Tuesday, January 28, 2014
Sometimes I've believed as many as six impossible things before breakfast.
Vahepeal on ka minuni vaheaeg jõudnud. Peagi veedan ka paar puhkepäeva Kohilas, siis lähen Rootsi ja tagasi naastes on juba uus õppesemester peal. See peaks teada fakt olema, et sellised erialad röövivad suuresti enamiku olemasolevast ajast ära, kui soov kuskil jõuda on. Nüüd ma siis olen, pool füüsikas, pool unes ja veerand trennis.
`Have you guessed the riddle yet?' the Hatter said, turning to Alice again.
`No, I give it up,' Alice replied: `what's the answer?'
`I haven't the slightest idea,' said the Hatter.
Kõige põnevam asi, on muidugi see, et ma otsustasin ära millega ma tegeleda tahan. Esialgu küll ainult bakalaureuse piires, aga loodan ja ka arvan, et ka magistris. Nimelt nanofüüsikaga - see on füüsika haru, mis tegeleb nanomeetriliste objektidega (10 miljonit korda väiksemad asjad kui 1 cm), nendeks objektideks on igasugu materjalid ja masinad, näiteks nanorobotid, süsiniknanotorud, fullereenid jms. Ehk tegu on väga perspektiivse alaga, mis ajaga aina enam rakendusi
Teine pluss on see, et ma ei tee enda uurimistööd otseselt ülikooli laboris vaid Nanotehnoloogia arenduskeskuses, mis tähendab palju suuremat erasektori kaasatust, mis omakorda tähendab palju suuremat rahaliikumist ning toetusvõimalusi.
Bakalaureusetöö teemaks on raudoksiid nanoosakeste süntees ja iseloomustamine. Sellest ma räägin järgmiste postitustega kindlasti lähemalt, kuid hektel piirdun vaid pealkirjaga. Naljakas on see, et hoolimata oma mõtetest jõudsin siiski alale, mis nõuab üpriski konkreetseid keemia-alaseid teadmisi. Ohh jah, eks ma pean siis sisimas kuidagi keemiaga rahujalale jõudma ning teda rohkem mõistma hakkama.
Miks me ei tunne maakera pöörlemist ja tiirlemist?
Põhjus on väga lihtne - Newtoni I seadus, mis väidab, et jõudude puudumisel (või nende kompenseerumisel) keha on paigal või liigub sirgjooneliselt. Samas ka Newtoni II seadus väidab, et jõud on samaväärne kiirendusega.
Kui need kaks kokku panna, saame vastuse kätte. Me ei tunne maakera pöörlemist inertsi tõttu, kuna Maa liigub ühtlase kiirusega ning me liigume sellega kaasa. Me tunneme jõudu vaid siis, kui kiirus muutub. Sama moodi nagu me ei tunne autosõidu ajal auto kiirust, vaid ainult seda, kui auto kiirendab/pidurdab.
Teine fakt on muidugi see, et me tunneme jõudu ka siis, kui auto kurvis on ning ka maakera tiirleb mööda ringjoont. Kuid antud tsentrifugaaljõud on nii väike, et me lihtsalt ei tunne seda, kuigi ta eksisteerib.
Saturday, December 28, 2013
Kui mäng saab läbi, lähevad ettur ja kuningas samasse karpi.
Vahepeal mängisin facebookis mängu "Aita Annikat!" ja loosi tahtel õnnestus mul sealt suur komplekt ravimeid võita:
Neid on seal 135€ väärtuses ning saabusid just sobival ajal - kodus käimisega olingi endale traditsioonilise köha/nohu komplekti kaasa saanud.
Tegime vanematele jõulukingi, millest isegi rõõmu saime. Kinkisime neile uue siseseikluspargi, Spideri parki, perepileti. See oli minu esimene seikluspargi kogemus ja seega päris võimas, ämbliku tunne tekkis. Üritasin võimalikult palju atraktsioone läbi ronida, oli ju vaid tunnikene aega. Kahjuks kõikjale selle ajaga ei jõudnud, aga põnevamad ning keerulisemad siiski läbisin. Eelnev treenitus tuli seal kasuks, ei oleks mul piisavalt tugevust olnud, ei oleks ma ka pooltest asjadest ilma kukkumata läbi saanud, park nõudis palju rippumist ning enese tõstmist.
