Sunday, July 31, 2016

Holger in the states: day -1. Pre-departure thoughts

Homme hommikul sõidangi juba pikaks ajaks kaugele-kaugele. Istun hetkel kodus, üritan kõik vajaliku kaasa pakkida, õhtul teeme sauna (vaevalt, et seal korralikke saunasid on) ning annan ka enda auto ära. Otsustasin ka viimsed mõtted enne minekut kirja panna:

Kuhu sa lähed?

Ma lähen tänu Fulbrighti programmile Ameerikasse, Põhja-Carolinasse doktorikraadi omandama! 
Minu sihtkohaks saab Põhja-Carolina Osariiklik Ülikool. Usun, et nanotehnoloogia mõttes on tegu piisavalt võimsa ülikooliga, et selliseid kogemusi ning oskuseid Eestis paratamatult ei saa. Antud ülikooli peetakse USA-s #20 reaalteaduste ülikooliks ning on 2. kohal reaalteaduses õppivate naiste arvuga (31.5%), mis on küll Eesti mõistes naljakalt vähe, aga USA mõistes lausa tipus.

Kooli maskotiks on hunt ning kõik on kas punane, huntidega seotud või mõlemat

Ma elan linnas nimega Raleigh ning selle kohta võib igasugu uhkeid auhindu lugeda:
* #1 või #4 parim linn elamiseks USA-s
* #8 USA sõbralikuim linn 
* #9 kiireimini kasvav linn riigis
* #15 parim linn värsketele kooli lõpetanutele
* #3 linn noortele professionaalidele
* #3 linn noortele peredele
* Üks 7 linnast peale Silicon Valley aktiivseima startupi stseeniga.

Raleigh
Mida sa seal teed?

Algselt oli toetust piisavalt, et seal vaid 1 magistriõppe aasta läbida, kuid nüüd jääb mul magistrikraad täiesti vahele ning lähen otse 5-aastast doktorikraadi füüsikas omandama. Kitsamas mõttes tegutsen nanotehnoloogiaga edasi ning konkreetne teema ning labor selgub tõenäoliselt esimese aasta lõpul. Esimene aasta lasen stipendiumi peal liugu ning järgneva aasta tegelen õppeassistendina ning hiljem laboris uurijana. Palkades ja stipendiumi suurustest hea meelega veel otseselt ei räägiks, aga esialgne palk on minu eesti sissetulekuga võrreldes pea kümnekordne.

Kuidas enesetunne enne minekut on?

Ausalt öeldes kõiguvad minu tunded üpriski laineliselt. Enamiku ajast on siiski olnud tunne, nagu mul oleks aega terve igavik siin olla. Ometigi ma olen teinud kõike seda, mida ma vähegi enne lahkumist teha tahaks ning käinud kõikvõimalikes võrratutes kohtades koos võrratute inimestega.

Ma tegelikult nautisin seda vahepealset olekut. Seda perioodi, kus oli tunne, et miski ei loe ja ma võin ka vabalt ringi hõljuda, sest niigi pakin enda vähesed asjad, jättes suurema osa maha ning kaon ära.
Aga nüüd, viimastel päevadel hakkab ka närv sisse tulema ning reaalsus kohale jõudma. Muidugi ma ootan, aga ärevus on paratamatu ning ma ei saa seda ka kuidagi muuta. Keeruliseks teeb asja see, et ma lähen nii pikaks ajaks. Kui ma oleks vaid aasta või kaks, siis ma tunneks, nagu ma jääksin poolikuks nii siin kui seal. Kuid hetkel, 5 aastat on piisav, et olla seal pikalt ning et ka kõik muutuks Eestis teistsuguseks. Seega on vähemalt mõneks ajaks otsus üpriski lõppev.

Kuid eks hüvastijätud ole alati valusad ning uued tundmatud eluetapid hirmsad.

Naljakas on see, et käisime Heleriniga lahkumist tähistamas Tartus asuvas ameerika stiilis steak house's. Tegu ei olnud sümboolse asjaga ning samuti ma ei tee ürita end sealse toiduga harjutada (kuigi vist peaks?), vaid ma olen lihtsalt väga suur burgerite fänn.
Maskott Tuffy - peaaegu pärishunt

Kuidas sa enda uut elu ette kujutad?

Suur osa ongi tundmatu ning ma võin vaid oletada. Ühikatuba on mul väike ning jagan kolme teise toaga koos kööki, ometigi on üür üle 700€ kuus. Kaudse ülikooli toitumisplaani (toidukordade arvu semestris/nädalas, toiduraha jms.) pidin ka juba paika panema, ning näljasena võtsin muidugi piiramatu toidukordade arvu. Tegevusi on kindlasti väga palju, mul on 1. augustist kuni 20. augustini hetkel igasse päeva juba midagi planeeritud. Mul on kutse juba kahele erinevale grillpeole ning ka ühele tutvumispeole. 

