vaatan sind
naeratad
ulatad käe
Wednesday, August 26, 2015
Wednesday, August 5, 2015
The birds will sing forever
Olengi jõudnud enda eluga sinna punkti, kuhu ka füüsikaõpingute alguses hoiatati, et me tõenäoliselt satume. Ma ei tea, mis minust edasi saab. Seda näitas tol ajal vilistlaste tagasiside, kõik olid kuskile välja jõudnud, enamik isegi päris kaugele, kuid suurimaks miinuseks toodi välja teekonna teadmatus.
Mitte, et mul valikuid poleks, aga valikuid on liiga palju. Kuidas ma tean, et just see valik on õige? Mis mind õnnelikuks teeb? Mis mulle meeldib?
Ma pean suutma järgmise aasta jooksul välja mõelda, kelleks ma tulevikus saada tahan, sest siis kukuvad juba doktorantuuri kandideerimise tähtajad.
Hetkel jään magistrantuuri veel Tartusse, kuid mitte füüsikasse, vaid materjaliteadusesse. Mingit erilist vahet neil ei ole ja selle otsuse tegin ka viimasel hetkel - kahe eriala õppekavad erineksid minu juhul vaid ~4-5 aine võrra ning mulle meeldisid lihtsalt need materjaliteaduse kohustuslikud ained natukene rohkem. Sisuliselt on materjaliteadus füüsika, kus on võetud välja teoreetiline matemaatika ja asendatud keemiaga. Ma poleks gümnaasiumis kunagi arvanud, et ma end hiljem keemiaga seon. Veel vähem seda, et mu bakatöö teema tugevalt biokeemiaga seotud on.
Esimesed kaks nädalat teen koolist poppi ehk kahjuks jään põhiasjades teistest maha. See-eest saan endale tiitli, mis rahvakeeles kõlab üpriski hästi. Olen tuumafüüsik Ida-Euroopast. Just, kandideerisin ühele konkursile ning sain endale ajutise töö Belgias, kus viin läbi üht tuumafüüsika eksperimenti. Katse kestab küll ainult 2 nädalat, kuid sellele järgneb ~3 kuuline andmete analüüs ja töötlemine. Saan ka endale enda esimese korraliku publikatsiooni ning võin edaspidiselt end vist teadlaseks pidada. Ning kes teab, mul küll polnud mingit plaani end selle erialaga siduda, aga kui eksperiment väga meeldib ning siis otsustangi äkki hoopis tuumafüüsikuks hakata.
Välismaaplaane on ka teisigi, kuid need juba pikemaajalised, tõsisema mahuga ning elumuutvad. Nendest natukene pikemalt kunagi hiljem :)
Mitte, et mul valikuid poleks, aga valikuid on liiga palju. Kuidas ma tean, et just see valik on õige? Mis mind õnnelikuks teeb? Mis mulle meeldib?
Ma pean suutma järgmise aasta jooksul välja mõelda, kelleks ma tulevikus saada tahan, sest siis kukuvad juba doktorantuuri kandideerimise tähtajad.
Hetkel jään magistrantuuri veel Tartusse, kuid mitte füüsikasse, vaid materjaliteadusesse. Mingit erilist vahet neil ei ole ja selle otsuse tegin ka viimasel hetkel - kahe eriala õppekavad erineksid minu juhul vaid ~4-5 aine võrra ning mulle meeldisid lihtsalt need materjaliteaduse kohustuslikud ained natukene rohkem. Sisuliselt on materjaliteadus füüsika, kus on võetud välja teoreetiline matemaatika ja asendatud keemiaga. Ma poleks gümnaasiumis kunagi arvanud, et ma end hiljem keemiaga seon. Veel vähem seda, et mu bakatöö teema tugevalt biokeemiaga seotud on.
Esimesed kaks nädalat teen koolist poppi ehk kahjuks jään põhiasjades teistest maha. See-eest saan endale tiitli, mis rahvakeeles kõlab üpriski hästi. Olen tuumafüüsik Ida-Euroopast. Just, kandideerisin ühele konkursile ning sain endale ajutise töö Belgias, kus viin läbi üht tuumafüüsika eksperimenti. Katse kestab küll ainult 2 nädalat, kuid sellele järgneb ~3 kuuline andmete analüüs ja töötlemine. Saan ka endale enda esimese korraliku publikatsiooni ning võin edaspidiselt end vist teadlaseks pidada. Ning kes teab, mul küll polnud mingit plaani end selle erialaga siduda, aga kui eksperiment väga meeldib ning siis otsustangi äkki hoopis tuumafüüsikuks hakata.