Kõige naljakam oli minu jaoks ehk eelviimasena läbitud atraktsioon. Teisele poole saamiseks, pidin lao hoone nõndanimetatud betoonist aknalaudade küljes kätega rippudes edasi ronima, täpselt nagu Tomb Raider! Muidugi pärast pikka vaevalist ronimist kohale jõudes avastasin, et see atraktsioon ei olnud niimoodi mõeldud. Sellel platvormil oli üks suur köis, mille abil oleks saanud ennast lihtsalt kõigutada. Aga näete, saab ka ilma.
Vahepalaks väikene meistriteos punase pandaga, mille ma isale Tartu trükikojas sünnipäevaks valmistasin. Ehk teisisõnu ülikonnas panda puidu peale trükituna:
Ma muidu siia sellest pilti ei paneks, kuid mulle väga meeldib see pilt. Olles värisevate kätega ning käsitööandetu inimene, siis sellise asja edukas valmistamine on minu jaoks suur asi.
Ümberringi juhtus paljude arvutitega mingil hetkel korraga õnnetus. Minul läks näiteks ekraan katki, kuna kodus olen ainult dokkis, siis avastasin selle palju hiljem. Nimelt siis, kui läksin kooli õppejõule enda tehtud töid ette näitama, lihtsalt, et seal vaid musta ekraani passida.
Oma laptopi viisin parandusse Järvele, IT-bussi, mis ei olnud küll kõige targem valik, kuid see oli ainuke, mis nädalavahetusel lahti oli. Ise pean homme tagasi Tartusse sõitma (et teha päev enne aastavahetust veel eksam ära).Kuna koolitöid on vaja teha arvutiga ning ka minu detsembri lõpus olev eksam nõuab arvutit, siis mõtlesin kaasa võtta ühe vana laptopi. Üritasin seda kiiremaks teha lastes igasugu vanu programme maha, nagu näiteks LimeWire, BS-player ja muud imeasjad. Muidugi ta jooksis isegi selliste asjade peale kokku. Kuid siis mul meenus, mul oli ka ju lauaarvuti!
Tööle ma seda veel pannud pole ja ma ei tea, mis põnevad asjad sellest välja ronivad, kuid kindlasti jookseb ta kiiremini ja veab minu kooliprogramme välja.
Loodame, et varsti saab ka laptop korda, et saaks enda normaalsesse ellu tagasi astuda.
Head uut, head vana möödumist, head olevikku!
Sunday, December 1, 2013
Minul läheb hästi, kuidas Sul läheb?
Laual seisab veel varahommikune tee, või vähemalt see, mis sellest alles on. Nüüdseks on see lihtsalt kreemjas vesi, õrnalt mee maiguline ning vähemalt pakendi sõnul karamelli lõhnaline. Õppides kaob nii mõnigi asi meelelt ära - isegi janutunne.
Sigrid märkab minu mõttepausi ning minu kivistunud pilku teetassil - me alati märkame, sest need on need hetked, mil me saame omavahel suhelda, isegi, kui see on vaid pilkude kaudu. Inimest ei tohiks segada tema õppimise ja keskendumise ajal, eriti meie erialadel. Kuid hetkel, kui keegi tõstab pilgu eemale ja vahib tühjusesse, siis sa tead, et ka tema vajab puhkust - ka tema igatseb inimhäält nende sõnatute valemiridade keskele. Ta tõuseb diivanilt püsti, ma kuulen tema villaste sokkide lohisemist ning tasaste sammudega hiilib ta minu selja taha, ma ei pööra pead tema poole, vaid hoian enda pilku paigal, keskendudes teistele meeltele. Ta asetab enda käed minu õlgadele ning asub neid masseerima. Mu õlad on tõesti kanged, kuid seesmine hääl kahtleb, et ta sel põhjusel neid hellitama tuli. Naudin mõnusaid puudutusi kuni ta on leidnud õige hetke, et vaikus enda mõtete paljastamisega lõhkuda: "Millal me koos puhkama sõidame?". Heh, puhkus. Sellistel aegadel üritan pigem mitte puhkusest ja suvest mõelda, mõlemad nii kauged ja võõrad ning parem end mitte hellitada.
