Olen siin juba pea nädala veetnud ja see on läinud kiiresti, lõbusalt ning vägagi sotsialiseerudes. Esimesed 4 päeva veetsin Washingtoni lähistel, kus meil toimus lühike programm Fulbrighti stipendiaatidele. Tore oli kuulda, et fulbrighterid on siin vägagi oodatud ja miks mitte ka kergelt lugupeetud.
Kirjutada oleks küll väga-väga palju, aga üritan hoopis piltidega suurema osa jutust rääkida. Olen enda arust päris hästi sisse elanud, kuid kõige imelikum selle juures oli, et mul ei olnud siia saabudes jetlagi, hoolimata 17-tunnisest lennust ning 7-tunnisest ajavahest. Siin on kõik asjad väga kaugel ning hetkel jalutan meeletult ringi - eile läbisin pea 40 kraadises kuumuses üle 20 km. Kuigi väljas ma sisuliselt sulan, siis siseruumides on siin ääretult külm ning konditsioneer möllab täiel võimsusel. Ma imestan, kuidas siin kõik nöhased ei ole - hotelli jõudes oli konditsioneer mul seatud 15 kraadi peale.
Lähimas toidupoes käimine võtab hetkel üle 1.5h aega. Ometigi on iga toidupoe kohta kümmekond söögikohta. Kui toidust veel rääkida, siis vähemalt hetkel on mul raskusi millegi muu, kui burgerite, hot dogide, küpsiste, browniede ning friikate leidmisega. Ausalt öeldes igatsen juba "tavalisi" kartuleid.
Väga suur üllatus oli looduslähedus. Senised linnad, ka Washington on vägagi ruumikad ja rohelised. Praeguses tudengilinnas, kus on ~600 tuhat elanikku, satuks vahepeal nagu džunglisse - tihedad võsad, ojad, puud ümber ringi. Linnades jooksevad igasugu loomad, näiteks oravad või jänesed väga vabalt ringi ning neid on ka palju. Washingtonis veetsime terve päeva vaatamisväärsuseid vaadates ning me ei pidanud ühegi valgusfoori taga rohkem kui ühe tsükli ootama. Liiklus oli olematu, isegi linna keskmes.
Üllatav oli ka hetk, kui lugesin kaarti ja mingi hetk taipasin, et ma mõtlesin kaasa inglise keeles. Loodan, et praegune blogi kirjutamine siiski aitab eesti keelt endas säilitada. Hetkel veel koduigatsust puudub ning mulle tundub, et hakkan ümbritsevaga harjuma. Peagi algab ka kool ning siis tuleb kindlasti veel põnevaid väljakutseid.
 |
| Kapitoolium - siin käivad koos nii Senat kui ka Esinedajatekoda ning töötab USA asepresident. Saime teha ka pika tuuri sees ning näha istungiteruumi, kuid pildistamine oli seal keelatud. |
 |
| Mõista-mõista, kes see on. |
 |
| Meie tore fulbrighterite grupp, kes olid 35 erinevast riigist kohale tulnud ning kellega ma need võrratud 4 päeva Washingtonis veetsin. |
 |
| Washingtoni õhu ja kosmose muuseum (Washtingtonis on enamik muuseumid tasuta külastamiseks!) |
 |
| Kas te teadsite, et Valge Maja on 6-korruseline ning seal on nii keeglirada kui ka tenniseväljak? |
 |
| On ju roheline? |
 |
| II maailmasõja memoriaalil koos uue soomlasest sõbraga, taustal lisaks Washingtoni monument. |
Üldiselt tundub, et ameeriklased on enda toitumisega väga bipolaarsed. Ringi vaadates on kas kõik täiesti 0-kaloriga või siis vastupidiselt väga kõrge kaloraažiga asjad. Ka hommikusöögil saab valida kohvi sisse panemiseks kas tavalise suhkru või nelja erineva nullkaloraažiga suhkru vahel. Ning muidugi, kui meie vajutame kohviautomaadil nuppu, et kohv topsi voolaks, siis minu hotellis saab vajutada nuppu, et vahvlitaignas topsi sisse voolaks!
Olen ka suur dieetkoka sõber ning kahjuks pean teatama, et siin on miskipärast see väga soolane. Nagu tõesti, umbes nagu jooks koola-maitselist värskat. Ometigi seda juuakse siin väga palju ning paljudes kohtades on see täiesti tasuta. Või siis ostad endale restoranis ühe klaasi, siis ettekandja varastab selle järsku ära ja toob selle täidetuna tagasi. Seda muidugi kõikvõimalike sõbralike lausete saatel.
Peagi kolin enda ühikaruumi sisse ning panen ka sellest pilte ja postitan huvitavaid tähelepanekuid, sest neid tõesti on palju! Seni, aga elan siin mõnusas hotellitoas, kus asjad minu eest ära tehakse.
0 kommentaar(i):
Post a Comment