Tuut-tuut!

Kas te olete rattaga sõites mõelnud, et autojuhid on mölakad? Või siis autoga sõites imestanud, et mis neil ratturitel viga on? Viimasel ajal olen olnud vaheldumisi nii rattur kui ka autojuht ja nagu ikka, siis üldine arusaam on ikka selline, et kõikjal on neid mölakaid. Rattaga sõites ei taha autojuhid mind miskipärast üle tee lasta ka pikema ootamise peale ning minu tulles igasugu anna teed märke ei arvestata, ükskõik kui lähedal ma olen. Samas ma pole ka üks neist, kes keset autoteed 10 km/h sõidavad ning liiklusseadustest midagi ei jaga.

Mölakaid on kõikjal: aja lihtsalt rahulikult enda asja, samal ajal eeldades, et kõik liiklejad on maniakid, siis lõpeb kõik hästi. See on geniaalne nõu, mis võib päästa nii mõnestki õnnetusest.

Sattusin ka tARTuffile -Tartu Armastusfilmide Festivalile. Tegemist on väga mõnusa üritusega, mille raames näidatakse raekoja platsil kuue päeva jooksul erinevaid filme. Et päike ei segaks ja olemine mõnus oleks, siis filmid algavad muidugi hilja õhtul või lausa öösel. Kõige toredam on see, et üritus on kõigile tasuta!
Ekraan ja ka heli olid väga võimsad, nagu kinos oleks. Naljakas oli istuda rahvast täis raekoja platsil ning kuulda seda valitsevat vaikust, mis tavalistel õhtutel oleks seal võimatu, aga mitte täna.
Ise saabusin kohale natukene liiga hilja, kõigest pool tundi enne filmi algust ning kõik mõnusad istekohad olid juba täis. Õnneks sain endale kõva istekoha väikesel kivitrepil, mida kasutasid restorani teenindajad ning kus varjas ekraani üks suur lillebukett. Aga elamus oli tore.
Vaatasin filmi "Lapsnõid", mis oli kauge klassikalisest armastusloost. Ise ma poleks selle filmi otsa tõenäoliselt kunagi sattunud ning isiklikult poleks ma seda valinud ka suurele rahvamassile näitamiseks - verine, julm ja kohati vastik. Kuigi filmina võib öelda, et täitsa okei oli.