Küsimus viib meie mõlema pilgud laua kohal olevale raamaturiiulile, millel seisab Jamie Oliveri tass tekstiga Big Spender - sobivalt irooniline tekst tema kasutuse jaoks. Nimelt kogume sinna igakuiselt sääste, et lõpuks koos ühele mõnusale soojale puhkusele sõita. Muidugi suurtest summadest on asi kaugel ning ega ka aega selle jaoks ei leidu. Ei ole võimalik sõita kaugustesse puhkama, kui puudub isegi aega enda kodus diivanil lesida.
... Aga äkki siiski? Äkki paar minutit siiski võiks tühja lamada? Hiljem teen unitundide arvelt kõik tasa, nagu alati. Ka Sigridil on mõttelõng kaugele triivinud, ilmselt samuti vabadele hetkedele. Pärast pikka ajutööd lähevad mõtted ikka sinna, kus nad end kõige vabamalt tunnevad.
Tõusen püsti, võtan Sigridilt käest kinni ja haaran teda endaga kaasa: "Tule, me oleme mõlemad paar minutit rahu ära teeninud". Viin meid voodini, ta heidab pikali, mina tema kõrvale ning tõmban meile teki peale. "Sule nüüd silmad ja mõtle millelegi rahulikule, lihtsale. Hoia eemal kõik mõtted eemal füüsikast, matemaatikast, aruannetest, koolist ning kohustustest."
Ja niimoodi me lamane, eemal kõigest sellest. Suletud silmadega ei näe me laual olevaid kodutöid vaid meie endi mõtteid, mis liialti tihti infomüra varju on jäänud. Paariks minutiks saime olla täielikus vaikuses, eemal maailmast, mis kunagi rääkimist ei lõpeta.
Küsimus viib meie mõlema pilgud laua kohal olevale raamaturiiulile, millel seisab Jamie Oliveri tass tekstiga Big Spender - sobivalt irooniline tekst tema kasutuse jaoks. Nimelt kogume sinna igakuiselt sääste, et lõpuks koos ühele mõnusale soojale puhkusele sõita. Muidugi suurtest summadest on asi kaugel ning ega ka aega selle jaoks ei leidu. Ei ole võimalik sõita kaugustesse puhkama, kui puudub isegi aega enda kodus diivanil lesida.
... Aga äkki siiski? Äkki paar minutit siiski võiks tühja lamada? Hiljem teen unitundide arvelt kõik tasa, nagu alati. Ka Sigridil on mõttelõng kaugele triivinud, ilmselt samuti vabadele hetkedele. Pärast pikka ajutööd lähevad mõtted ikka sinna, kus nad end kõige vabamalt tunnevad.
Tõusen püsti, võtan Sigridilt käest kinni ja haaran teda endaga kaasa: "Tule, me oleme mõlemad paar minutit rahu ära teeninud". Viin meid voodini, ta heidab pikali, mina tema kõrvale ning tõmban meile teki peale. "Sule nüüd silmad ja mõtle millelegi rahulikule, lihtsale. Hoia eemal kõik mõtted eemal füüsikast, matemaatikast, aruannetest, koolist ning kohustustest."
Ja niimoodi me lamane, eemal kõigest sellest. Suletud silmadega ei näe me laual olevaid kodutöid vaid meie endi mõtteid, mis liialti tihti infomüra varju on jäänud. Paariks minutiks saime olla täielikus vaikuses, eemal maailmast, mis kunagi rääkimist ei lõpeta.
Saturday, October 19, 2013
Moving at the speed of time
Koolis on väga kiire ja keeruline ning kuigi meid on niigi vähe, siis paljud kukuvad veel semestril aineid läbi; olen mentoriks - aitan rebaseid; tegelen praktikumidega; jõuan veel 5x nädalas trenni; naudin kooselu jne. jne.
