... on asju vol 2.

Lubasin veel toimuvast kirjutada ning seda ma teengi.

Endalegi üllatuslikul kombel ei ole ma kirjutanud siin ReLaDe-st ehk väiksest, kuid asjalikust, viieliikmelisest meeskonnast. Lahtikirjutatuna Reusable Laundry Detergent, meie eesmärk on luua taaskasutatav pesupulber, mis baseerub nanoosakestel, mida sünteesisin enda bakalaureusetöös.
Kujutage ette, kui mugav oleks elu, kui ei peaks enam poes pidevalt pesupulbri järgi käima ning seda masinasse laadima. Pesumasin ise korjab pesupulbri tagasi masinasse ning taaskasutab seda mitmeid ja mitmeid kordi uuesti. Selline tehnoloogia ei ole ka üüratult kallis, läheb vaja vaid antud nanoosakestel põhinevat pesupulbrit ning väikest magnetitega lisa pesumasinale.

Selle ideega osalesime ka Climate Launchpadis, mis on Euroopa suurim säästva tehnoloogia äriideede konkurss. Esialgu pääsesime Eesti finaali, mistõttu sain osaleda Käsmus kolmepäevasel intensiivsel koolitusel, millele järgnesid veel mitmed väiksemad. Finaali pääsenud 8-st hämmastavate ideedega meeskonnast said Amsterdamis toimuvasse Euroopa finaali pääsu vaid 3. Õnn naeratas meile ning olime teine meeskond, kes sinna pääses. Minu jaoks oli tegu hämmastava edasiminekuga.

Finaal toimus eelmisel reedel Amsterdamis, kuid mina olin sel hetkel kahjuks Belgias. Kuigi Amsterdam oli ühe rongisõidu kaugusel ei olnud mul võimalik sinna ka ise kohale minna. Finaalis osales 82 tipptasemel idufirmat, kuid meie meeskond, müts maha nende ees, suutis pääseda võimsas konkurentsis kolmandale kohale! Tõeline võit, kui juba finaali pääsemine oli suur au, siis kolmas koht, selliste revolutsiooniliste ideede keskel.. Kindlasti kuulete selle idee arenduskäigust veelgi.

Postimees:
"Ma arvan, et nad hakkavad meid vihkama!" - Tartus hautakse revolutsiooni pesupesemises
Forte:
Tartu idufirma: tulevikus pole pesupulbrit enam vaja
Ärileht:
Eesti idufirma tahab uuendada äärmiselt vanaaegset tegevusvaldkonda
Tarbija24:
Idufirma: pesupulbrist saab ajalugu
Alkeemia:
Eestlased võistlevad Euroopa suurimal säästva tehnoloogia konkursil

Lisaks ka artikkel Postimehe paberkandjal ning Rainis külastas ka ETV saadet Ringvaade:
http://menu.err.ee/v/uudised/elu/989d0bcb-466d-4f2c-a0bf-885c8e0d889f/eesti-teadlased-motlesid-valja-uudse-pesupulbri
Kui juba, siis juba kõikjale korraga ja millal siis veel kui mitte kohe.

Teine tähtsam sündmus on minu katse läbida magistriõpingud hoopis Ameerikas. Nimelt leidsin ühe stipendiumi (Fulbright Program), mis seda võimaldaks, ning otsustasin sinna kandideerida. Tööd, mida pidin selle jaoks tegema, oli üllatavalt palju. Kirjutasin mitu esseed, täitsin kümmekond lehekülge andmeid ning isiklikke detaile ja kogusin endale kolm soovituskirja. Ühel hetkel aga avastasin, et antud stipendiumil on olemas ka enda vikipeedia leht ning see, mis ma arvasin lihtne õpiprogramm olevat, on hoopis maailma kõige prestiižsem programm. Vikipeedia sõnul on 53 antud programmi lõpetanut võitnud Nobeli preemia ning 78 on võitnud Pulitzeri preemia. Kui minu silmad juba enne särasid, siis pärast seda lõid need leekidesse..

Eelmisel nädalal sain kirja, kus seisis, et ma pääsesin järgmisesse vooru ning mind oodatakse intervjuule... tulevasel reedel...
Võite kujutada ette mu pettumust, mõeldes, et ma ei jõua mingit moodi selleks ajaks Belgiast tagasi Eestisse. Ma küll uurisin variante, kuid mul on kehtiv tööleping Euroopa Komisjoniga ning samuti on lennupiletid ostetud ja hotell broneeritud.. Õigeks ajaks Tallinna lendamine oleks olnud äärmiselt kallis ja keerukas protsess või lausa võimatu.

Õnneks, minu suureks lohutuseks, sain USA saatkonnast loa viia intervjuu läbi Skype teel. Kindlasti annab see küll mulle komisjonilt miinuspunkte, kuid sellegi poolest olen õnnelik ning ma ei jõua homset intervjuud ära oodata. Hoidke mulle pöialt, mulle antakse võimalus tõestada, et olen enda unistuste vääriline.

... on asju vol 1.

Järsku on nii palju juhtunud ning muidugi tuleb kõik korraga. Asjad aina loksuvad ja loksuvad ning lõpuks jäävad kuskile paika, seni õnneks siiski õigetesse kohtadesse.

Hetkel olen Belgias ning esimene töönädal tuumafüüsikuna on edukalt möödunud. Hotell on tore ja töökoht on ka väga uhke, aga riigist endast ootasin midagi enamat.. Mingit filmidest nähtud vahvli-maaniat siin igatahes pole, selliseid asju kohtab ainult suurtemates turistikeskustes. Väga palju siin näha-teha ei ole, enamik kohti sulgevad uksed tööpäeviti varaõhtul ning laupäev/pühapäev enamasti uksi ei avatagi. Töökoht on väga uhke, töötan kiirendiga ning keskkona on tugevasti turvatud - mul on 3 erinevat kiipkaarti ning siin puudub turvakaalutlustel isegi internet. Saadud kogemus on muidugi hindamatu, tore on uues riigis mõnda aega elada ning rahaline seis ei luba ka kurta. Elamine on siin küll kallis - korraliku sooja toitu hinnaga alla 30€ naljalt väljast ei leia.

Palju jalgrattaid nagu madalmaades kombeks

Osa kiirendist

Palju monitore

Igalpool automaadid, isegi saiapätse saab

Kõik kohad on kebabi, pitsa, poola jms. söögikohti täis

4-korruseline raudteejaam seest

4-korruseline raudteejaam väljast

Chinatown

Kes chinatownis ikka riisi vähema kui 20 kg kaupa ostab?

Liiga palju kõndimist

Järgmine nädal naasen koju ning siis tuleb üks suur järgiõppimine ning muidugi samal ajal ka uuel materjalil kannul püsimine. Kuna nüüdsest olen sunnitud keemiat õppima, siis võin end rebasena tunda - ei ole ma keemiast aastaid kuulnud ning ka gümnaasiumis oli see tase selline nagu ta oli..
Aga nagu ütlesin, siis on selle nädalaga nii palju juhtunud, et pean jätkama järgmises postituses, mis loodetavasti kohe varsti tuleb.
Kahekümnendad on tõepoolest nii kiire aeg, et aegajalt tekivad raskused järel püsimisel, kõik tuleb ju korraga.