Välismaaplaane on ka teisigi, kuid need juba pikemaajalised, tõsisema mahuga ning elumuutvad. Nendest natukene pikemalt kunagi hiljem :)
Wednesday, July 8, 2015
Kiire tagasivaade
Lühidalt ka minu kevadisest võistlushooajast. Algselt plaanisin osaleda kahel võistlused: Lõuna-Eesti lahtistel karikavõistlustel ning Eesti karikavõistlustel.
Lõuna-Eesti võistlustega jäin väga rahule. Tegu oli hooaja avavõistlustega ning pigem vormi kontrollimiseks. Saavutasin enda kategoorias (juuniorid kulturism -75 kg) teise koha. Minu suureks miinuseks on enda kategooria kohta väike kaal, ehk sisuliselt ma võiksin kasvatada pea ~9 kg lihast juurde ning ikka veel enda kaaluklassi ära mahutada. Muidugi sellise massi kasvatamine ei ole sugugi kerge ning võtaks ligikaudu 10 aastat aega, kuid siis muidugi poleks juuniorite kategooriasse mul asja.
Kui ohtlik on igapäevane kiirgus? Kas tulevikus oleks võimalik "neutraliseerida" kiirgust?
Lõuna-Eesti võistlustega jäin väga rahule. Tegu oli hooaja avavõistlustega ning pigem vormi kontrollimiseks. Saavutasin enda kategoorias (juuniorid kulturism -75 kg) teise koha. Minu suureks miinuseks on enda kategooria kohta väike kaal, ehk sisuliselt ma võiksin kasvatada pea ~9 kg lihast juurde ning ikka veel enda kaaluklassi ära mahutada. Muidugi sellise massi kasvatamine ei ole sugugi kerge ning võtaks ligikaudu 10 aastat aega, kuid siis muidugi poleks juuniorite kategooriasse mul asja.
Sellele järgnes menukam võistlus ehk Eesti Karikavõistlused, kus saavutasin enda senise parima tulemuse. Nimelt, ma võitsin! Just, saavutasin enda kategoorias esimese koha! Tõeline once in a lifetime moment - karikavõistluste võitja ...
Nagu pildilt näha, siis otsustasin seekord palju akrobaatilisema vabakava kasuks... Sellega oli minu arust minu võistlushooaeg läbi ja kuna olin juba uuest aastast saati dieedil olnud, siis kostitasin ennast uhke burgeri ja friikartulitega... Kui järsku kirjutas mulle Kiivikas ja pakkus kohta Eesti koondises! Olin väga üllatunud, kuid muidugi silmapilgselt nõus. Nii osalesingi Balti Matšil ehk sisuliselt baltimaade meistrivõistlustel. See toimus päris kaugel, Leedus, Kaliningradi lähedal.
Seal võistlustel mul küll mingit šanssi polnud, kuid sellegi poolest oli tegu nii uhke pakkumisega (hotellid ja sõit maksti kinni), et ma ei suutnud keelduda. Leedus on selline seis, et seal puudub igasugune dopingukontroll, pigem võiks isegi öelda, et seal julgustatakse selle kasutamist. Seega olin nagu tillukene poiss hirmsate leedu kollide keskel. Igatahes olen selle võimaluse eest väga tänulik ning sellega nüüd mul ka lõpuks võistlusdieet lõppes. Võistluste banketi söögilaud oli väga uhke ning kostitasin ennast hea ja paremaga... Samuti oli Leedus juba mai alguses nii soe, et saime pargis päevitada, kuid siiani ei ole need ilmad veel jõudnud.
No mis sa selliste mühakate kõrval teed ... (vasakult teine).
Vot, nii huvitatavaks siis seekordne võistlushooaeg ka kujunes. See aasta olin juba targem ja ennast nii paksuks ei söönud, nagu pärast eelmist ehk esimest võistluskorda juhtus. Inimene õpib :)
![]() |
| Nagu seina värviks |
Kui ohtlik on igapäevane kiirgus? Kas tulevikus oleks võimalik "neutraliseerida" kiirgust?