Kõige selle keskel jõudsin ka EMV-le kulturismis ning fitnessis. Kogemus missugune. Seal loositi ka igasugu asju välja. Mõtlesin, et pole pikemat aega midagi toredat võitnud (kui välja arvata Coffee In'i chai, mida ma enne sinna minekut nautisin ning samuti Sokisahtli 20€ kinkekaart, mille ma Kristiine Keskuse kaudu võitsin) - eelmine aasta siiski võitsin (ometigi enda teadmata) VIP-piletid eelmainitud võistlusele. Vestlesin Sigridiga teatrireas istudes, kui ta järsku mainis, et minu nime hüüti. Kuulasin ka isegi ning õhtujuht kordas: "Kas Holger Saare on siin?" Jooksin lavale ja ennäe - Telliskivi Koduklubi 10 korra kinkepilet väärtusega 49€! Muidugi minul sellega midagi peale maha müümise teha ei ole - on ju mul klubi ja leping olemas.
Kas Teie vahel ei kuula raadiost tulevaid popplaule ning mõtiskle, mis on nende sügavam sõnum? Okei, 90% nendest räägivad küll seksist, aga ülejäänud? Võtame näiteks Katy Perry loo "Firework."
Algus on ilmselge, see vihjab inimesele, kes tunneb ennast võõrana, kadununa punktis, kust ta ei oska enam edasi liikuda. Keegi, kes karjub sisemiselt, kuid kelle hüüded sumbuvad iseendasse.
Laul muutub sügavamaks. Mahasurutud inimest võrreldakse ilutulestikuga. Mõtleme, milline on ilutulestik. Temas tekitatakse algul säde, seejärel kulub tänu süütenöörile natukene aega, enne kui ta aktiveerub. Käib vilin, ilutulestik lendab õhku, plahvatab suure pauguga ning seejärel teda enam ei ole. Ilutulestik on vaid ühekordne lõbu, pärast mida ta hukkub.
Ärgem unustagem, et ta ütleb seda inimesele, kes on võõras, mahasurutud ja sisemiselt karjuv... Ohh ei! Kas tõesti vihjab Katy Perry koolitulistamisele? Ärgem ka unustagem, et tegu on ameeriklannaga. Miks tal sellise soovitusega laul on tehtud? "You're gonna leave 'em falling down" - sõnum on ju ilmselge. Kui sa oled eksinud ja kadunud ning keegi annab sulle põhjuse ehk süütab sinus vihase säriseva leegi, siis lahku suure pauguga, leave 'em falling down..
Ärge seda siiski tõsiselt võtke. Võib-olla need lood siiski ei ole selleks, et neist tähendust otsida. Sõnad võivad ka lihtsalt olla ja oleskleda, sest nad kõlavad hästi. Eesti keel on ka ilus, eks ole?

Mis on kõige kiirem aatomiosake?
Kui arvestada prootonit, elektroni ja neutronit, siis vahet ei ole - nad on vastavalt nii kiired, kui kiiresti sa nad liikuma suudad panna. Kõigiga on saavutatud ligikaudu valguskiirus.
Ometigi on veel aatomis gluoon - boson, ehk osake, mis vahendab välja. Gluoon on tugeva vastastikmõju (tuumajõu) kandja. Kuna teoreetiliselt loetakse gluoonit nullmassiga osakeseks, siis ta liigub valguskiirusel.
Ehk kõige kiiremad osakesed aatomis on hoopis bosonid - väljaosakesed.
Kõige selle keskel jõudsin ka EMV-le kulturismis ning fitnessis. Kogemus missugune. Seal loositi ka igasugu asju välja. Mõtlesin, et pole pikemat aega midagi toredat võitnud (kui välja arvata Coffee In'i chai, mida ma enne sinna minekut nautisin ning samuti Sokisahtli 20€ kinkekaart, mille ma Kristiine Keskuse kaudu võitsin) - eelmine aasta siiski võitsin (ometigi enda teadmata) VIP-piletid eelmainitud võistlusele. Vestlesin Sigridiga teatrireas istudes, kui ta järsku mainis, et minu nime hüüti. Kuulasin ka isegi ning õhtujuht kordas: "Kas Holger Saare on siin?" Jooksin lavale ja ennäe - Telliskivi Koduklubi 10 korra kinkepilet väärtusega 49€! Muidugi minul sellega midagi peale maha müümise teha ei ole - on ju mul klubi ja leping olemas.
