib sinna kohe mitu uut asja juurde, mis nõuavad ka pakilist tegutsemist. Igastahes, und võiks olla rohkem, aega ilma ja olusid nautida võiks olla rohkem ja ülesannete nimekiri kui mitmepealine hüdra.
Aina rohkem olen hakanud ka tuleviku planeerima. Esimese asjana suvi. Tahaks tööle minna, aga samas tahaks ka puhata enne uut kooliperioodi. Mida siis teha? Kool kestab mul ka kuni jaanipäevani (siinkohal ei saa mainimata jätta, et hetkeseisul tuleb mul 8 eksamit. 8!).
Ja samuti ka kaugem tulevik. Esimesena (?) seisab nimekirjas erialavalik. Oleks väga hea, kui järgmiseks sügiseks juba teaksin, millega ma tegelema hakkan. Põnev on aga see, et mul pakuti teadustööd Nanolaboris, vägagi uhke. Nanotehnoloogia on juba enda olemuselt uhke ala. Käisin ka laboris kohal, mulle tehti ekskursioon ning arutasime, milline oleks siin olek ja töö. Inimesed olid hästi toredad, sõbralikud, ala ise on huvitav ja vägagi paljutõotav. Tegu pole ülikooli laboriga, tehnika on uus ning sel alal tohutut rahapuudust tekkida ei tohiks. Aga mis siis viga? Viga on keemias. Nimelt läheb seal paratamatult keemiat vaja ning ma peaksin seda õppima hakkama.. Aga vot, pole kuigi seda keemiainimese geeni minus ning selle põhiaine "Keemia alused" on selline aine, mille 75% tudengitest lihtsalt läbi kukub, et järgmine aasta uuele ringile minna. Kindlasti uurin enne otsustamist ka teisi laboreid, aga siiski, what do I do?
Miks tuletised alati välja tulevad?
Lõpuks keegi mõistab mind! Minu teooria on selline, et see on puhtalt liittuletiste viga. Kui sa pead diferentseerima üht suurt hunnikut sümboleid, mis on veel kaetud mõnusa astmete-kihiga, siis paratamatult jäävad mõned asjad kahe silma vahele. Alguses tervest kupatusest tuletis, üks aste tuleb ette, teine aste muutub, siis järjest sügavamalt hakata tuletist võtma, paar liittuletist veel. Astmed aina muutuvad, asjad lähevad jagatiseks, korrutised tulevad ette, mingid asjad tuleb liita, lahutada, jagada ja korrutada ja nii edasi ja edasi ja edasi. Muidugi jääb midagi tegemata.
Kas kalad tunnevad janu?
Filosoofiliselt küsides, siis kas kalal saab üldse janu tekkida, kui tal on pidev võimalus juua? Aga kui reaalselt vastata, siis tegu on vägagi teadusliku küsimusega. Nimelt selgub, et osad kalad tunnevad ja osad ei tunne. Miks?
Janu tunnevad vaid soolvee kalad, magevee kalad seda ei tunne. Põhjuseks on selline nähtus nagu osmoos. Lihtsustatult on osmoos nähtus, kus madala kontsentratsiooniga vedelik liigub suurema kontsentratsiooniga vedeliku suunas. Näiteks igasugused taimejuured imavad endasse maast vedelikku tänu osmoosile. Kalade puhul avaldub see nii, et soolvee kontsentratsioon on tihedam kui kalas sisalduv vesi ja järelikult lekib see pidevalt merevette. Ta kaotab sisemiselt vett ja paratamatult tekib tal janu, mida ta juues kustutab.
Seevastu mahedates vetes elavatel kaladel sellist olukorda ei ole, nemad ei kaota osmoosi teel vett, vaid hoopis omandavad. Kas pole mitte kerge elu neil?