See on väga lai küsimus, kuna igapäevast kiirgust tuleb igalt poolt. Üheks suuremaks allikaks on meile kindlasti radooni kiirgus, kuid tegu pole mõistlikues piires kuigi ohtliku kiirgusega - on ju inimesed tuhandeid aastaid sellega koos elanud. Ohtlikusest rääkides tuleks kindlasti mainida, et ohtlikuks on ioniseerivad kiirgused ehk sellised kiirgused, millel on piisavalt suur energia, et DNA-d mõjutada. Enamikud seadmed (näiteks mobiilid) kiirgavad raadiolaineid, millel on väga madal energia; Wifi ja mikrolaineahi kiirgavad pigem mikrolaineid, kuid ka neil ei ole piisavalt energiat, et DNA-d kahjustada. Ometigi on meie ümber väga palju ka teistsuguseid allikaid ning mõõduka kiirguse doosi saame me iga päev. Üritasin arvulisi väärtusi otsida ning sattusin sellise tabeli otsa:
huvitav on vaadata, et teise inimese kõrval magamine annab vaid 2 korda väiksema doosi kui tuumajaamast 50 miili kaugusel elamine. Huvitav oleks siinkohal teada, kui palju kiirgust me iseendale saame, see number peaks kindlasti märgatavalt suurem olema.
Aga nagu andmestikust näha, siis märgatavalt suurt doosi me igapäevaselt ei saa, kõigest taustkiirgust. Kui suurtel doosidel on negatiivne mõju terviseks kindlaks tehtud, siis hetkeseisuga ei ole sugugi kindel, mis mõju (või kas üldse) taustkiirgusel meile on. Sellist asja on keeruline mõõta, sest läheks vaja tohutult suurt inimhulka sarnase geenidega, kellest osa peaks kiirgusest kuidagi ära eraldama ning neid jälgima pika-pika ajavahemiku jooksul. Arvatakse, et mõju on väike või olematu, sest selline kiirgus on alati eksisteerinud ning inimkond veel püsib.
Aga nagu andmestikust näha, siis märgatavalt suurt doosi me igapäevaselt ei saa, kõigest taustkiirgust. Kui suurtel doosidel on negatiivne mõju terviseks kindlaks tehtud, siis hetkeseisuga ei ole sugugi kindel, mis mõju (või kas üldse) taustkiirgusel meile on. Sellist asja on keeruline mõõta, sest läheks vaja tohutult suurt inimhulka sarnase geenidega, kellest osa peaks kiirgusest kuidagi ära eraldama ning neid jälgima pika-pika ajavahemiku jooksul. Arvatakse, et mõju on väike või olematu, sest selline kiirgus on alati eksisteerinud ning inimkond veel püsib.
Sellest lähtuvalt kaitstakse neid, kes ioniseeriva kiirgusega püsivalt kokku puutuvad - on ju igasugu arstidel ning teadlastel kiirgust mõõtvad seadmed küljes. Aga kas oleks ka võimalik kiirgust neutraliseerida.. Seda ma väga ei tea. On ta ju kõikjal meie ümber ja meie sees. Eemalt tuleva kiirguse vastu aitavad üldiselt igasugu paksud seinad ja kilbid. Ukrainas joodi kiirguse kaitseks viina, sest see kitsendab veresooni ja nii vähendab ajutiselt mõju siseorganitele. Samuti on ka igasugu võimalust kiirgusallikat nõrgendada, aga enamike allikate vastu ei saa me midagi teha (ei saa ju päikest ära blokeerida). Ehk kiirgust ennast on väga keeruline ära neutraliseerida ning hetkel ma ei usu, et lähiaastatel midagi sellist suudetakse saavutada.
Friday, June 19, 2015
Kummikuga füüsik
Kui kedagi huvitab, millega ma tegelen, siis minu lõputööga saab lähemalt tutvuda siit:
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/47064/Saare_Holger.pdf?sequence=1
Minu bakalaureusetee sai ametliku lõpu üleeile. Diplomid, lilled, õnnitlused ja käesurumised - aitäh teile!

Nagu eelmises postituses juba mainisin, siis pidasin ka loodus- ja tehnoloogiateaduskonna üliõpilaste nimel ka tänukõne. Väga uhke tunne oli olla seal samas saalis, kust see kõik kolm aastat tagasi alguse said. Kuid seekord mitte ainult kuulaja, vaid ka lõpetaja ning kõnepidaja rollis.
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/47064/Saare_Holger.pdf?sequence=1
Nagu eelmises postituses juba mainisin, siis pidasin ka loodus- ja tehnoloogiateaduskonna üliõpilaste nimel ka tänukõne. Väga uhke tunne oli olla seal samas saalis, kust see kõik kolm aastat tagasi alguse said. Kuid seekord mitte ainult kuulaja, vaid ka lõpetaja ning kõnepidaja rollis.