Kas Teie vahel ei kuula raadiost tulevaid popplaule ning mõtiskle, mis on nende sügavam sõnum? Okei, 90% nendest räägivad küll seksist, aga ülejäänud? Võtame näiteks Katy Perry loo "Firework."
"Do you ever feel like a plastic bag
Drifting through the wind, wanting to start again?
Do you ever feel, feel so paper thin
Like a house of cards, one blow from caving in?
Do you ever feel already buried deep?
Six feet under screams, but no one seems to hear a thing
Do you know tere's still a chance for you
'Cause there's a spark in you?"
"'Cause baby, you're a firework
Come on, show 'em what you're worth
Make 'em go, oh, oh, oh
As you shoot across the sky
Baby, you're a firework
Come on, let your colors burst
Make 'em go, oh, oh, oh
You're gonna leave 'em falling down"
Laul muutub sügavamaks. Mahasurutud inimest võrreldakse ilutulestikuga. Mõtleme, milline on ilutulestik. Temas tekitatakse algul säde, seejärel kulub tänu süütenöörile natukene aega, enne kui ta aktiveerub. Käib vilin, ilutulestik lendab õhku, plahvatab suure pauguga ning seejärel teda enam ei ole. Ilutulestik on vaid ühekordne lõbu, pärast mida ta hukkub.
Ärgem unustagem, et ta ütleb seda inimesele, kes on võõras, mahasurutud ja sisemiselt karjuv... Ohh ei! Kas tõesti vihjab Katy Perry koolitulistamisele? Ärgem ka unustagem, et tegu on ameeriklannaga. Miks tal sellise soovitusega laul on tehtud? "You're gonna leave 'em falling down" - sõnum on ju ilmselge. Kui sa oled eksinud ja kadunud ning keegi annab sulle põhjuse ehk süütab sinus vihase säriseva leegi, siis lahku suure pauguga, leave 'em falling down..
Ärge seda siiski tõsiselt võtke. Võib-olla need lood siiski ei ole selleks, et neist tähendust otsida. Sõnad võivad ka lihtsalt olla ja oleskleda, sest nad kõlavad hästi. Eesti keel on ka ilus, eks ole?
Mis on kõige kiirem aatomiosake?
Kui arvestada prootonit, elektroni ja neutronit, siis vahet ei ole - nad on vastavalt nii kiired, kui kiiresti sa nad liikuma suudad panna. Kõigiga on saavutatud ligikaudu valguskiirus.
Ometigi on veel aatomis gluoon - boson, ehk osake, mis vahendab välja. Gluoon on tugeva vastastikmõju (tuumajõu) kandja. Kuna teoreetiliselt loetakse gluoonit nullmassiga osakeseks, siis ta liigub valguskiirusel.
Ehk kõige kiiremad osakesed aatomis on hoopis bosonid - väljaosakesed.
Monday, September 2, 2013
Kõigile, kes homme kooli lähevad
Üks lehekene, teine lehekene,
mitte raamatust vaid puult.
Üks sõnakene, teine sõnakene,
mitte lehekeselt vaid suult,
see hingemattev kompliment:
"nii tähenduslik su eksistent."
Et teha meeleolu meeldivaks,
siis enda mälu ma värskendaks
ja räägiks kõigest õigest
ehk enda lapsepõlvest.
Üldiselt olin lihasööja,
see sinine väravalööja,
kes tänaval väravaposti lõi,
ilma väravata säravat posti,
mis valgustas tänavat,
ei olnudki hoopis värav,
mida lõin.
Teravalt teretades möödakäijat,
sugugi ta ei röökinud,
kuigi ta nägi minu lööki,
vaid minust mööda ta käis,
möödakäija.
