Järsku on nii palju juhtunud ning muidugi tuleb kõik korraga. Asjad aina loksuvad ja loksuvad ning lõpuks jäävad kuskile paika, seni õnneks siiski õigetesse kohtadesse.
Hetkel olen Belgias ning esimene töönädal tuumafüüsikuna on edukalt möödunud. Hotell on tore ja töökoht on ka väga uhke, aga riigist endast ootasin midagi enamat.. Mingit filmidest nähtud vahvli-maaniat siin igatahes pole, selliseid asju kohtab ainult suurtemates turistikeskustes. Väga palju siin näha-teha ei ole, enamik kohti sulgevad uksed tööpäeviti varaõhtul ning laupäev/pühapäev enamasti uksi ei avatagi. Töökoht on väga uhke, töötan kiirendiga ning keskkona on tugevasti turvatud - mul on 3 erinevat kiipkaarti ning siin puudub turvakaalutlustel isegi internet. Saadud kogemus on muidugi hindamatu, tore on uues riigis mõnda aega elada ning rahaline seis ei luba ka kurta. Elamine on siin küll kallis - korraliku sooja toitu hinnaga alla 30€ naljalt väljast ei leia.
|
Palju jalgrattaid nagu madalmaades kombeks |
|
Osa kiirendist |
|
Palju monitore |
|
Igalpool automaadid, isegi saiapätse saab |
|
Kõik kohad on kebabi, pitsa, poola jms. söögikohti täis |
|
4-korruseline raudteejaam seest |
|
4-korruseline raudteejaam väljast |
|
Chinatown |
|
Kes chinatownis ikka riisi vähema kui 20 kg kaupa ostab? |
|
Liiga palju kõndimist |
Järgmine nädal naasen koju ning siis tuleb üks suur järgiõppimine ning muidugi samal ajal ka uuel materjalil kannul püsimine. Kuna nüüdsest olen sunnitud keemiat õppima, siis võin end rebasena tunda - ei ole ma keemiast aastaid kuulnud ning ka gümnaasiumis oli see tase selline nagu ta oli..
Aga nagu ütlesin, siis on selle nädalaga nii palju juhtunud, et pean jätkama järgmises postituses, mis loodetavasti kohe varsti tuleb.
Kahekümnendad on tõepoolest nii kiire aeg, et aegajalt tekivad raskused järel püsimisel, kõik tuleb ju korraga.
0 kommentaar(i):
Post a Comment