Eile, tänu tublile lõpetamisele, olin kutsutud ka rektori vastuvõtule.
Ehk läbitud sai pikk tähistuste, pidude ning aktuste jada. Väga palju süüa, juua, pidulike riideid ning kõnesid =)
Ülikoolist aga eksmatrikuleeriti ning isegi õppeinfosüsteemist ei näe enam enda aineid ega hindeid. Lihtsalt visati välja..
Nüüd olen aga tubli ja käin juba tööl (millestki tuleb ju elatuda kui enam stipendiumiga ei toetada). Natukene naljakas hetk muidugi, millal tööga alustada. Sest täna küll käisin tööl, nüüd aga juba käes nädalavahetus, misjärel pikk jaanipüha.
Nüüd olen aga tubli ja käin juba tööl (millestki tuleb ju elatuda kui enam stipendiumiga ei toetada). Natukene naljakas hetk muidugi, millal tööga alustada. Sest täna küll käisin tööl, nüüd aga juba käes nädalavahetus, misjärel pikk jaanipüha.
Olgem tublid ja hoidkeim pöidlaid ka soojemate ilmade toetuseks!
Monday, June 8, 2015
Päikest!
Oeh, saigi see kolm aastat läbi. Tegu ei ole kaugeltki mitte lõpuga, vaid pigem vaheetapiga - lihtsalt ühe verstapostiga.
Loetlematul hulgal sai sellesse energia, aega ning viimset tahet investeeritud. Kui minuga koos alustas teekonda 56 füüsiku-hakatist, siis nüüd lõpetab sellest seltskonnast vaid 8. Circa 14% ei ole vist tõesti hea näitaja, aga eks see ütleb nii mõndagi nende tublide inimeste kohta, kes lõpetavad. Sattusin bakalaureusetööga natukene hoogu, kokku tuli 61 lehekülge (soovitatud ~30 asemel) ning kasutatud kirjanduses viitasin 83-le erinevale publikatsioonile. Kartsin, et kaitsmisel võetakse mahu märgatava ületamise eest punkte maha, kuid komisjoni esimees küsis, kas need kasutatud allikad on päriselt viited või siis nii-öelda "viidete viited". Muidugi on mul kõik need sorteeritud ja arvutis .pdf kujul olemas, ta oli hoopiski vaimustuses ning ütles, et nad ei olegi varem sellist asja näinud.
Kaitsmine oli päris asjalik, minult päriti töö kohta nii mõndagi ning kokku esitati mulle 16 küsimust, millest enamik tulid retsensendilt. Sellega õnnestus mul saada enda lõputöö hindeks A!
See tähendab, et lõpetan cum laude! Jess, minu väikene täitunud unistus. Veel suurem üllatus ning au on see, et dekanaat palus mul üliõpilaste nimel lõpuaktusel sõna võtta. Ma saan esindada Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonda lõpuaktusel, ülikooli peahoones! Ma siiamaani ei mõista, miks seda minult paluti, arvestades, kui palju on lõpetajaid terve teaduskonna peale kokku.. Igatahes, tunne on väga uhke ning loodan anda hea kõne!
Hetkel aga kaks nädalat puhkust ning siis lähen suveks tööle. Loodan selle kahe nädalaga teha ära kõik, mida ma olen õppeaasta jooksul pidanud edasi lükkama. Samuti üritan nuputada, mis konkreetsel erialal ning mis aineid sügisel edasi õppida. Hetkel, magistriõpinguteks jään veel Tartusse, kuid selle aasta sees üritan ka edasised plaanid paika panna... Nüüd loodan aga, et ka minu puhkuse ajal veel päike välja tuleb. Loodame! =)
Loetlematul hulgal sai sellesse energia, aega ning viimset tahet investeeritud. Kui minuga koos alustas teekonda 56 füüsiku-hakatist, siis nüüd lõpetab sellest seltskonnast vaid 8. Circa 14% ei ole vist tõesti hea näitaja, aga eks see ütleb nii mõndagi nende tublide inimeste kohta, kes lõpetavad. Sattusin bakalaureusetööga natukene hoogu, kokku tuli 61 lehekülge (soovitatud ~30 asemel) ning kasutatud kirjanduses viitasin 83-le erinevale publikatsioonile. Kartsin, et kaitsmisel võetakse mahu märgatava ületamise eest punkte maha, kuid komisjoni esimees küsis, kas need kasutatud allikad on päriselt viited või siis nii-öelda "viidete viited". Muidugi on mul kõik need sorteeritud ja arvutis .pdf kujul olemas, ta oli hoopiski vaimustuses ning ütles, et nad ei olegi varem sellist asja näinud.