Ja vaid silmapilk näis,
kui tänav ja möödakäija,
olid pimedust täis,
enam ei olnud sära,
ühe jalalöögiga lõin ära,
elektri väravapostis,
ilma väravata ja särata.
Nüüd, kuis kasvanud suureks,
ei viibuta jalaga,
kuigi seal on mu juured,
Ning kui seis kunagi nii jama,
et juues kõrrega vedelat kama,
ma haigla voodis pikali laman,
siis lubada julgen ka ma,
et neid lugusid võin jutustada.
Sest kõlavad paremini suult,
kui lehekeselt, lehekeselt,
mida kandmas vaid tuul.
Sunday, August 25, 2013
Uus algus
25. august ning olen juba kolmandat päeva Tartus, kuigi koolini on veel nädal. Minu kirjutuslaud on kasvanud 2 korda pikemaks, televiisorialuse kohale tekkinud kapp, mis asendab ka televiisorialuse funktsiooni. Aknaid on siiani veel kolm, kuid pehme diivan on kadunud ning asendunud hoopis nelja tumbaga. Vana külmkapp asendunud uuega ning ootab enda uut omaniku korteri koridoris (ärge palun seda ära ärandage). Ning paljugi muud on muutumas või muutunud. Seda kõike põhjusel, mida ma oleksin võinud ka juba pikka aega tagasi siin teatada . H&S ei tähenda enam sugugi Holger & Saare, vaid Holger Saare & Sigrid. Head ajad on ootamas. Me kolisime kokku. Mina ja Tema. Meie.
Tuesday, August 20, 2013
Sindi
Eile õhtul, samal ajal kui mina Vene kultuurikeskuses nautisin Jan Uuspõllu mõtteid vanaisaks olemisest ning elu lõppemisest, lahkus meie hulgast minu koer, Sindi - täisnimega Volfrad Adel'Sindi. Eks tal oli ka omajagu aega antud, 14 aastat, mis on inglise kokkerspanjeli kohta täitsa palju. Kahjuks mina tema magama panekut ega matuseid ei näinud, kuigi oleks tõesti tahtnud kohal olla. Kuulsin kõigest sellest alles järgmine päev.
| Siis otsustas mind üles äratada |
Tema vanuse järgi määramise aja, mil tulime siia majja elama ning ka selle, mil mu vend esimesse klassi läks. Alles hiljuti sai näiteks selle järgi arutatud, et Sindi on 14, ahhaa, järelikult Oliveril lõpes ülikoolis teine aasta. Naljakas süsteem, aga toimiv.
| Ajas varandust kokku |
| Siis olime mõlemad veel pisikesed |
Tegelikult ütlesid arstid talle juba mitmeid aastaid tagasi, et ta ilmselt sureb. Nimelt arst, kes teda tollal opereeris, tegi vägagi lohaka töö. Ta ei lõpetanud operatsiooni korralikult, ta isegi ei puhastanud nii, nagu peaks olema elementaarne, kohustuslik. Sindi hakkas seest mädanema, teised loomaarstid väitsid, et ta ei pruugi ellu jääda ning arst, kes teda opereeris, kaotas pärast seda ka enda töö.
| Ta armastas lund |
![]() |
| Valvab |
Muidugi ta pidas vastu, tema iseloomuga ei olnud tal muud valikutki. Ta oli ustav, väga ustav. Ta ei saanud ju veel lahkuda, ta pidi meid valvama, meie eest hoolt kandma. See oli tõesti mitmeid aastaid tagasi. Aga viimastel nädalatel ei olnud see enam nii kerge: tal oli käpa peal kasvaja, suur kasvaja ning peatselt oli ka suurem osa tema kehast kasvajatega kaetud. Kuigi õues ta käitus nagu kutsikas, kes jooksis ja haukus ja saba liputas, siis ta väsis kiiresti ära, hingeldas ja toas olles vaid magas. Ta pidas meie nimel tõesti kaua vastu, kuid lõpuks oli humaansem ta magama panna, sest viimasel päeval hakkas tal valus. Tõesti valus.
| Tõeline poliitkoer |
| Lausa lendab |
![]() |
| Puhka rahus |
Subscribe to:
Posts (Atom)





