Holger in the states: day -1. Pre-departure thoughts

Homme hommikul sõidangi juba pikaks ajaks kaugele-kaugele. Istun hetkel kodus, üritan kõik vajaliku kaasa pakkida, õhtul teeme sauna (vaevalt, et seal korralikke saunasid on) ning annan ka enda auto ära. Otsustasin ka viimsed mõtted enne minekut kirja panna:

Kuhu sa lähed?

Ma lähen tänu Fulbrighti programmile Ameerikasse, Põhja-Carolinasse doktorikraadi omandama! 

Minu sihtkohaks saab Põhja-Carolina Osariiklik Ülikool. Usun, et nanotehnoloogia mõttes on tegu piisavalt võimsa ülikooliga, et selliseid kogemusi ning oskuseid Eestis paratamatult ei saa. Antud ülikooli peetakse USA-s #20 reaalteaduste ülikooliks ning on 2. kohal reaalteaduses õppivate naiste arvuga (31.5%), mis on küll Eesti mõistes naljakalt vähe, aga USA mõistes lausa tipus.

Kooli maskotiks on hunt ning kõik on kas punane, huntidega seotud või mõlemat

Ma elan linnas nimega Raleigh ning selle kohta võib igasugu uhkeid auhindu lugeda:

* #1 või #4 parim linn elamiseks USA-s

* #8 USA sõbralikuim linn 

* #9 kiireimini kasvav linn riigis

* #15 parim linn värsketele kooli lõpetanutele

* #3 linn noortele professionaalidele

* #3 linn noortele peredele

* Üks 7 linnast peale Silicon Valley aktiivseima startupi stseeniga.

Raleigh

Mida sa seal teed?

Algselt oli toetust piisavalt, et seal vaid 1 magistriõppe aasta läbida, kuid nüüd jääb mul magistrikraad täiesti vahele ning lähen otse 5-aastast doktorikraadi füüsikas omandama. Kitsamas mõttes tegutsen nanotehnoloogiaga edasi ning konkreetne teema ning labor selgub tõenäoliselt esimese aasta lõpul. Esimene aasta lasen stipendiumi peal liugu ning järgneva aasta tegelen õppeassistendina ning hiljem laboris uurijana. Palkades ja stipendiumi suurustest hea meelega veel otseselt ei räägiks, aga esialgne palk on minu eesti sissetulekuga võrreldes pea kümnekordne.

Kuidas enesetunne enne minekut on?

Ausalt öeldes kõiguvad minu tunded üpriski laineliselt. Enamiku ajast on siiski olnud tunne, nagu mul oleks aega terve igavik siin olla. Ometigi ma olen teinud kõike seda, mida ma vähegi enne lahkumist teha tahaks ning käinud kõikvõimalikes võrratutes kohtades koos võrratute inimestega.

Ma tegelikult nautisin seda vahepealset olekut. Seda perioodi, kus oli tunne, et miski ei loe ja ma võin ka vabalt ringi hõljuda, sest niigi pakin enda vähesed asjad, jättes suurema osa maha ning kaon ära.
Aga nüüd, viimastel päevadel hakkab ka närv sisse tulema ning reaalsus kohale jõudma. Muidugi ma ootan, aga ärevus on paratamatu ning ma ei saa seda ka kuidagi muuta. Keeruliseks teeb asja see, et ma lähen nii pikaks ajaks. Kui ma oleks vaid aasta või kaks, siis ma tunneks, nagu ma jääksin poolikuks nii siin kui seal. Kuid hetkel, 5 aastat on piisav, et olla seal pikalt ning et ka kõik muutuks Eestis teistsuguseks. Seega on vähemalt mõneks ajaks otsus üpriski lõppev.

Kuid eks hüvastijätud ole alati valusad ning uued tundmatud eluetapid hirmsad.

Naljakas on see, et käisime Heleriniga lahkumist tähistamas Tartus asuvas ameerika stiilis steak house's. Tegu ei olnud sümboolse asjaga ning samuti ma ei tee ürita end sealse toiduga harjutada (kuigi vist peaks?), vaid ma olen lihtsalt väga suur burgerite fänn.

Maskott Tuffy - peaaegu pärishunt

Kuidas sa enda uut elu ette kujutad?

Suur osa ongi tundmatu ning ma võin vaid oletada. Ühikatuba on mul väike ning jagan kolme teise toaga koos kööki, ometigi on üür üle 700€ kuus. Kaudse ülikooli toitumisplaani (toidukordade arvu semestris/nädalas, toiduraha jms.) pidin ka juba paika panema, ning näljasena võtsin muidugi piiramatu toidukordade arvu. Tegevusi on kindlasti väga palju, mul on 1. augustist kuni 20. augustini hetkel igasse päeva juba midagi planeeritud. Mul on kutse juba kahele erinevale grillpeole ning ka ühele tutvumispeole. 

Lisaks on mul ka teada enamike kursusekaaslaste nimed. Ausalt öeldes ma ei suuda neist ühtegi normaalselt välja hääldada - peale minu on euroopast vaid üks tudeng veel.

Olen ka mures (muretsen ette, nagu kombeks, et hiljem rahulikum oleks) õppimise pärast, kuna mind on igasugu juttudega ära hirmutatud. Et kui Eestis saan A-sid, siis seal pean C'de ja D'de leppima (tegelt mind visatakse välja, kui C'sid ja D'sid saan) ning kindlasti tuleb mul arvestada, et seal peab mitu korda rohkem õppima kui siin. Piilusin ka natukene tulevasi õppematerjale ning tõesti, läheb raskeks, kohati ei saanud essugi matemaatikast aru.

Samas loodan leida seda täiuslikku tasakaalu sotsialiseerumise ja koolitöö kõrval. Hetkel unustan kohati isegi ära, et viimane neist olemas on.

Ometigi vaevlen juba pool aastat ka ameeriklaste bürokraatia käes. Hunnik pabereid, dokumente ning arstikülastusi. Ometigi neile eesti arstikontrollid ei sobi ja hiljem tahavad ise kõik uuesti teha. Lisaks ei sobi ka interneti teel saadetud dokumendid, kõik peab ikka käsitsi ja tavalise postiga kohale saatma, oeh.

Loodan ka tulevikus kirjutamiseks aega leida, kuid see tuleb busy-busy eluperiood.

Pühendusega