Kaitsmine oli päris asjalik, minult päriti töö kohta nii mõndagi ning kokku esitati mulle 16 küsimust, millest enamik tulid retsensendilt. Sellega õnnestus mul saada enda lõputöö hindeks A!
See tähendab, et lõpetan cum laude! Jess, minu väikene täitunud unistus. Veel suurem üllatus ning au on see, et dekanaat palus mul üliõpilaste nimel lõpuaktusel sõna võtta. Ma saan esindada Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonda lõpuaktusel, ülikooli peahoones! Ma siiamaani ei mõista, miks seda minult paluti, arvestades, kui palju on lõpetajaid terve teaduskonna peale kokku.. Igatahes, tunne on väga uhke ning loodan anda hea kõne!
Hetkel aga kaks nädalat puhkust ning siis lähen suveks tööle. Loodan selle kahe nädalaga teha ära kõik, mida ma olen õppeaasta jooksul pidanud edasi lükkama. Samuti üritan nuputada, mis konkreetsel erialal ning mis aineid sügisel edasi õppida. Hetkel, magistriõpinguteks jään veel Tartusse, kuid selle aasta sees üritan ka edasised plaanid paika panna... Nüüd loodan aga, et ka minu puhkuse ajal veel päike välja tuleb. Loodame! =)
Friday, April 24, 2015
Niisama
Tegutsemist on olnud palju ja siia ma pole jõudnud, sest olen üritanud kõik kirjutamisenergia enda bakatööse kirjutada. Lubasin kunagi ka sellest pikemalt kirjutada... Töö nimeks on "Superparamagnetiliste nanoosakeste sünteesimine ja iseloomustamine". Ma pikemalt ei hakkakski rääkima, kuna minu juhendaja (kes muide on samuti Kohilast pärit!) on suutnud teema väga lühidalt ehk saja sekundiga kokku võtta ning seda ka inimsõbralikult:
Vahepeal on ka toimunud paljut spordimaailmas. 4. aprillil toimused Lõuna-Eesti Lahtised Karikavõistlused Kulturismis, kus ma saavutasin auväärt teise koha. Kaks nädalat hiljem aga väga prestiižne Eesti Karikavõistlused Kulturismis ja Fitnessis, kus ma endale uskumatul kombel võitsin esimese koha! Minu esimene selline võit, väga võimas, kindlasti on, mida lastele tulevikus edasi pajatada. Sellega saigi minu võistlushooaeg läbi, käisin ennast burgeri ja friikartulite ja tortidega premeerima. Valmistasin ette ka enda sünnipäeva (mis juba on esmaspäeval muide), kui järsku sain Kiivikaselt kirja.. Ta kutsus mind eesti koondisesse! Selle üle ei pidanud ma isegi pikalt nõustuma, tühistasin plaanid, heitsin burgerid nurka (küll sümboolselt) ja hakkasin vaimselt valmistuma. Kõik see pingelang, mis oli, kadus ning uus pinge tuli asemele.
![]() |
| Vasakul karikavõistluste karikas, keskel auhind ning paremal Lõuna-Eesti võistluste karikas |
Ja seetõttu, siin ma nüüd olengi.. Leedu teises nurgas, peaaegu Kalingradi juures ning ootan homset võistlust. Täna oli pikk bussisõit, pea 10 tundi, aga see-eest on homme sama pikk tagasisõit. Igatahes, mina ootan siin hotellivoodis nüüd Balti Matši - balti riikide omavahelist võistlust, kus mina uhkelt esindan Eestit. Poleks kunagi arvanud, et nii kaugele võin selle spordiga jõuda. Tõeline once in a lifetime moment.
Wednesday, February 18, 2015
Kõht on tühi
Praegune semester on vähemalt hetkel veel üks mõnusamaid, mis olnud. Aineid on kõigest 21 EAP eest ehk ametlikult 546 tunni väärtuses tööd vaja semestri jooksul teha, reaalselt ilmselt natukene rohkem. Enamiku sellest moodustab bakatöö tegemine - lõpuks saan hakata konkreetset ja rakenduslikku teadust tegema; veel üks samm reaalse elu poole!