Lisaks on mul ka teada enamike kursusekaaslaste nimed. Ausalt öeldes ma ei suuda neist ühtegi normaalselt välja hääldada - peale minu on euroopast vaid üks tudeng veel.
Olen ka mures (muretsen ette, nagu kombeks, et hiljem rahulikum oleks) õppimise pärast, kuna mind on igasugu juttudega ära hirmutatud. Et kui Eestis saan A-sid, siis seal pean C'de ja D'de leppima (tegelt mind visatakse välja, kui C'sid ja D'sid saan) ning kindlasti tuleb mul arvestada, et seal peab mitu korda rohkem õppima kui siin. Piilusin ka natukene tulevasi õppematerjale ning tõesti, läheb raskeks, kohati ei saanud essugi matemaatikast aru.

Samas loodan leida seda täiuslikku tasakaalu sotsialiseerumise ja koolitöö kõrval. Hetkel unustan kohati isegi ära, et viimane neist olemas on.
Ometigi vaevlen juba pool aastat ka ameeriklaste bürokraatia käes. Hunnik pabereid, dokumente ning arstikülastusi. Ometigi neile eesti arstikontrollid ei sobi ja hiljem tahavad ise kõik uuesti teha. Lisaks ei sobi ka interneti teel saadetud dokumendid, kõik peab ikka käsitsi ja tavalise postiga kohale saatma, oeh.

Loodan ka tulevikus kirjutamiseks aega leida, kuid see tuleb busy-busy eluperiood.


Pühendusega

Thursday, July 21, 2016

At least it's not rocket surgery


"Wouldn't it be good to be in your shoes"


Mis viga niimoodi magistriõpingud pooleli jätta. Täitsa tore, kui oleks suutnud sama sammuga lõpuni välja minna.

Valmistasin endale isiklikud Cards Against Humanityd (käed valutavad pärast sellist lõikumist), sest ei ole paremat viisi inimestega sidemete loomiseks, kui seda on roppuste jagamine.

Panustan ka kõige populaarsema mängu maailmavallutusse.


Käisin isegi Tartu kesklinnas Pokewalkil (kogunemisel). Naljakas oli näha inimesi, kes imestasid, miks terve raekoja platsi täis inimesi moblades passivad ja midagi ei tee. Nemad pildistasid pokemonide asemel hoopis meid.



Jõudsin ka esimest korda sel aastal Valgeranda! Üritan tasapisi soojaga harjuda, sest tulevases ülikoolis möllab hetkel 40 kraadine ilm.

Piljard!

Pildil kolm generatsiooni järjest. Vanemad said 100 aastaseks - vähemalt kahepeale kokku (50+50).

Monday, July 4, 2016

Tule, ma teen sulle teed ja kõike muud, mis tegemata on jäänud



Väike vormikontroll enne paksudemaale minekut
Unistan oversplitsi saavutamisest
Käisime Tartu seikluspargis..
... ja Otepää omas ka!
Aegajalt satun ka pealinna

Kingitus Ameerika saatkonnalt

Jaanipäevakoha otsingud viisid meid Heleriniga Peipsi äärde, Kallastesse, vahukomme tegema!

Elus kala Bert ja mitteelus kala (PS. pole samad kalad!)
Roadtrip ühe minu lemmiku karastusjoogiga

Ema lõpetamine! Temast sai nüüd paberitega florist ✿
Värska veekeskus ja Keila tervisekeskus (viimasel ajal on nii palju spadesse sattunud, et paha kohe)

Mingil hetkel korjan enda tahte kokku ja hakkan siia lisaks piltidele lisamisele ka teksti kirjutama. Hetkeseisuga on mul aga Eestis veel 27 päeva olla, seega on vaja kõik tegemata asjad veel ära teha.
Ahjaa, ja need süstlad eelmisest postitusest. Kuna hambaarstid on nii kallid ja hirmsad, siis otsustasin ise enda hambad korda teha ja ära valgendada. Pilti ma veel sellest hetkel ei postita, kuna protses on poolik, kuid vähemalt seni töötab.


Friday, June 10, 2016

Do you tell yourself you have won?

Sain eile öösel väga tumeda kiisuga heaks sõbraks. Ta nimi on nüüd Toothless.

Minu esimene uus kaunitar!
Ja teine uus kaunitar! See on mehaaniline, läbipaistev ja ilma patareideta!

HIV-i vaba alates 1993
Tartut avastamas
Minu esimene Escape Roomi kogemus! Väga võimas, kuid kahjuks välja ei pääsenud.
(Siiamaani seal all keldris kinni, help!)
Minu kullakallikesed on müügiks!
Füüsikud ei suutnud isegi pühapäeval füüsika instituudist eemal olla ja panid maja ette pikniku püsti
What are these?! Stay tuned!

