Olen inimene. Olen mälestustekoguja. Kogun sündmusi, nägusid ja nimesid. Kogun nad kohtadesse, ilma milleta ma ei mäletaks. Pargid, autod, kodud, rannad, koolid - kõik minu mälestustesahvrid. Olen mälestustekoguja. Pildid, videod ja kingid, igast mälestustest vähemalt kolm. Täis neid internet, laud, sein ja sahtlid. Olen mälestustekoguja. Aga minu peas.. ei ühtegi.
Olen inimene. Olen mõtleja. Mõte mõtte järel. Hägustunud piir minu enda ja kõigi muude mõtete vahel. Olen tsitaadikogu, olen idee. Originaalsuse etalon läbi maailma mõtete. Olen Sokrates, Platon, Nietzsche, Einstein, Meri, Descartes ja Hegel ühes. Olen see, mis iga mööduja peas. Olen vaid mõte.
Olen inimene. Olen emotsioon. Nägemine, haistmine ja kompamine. Olen naeratus võõrale, kallistus sõbrale, suudlus armule. Hommikune värskus, lõunane rõõm, õhtune rahulikkus, öine eufooria. Olen armastus, hoolivus, igatsus. Olen kadedus, viha, õelus. Olen kõige kurjem.
Olen inimene. Olen vaatleja. Läbipaistev klaas linnapildis. Ohver ohvri järgi. Arvukad stereotüübid, kulunud žestid ja liigutused, argised ütlused ning tühjus pilgus. Silmi vasakult paremale lohistades: ruttavad töötajad, erutatud šoppajad, enda kodu otsivad hinged ning ka need, kes on juba alla andnud. Olen seisev tuuleiil pargis, roheline värv murul. Ka mind vaadeldakse, aga keegi ei näe.
Olen inimene.
Sest ka mina tunnen.
Olen inimene.
Sest ka minul on valus.
Olen inimene.
Sest ma enam ei tea.
0 kommentaar(i):
Post a Comment