Seetõttu on ka aega hetkel rohkem, kuid eks kool kogub vaikselt tuure. Ausalt öeldes pole ammu olnud nii rahulik olla nagu praegu, mul on vaba aega ja õhtuid, mille ma saan veeta puhates ning mitte midagi tehes. Kuigi suur osa energiast kulub treeningutele ja dieedile, on võistlused varsti tulemas. Jällegi jälgin iga söödud grammi piinliku täpsusega, kõik kalorid on täpselt teada ning magusaid sööke endale väga lubada ei saa. Sel aastal on juba suuremad plaanid ning tõenäoliselt lähen ka Läti meistrivõistlustele võistlema kui vorm lubab.
Muidugi on mul suurimaks abistajaks ning toetajaks kohv, mis võtab ära nälja ning samas suurendab valuläve. Olen leidnud endale uue sõbra - kofeiinivaba kohv. Mulle küll öeldi, et see maitseb nagu sigurikohv või seda juues on tunne, nagu jooks vett. Üllatusin aga positiivselt, erinevus on marginaalne! Arvestades, kui palju varieerub kohvi maitse sõltuvalt kohvi liigist ning valmistajast, siis ma ei saakski aru, et tegu on kofeiinivabaga.
Miks ma üldse seda praegu joon? Ta ei suurenda küll füüsilist (ega vaimset) võimekust, kuid ta on siiski hea kalorivaba jook, mis aitab nälga peletada. Ilmselt joon selle nädalakese ja siis suundun tagasi normaalse kohvi juurde ning hiljem kunagi kordan protsessi. Põhjuseks on see, et pikema ajalisel konstantsel tarbimisel (mul isikliku hinnangu põhjal ligikaudu juba kuuga) muutub keha kofeiini neurokeemilistele efektidele immuunseks. See tähendab, et aju/närvid 'harjuvad' kofeiini põhjustatud aktiivsusega ära ning tema mõjud lakkavad. Natukene pausi ja kõik protsessid taastuvad :)
Muidugi teil on sellest jutust kopp ees, aga ma vist tõesti-tõesti meeldin Kristiine Keskusele, seekord küll aga Rocca Al Mare keskuse kaudu, kuid nad käivad vist käsikäes. Selline uhke kinkekaart mul õnnestus võita:
Seetõttu on ka aega hetkel rohkem, kuid eks kool kogub vaikselt tuure. Ausalt öeldes pole ammu olnud nii rahulik olla nagu praegu, mul on vaba aega ja õhtuid, mille ma saan veeta puhates ning mitte midagi tehes. Kuigi suur osa energiast kulub treeningutele ja dieedile, on võistlused varsti tulemas. Jällegi jälgin iga söödud grammi piinliku täpsusega, kõik kalorid on täpselt teada ning magusaid sööke endale väga lubada ei saa. Sel aastal on juba suuremad plaanid ning tõenäoliselt lähen ka Läti meistrivõistlustele võistlema kui vorm lubab.
Muidugi on mul suurimaks abistajaks ning toetajaks kohv, mis võtab ära nälja ning samas suurendab valuläve. Olen leidnud endale uue sõbra - kofeiinivaba kohv. Mulle küll öeldi, et see maitseb nagu sigurikohv või seda juues on tunne, nagu jooks vett. Üllatusin aga positiivselt, erinevus on marginaalne! Arvestades, kui palju varieerub kohvi maitse sõltuvalt kohvi liigist ning valmistajast, siis ma ei saakski aru, et tegu on kofeiinivabaga.
Miks ma üldse seda praegu joon? Ta ei suurenda küll füüsilist (ega vaimset) võimekust, kuid ta on siiski hea kalorivaba jook, mis aitab nälga peletada. Ilmselt joon selle nädalakese ja siis suundun tagasi normaalse kohvi juurde ning hiljem kunagi kordan protsessi. Põhjuseks on see, et pikema ajalisel konstantsel tarbimisel (mul isikliku hinnangu põhjal ligikaudu juba kuuga) muutub keha kofeiini neurokeemilistele efektidele immuunseks. See tähendab, et aju/närvid 'harjuvad' kofeiini põhjustatud aktiivsusega ära ning tema mõjud lakkavad. Natukene pausi ja kõik protsessid taastuvad :)
Muidugi teil on sellest jutust kopp ees, aga ma vist tõesti-tõesti meeldin Kristiine Keskusele, seekord küll aga Rocca Al Mare keskuse kaudu, kuid nad käivad vist käsikäes. Selline uhke kinkekaart mul õnnestus võita:
Subscribe to:
Posts (Atom)