Sunday, May 1, 2016

Holgeri nädal 7 pildiga

L: Esimene sünnipäeva pidusöök!

P: Eksisin kõige muu hulgas ka lennusadamasse

E: Öölaulupeol oli külm, kuid ta silmad olid soojad

T: Aegajalt tuleb ka teiste sünnipäevi tähistada


K: Päris sünnipäeva päev oli magus

N: Cards against humanity ja miks kõik kätega vehivad?

R: Tööl tuleb ka käia!



Saturday, April 16, 2016

"Sa oled nii minu sarnane, et mul on sinust kahju"



Tegemist on süntekaga, mille leidsin vanematekodust (neil on mingi müstiline oskus asju hankida) ning muidugi otsustasin eeskujuliku lapsena selle nende juurest ära varastada ning enda koju tuua. Muidugi olen seda tasapisi vabadel õhtutel toksinud ja otsustasin ühe enda praegustest lemmiklugudest ära õppida. Mu lemmikkoht videos on muidugi lõpp, mil süntesaator otsad annab (olge mureta, nüüdseks olen ta juba tagasi korda saanud). Ärge liialt kriitilised olge, sest ma ei oska isegi noote veel lugeda.

Kui jutt korra lemmikasjadele läks, siis ühtlasi sai mu tuba väikese uuenduse, mis on väga suur fotolõuend. Lausa meeterkakskümmend pikk ja neli sentimeetrit paks:



Kes teab, mis filmist pilt pärit on, võib endale ise pai teha. Aga kes ei tea, siis - "Interstellar".

Ühtlasi tuli vahepeal tähtis kiri, et mind on vastu võetud Stevensi Tehnoloogiainstituuti. Tegu on väga uhke eraülikooliga, mis asub Hoboken, New Jerseys - see tähendab, et asukoht on võrratu:



Kõik filmides nähtud kuulsad kohad on jalutuskäigu kaugusel või lausa kooliterritooriumilt nähtavad. Muidugi on elu sellises kohas väga kallis, kuid eks elu erakoolis erinebki märgatavalt avatud ülikoolidest.

Kõik see roheala on ülikooli territoorium

On alles vaade New Yorkile
Need pargid paistavad kohutavalt ilusad

See, kuhu kooli ma lõplikult satun, peaks tegelikult lähiajal lõpliku otsuse saama, sest pakkumisi on tulnud piisavalt ja enam ma neid juurde ei ootagi. Seni aga ravin enda köha, nohu ja mul õnnestus ka õmblused enda kulmule järgmiseks 10 päevaks saada. Ilusat kevade algust teile ^_^


Sunday, March 13, 2016

"How odd I can have all this inside me and to you it’s just words."




Tere päevik. Vahepeal ka selliseid kurvemaid uudiseid, et mul murdus süda...

Seda tegelikult mitte nii metafooriliselt, vaid ühel ööl, rahulikult magades, ründasid mind südameinfarktile omased sümptomid ehk surumine rinnus, iiveldus, nõrkus, külmus jne. - kogu pakett. Mis on väga imelik, arvestades mu tervislikku eluviisi ja seda, et mu puhkeoleku pulss jääb enamasti alla 50 löögi minutis. Imelikumaks muutus asi veel sellega, et järgnevad hommikud veetsin teravama valuga rinnus ning hommikukohvid asendusid hoopis valuvaigistitega.
Käisin ka EMO's ja nüüdseks olen ka kardioloogi külastanud ning kuna ma veel nii olen, siis on väga, väga ebatõenäoline, et midagi tõsist on. Tõenäoliselt olen endale kuidagi füüsiliselt liiga teinud või oli põhjus hoopis psühholoogiline (me oleme päris võimsad olendid, kui me suudame endal ise südame katki mõelda).
Sellest hoolimata oli päris hirmus googeldada sümptomeid, lugeda kohutavate haiguste kohta ning teada saada, et ka minu vanuses võib öösel une pealt südamehäiretesse ära surra.



Mulle saabus ka kiri, et mind on võetud vastu Arkansase Ülikooli ja nad on nõus minu teise magistriaasta õpingud kinni maksma (mu stipendiumi maksab esimese aasta). See ei kõla küll nii uhkelt kui kinnimakstud doktoriõpingud ja võimalus magistrikraad ühe aastaga ära teha, kuid sellegi poolest on tegu väga uhke ülikooliga:




Koolis on mul väga rahulik, neljapäev ja reede mul loenguid ei olegi ja nädala peale tuleb kohustuslikke kodutöid kuskil tunnijagu. Samas käin ma EAP'de eest trennis (fitness aeroobikas) ja kaks praktikumi ainet lõpevad juba koos märtsikuuga. See-eest aga käin vabadel päevadel tööl, uurin iseseisvalt ja üritan isiksusena areneda, sest tagasihoidliku eestlase stereotüübina ma Ameerikas tippu ei pürgi.



© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis