Life is terrifying

Minul said nüüdseks tööpäevad läbi ja võtsin endale enne kooli nädalakese puhkust, et vaimselt ja füüsiliselt tulevaks kooliaastaks valmistuda. Muidugi on selle jooksul käia vanematekodus abiks ning ka endal on nimekiri asjadest, mille tahaks enne kooli ära teha. Mulle meeldib end jalgadel hoida, tühja istutud päevad tekitavad morni ning jõuetu olemise, samas kui iga nimekirjast maha tõmmatud tegevus annab positiivsust ning tahet jätkata. Nagu pärast toakoristust tekib järsku energiat nii palju, et suudaks isegi teist korda veel koristada.

"When I was 5 years old, my mother always told me that happiness was the key to life.

When I went to school, they asked me what I wanted to be when I grew up.

I wrote down 'happy'.

They told me I didn't understand the assignment,

and I told them they didn't understand life." 

- John Lennon

Homme avatakse juba Ida-Euroopa moodsaim füüsikahoone, Physicum! Seega on oodata presidenti, füüsika instituudi direktorit ning muid ääretult tähtsaid tegelasi. Lisaks uuele mugavamale auditooriumile ootan ka uusi nanotehnoloogilisi võimalusi, eriti läbivalgustavat elektronmikroskoopi. Hetkel mul veel sellega midagi teha ei ole, aga kes teab, äkki satun ka kunagi uhkete masinate taha päris teadust tegema. Muidugi tehakse homme ka teadusteatrit, viiakse läbi ettevõtlusseminar, istutatakse puu, avatakse uus näitus jms. Aga tegelikult ma lähen kohale lihtsalt selle jaoks, et ekskursioonil osaleda, et ma esimesel koolipäeval seal ära ei suudaks eksida (kuigi see on vist paratamatus, millega tuleb leppida).

Samuti loodan, et hoones on uuemad liftid, mis inimesi enda sisse ei lukusta.


Oktoobris toimuvad ka Eesti meistrivõistlused kulturismis, kuhu mina see aasta kahjuks ei jõua. Otsustasin, et olen tubli ja keskendun pigem koolile, millele lisandub ka bakatöö tegemine. Kerge see ei saa olema, sest ainepunkte on ikka sama palju nagu tavaliselt, aga lisatööd lihtsalt tekib.

Tuut-tuut!

Kas te olete rattaga sõites mõelnud, et autojuhid on mölakad? Või siis autoga sõites imestanud, et mis neil ratturitel viga on? Viimasel ajal olen olnud vaheldumisi nii rattur kui ka autojuht ja nagu ikka, siis üldine arusaam on ikka selline, et kõikjal on neid mölakaid. Rattaga sõites ei taha autojuhid mind miskipärast üle tee lasta ka pikema ootamise peale ning minu tulles igasugu anna teed märke ei arvestata, ükskõik kui lähedal ma olen. Samas ma pole ka üks neist, kes keset autoteed 10 km/h sõidavad ning liiklusseadustest midagi ei jaga.

Mölakaid on kõikjal: aja lihtsalt rahulikult enda asja, samal ajal eeldades, et kõik liiklejad on maniakid, siis lõpeb kõik hästi. See on geniaalne nõu, mis võib päästa nii mõnestki õnnetusest.

Sattusin ka tARTuffile -Tartu Armastusfilmide Festivalile. Tegemist on väga mõnusa üritusega, mille raames näidatakse raekoja platsil kuue päeva jooksul erinevaid filme. Et päike ei segaks ja olemine mõnus oleks, siis filmid algavad muidugi hilja õhtul või lausa öösel. Kõige toredam on see, et üritus on kõigile tasuta!
Ekraan ja ka heli olid väga võimsad, nagu kinos oleks. Naljakas oli istuda rahvast täis raekoja platsil ning kuulda seda valitsevat vaikust, mis tavalistel õhtutel oleks seal võimatu, aga mitte täna.
Ise saabusin kohale natukene liiga hilja, kõigest pool tundi enne filmi algust ning kõik mõnusad istekohad olid juba täis. Õnneks sain endale kõva istekoha väikesel kivitrepil, mida kasutasid restorani teenindajad ning kus varjas ekraani üks suur lillebukett. Aga elamus oli tore.
Vaatasin filmi "Lapsnõid", mis oli kauge klassikalisest armastusloost. Ise ma poleks selle filmi otsa tõenäoliselt kunagi sattunud ning isiklikult poleks ma seda valinud ka suurele rahvamassile näitamiseks - verine, julm ja kohati vastik. Kuigi filmina võib öelda, et täitsa okei oli.