The birds will sing forever

Olengi jõudnud enda eluga sinna punkti, kuhu ka füüsikaõpingute alguses hoiatati, et me tõenäoliselt satume. Ma ei tea, mis minust edasi saab. Seda näitas tol ajal vilistlaste tagasiside, kõik olid kuskile välja jõudnud, enamik isegi päris kaugele, kuid suurimaks miinuseks toodi välja teekonna teadmatus.
Mitte, et mul valikuid poleks, aga valikuid on liiga palju. Kuidas ma tean, et just see valik on õige? Mis mind õnnelikuks teeb? Mis mulle meeldib?

Ma pean suutma järgmise aasta jooksul välja mõelda, kelleks ma tulevikus saada tahan, sest siis kukuvad juba doktorantuuri kandideerimise tähtajad.
Hetkel jään magistrantuuri veel Tartusse, kuid mitte füüsikasse, vaid materjaliteadusesse. Mingit erilist vahet neil ei ole ja selle otsuse tegin ka viimasel hetkel - kahe eriala õppekavad erineksid minu juhul vaid ~4-5 aine võrra ning mulle meeldisid lihtsalt need materjaliteaduse kohustuslikud ained natukene rohkem. Sisuliselt on materjaliteadus füüsika, kus on võetud välja teoreetiline matemaatika ja asendatud keemiaga. Ma poleks gümnaasiumis kunagi arvanud, et ma end hiljem keemiaga seon. Veel vähem seda, et mu bakatöö teema tugevalt biokeemiaga seotud on.

Esimesed kaks nädalat teen koolist poppi ehk kahjuks jään põhiasjades teistest maha. See-eest saan endale tiitli, mis rahvakeeles kõlab üpriski hästi. Olen tuumafüüsik Ida-Euroopast. Just, kandideerisin ühele konkursile ning sain endale ajutise töö Belgias, kus viin läbi üht tuumafüüsika eksperimenti. Katse kestab küll ainult 2 nädalat, kuid sellele järgneb ~3 kuuline andmete analüüs ja töötlemine. Saan ka endale enda esimese korraliku publikatsiooni ning võin edaspidiselt end vist teadlaseks pidada. Ning kes teab, mul küll polnud mingit plaani end selle erialaga siduda, aga kui eksperiment väga meeldib ning siis otsustangi äkki hoopis tuumafüüsikuks hakata.

Välismaaplaane on ka teisigi, kuid need juba pikemaajalised, tõsisema mahuga ning elumuutvad. Nendest natukene pikemalt kunagi hiljem :)