Õhtulauas ütles alati mu isa,
et täiskuuga ei räägita.
Arvasin, et kui tähistaeva poole kisan,
siis tühja lõpmatusse röögin ma.
Või kuu helgiv pale nõnda õel,
et hüüab mulle tagasi
sõnadega, mis kui nõel.
Nüüd kui olen vanemgi,
siiani ei tea, mis isa mõtles.
Või mina ise kuulsin valesti,
sest suu tal oli täis.
0 kommentaar(i):
Post a Comment