Sunday, May 28, 2017

Holger in the states: day 299. Money talk and pics

                            
                                      Nobeli preemia (kunagi saan ka ühe, või kaks, või enam).

Mäed, nii palju erinevaid mägesid.


Siin ei tea kunagi, mis ilm tuleb. Hommikul välja minnes üks, koolist tagasi tulles juba teistsugune.

Hundilinad, mida veel tahta!


Llaamad näevad välja nagu nad alati naerataksid.


Niimoodi tuleb oma poodi kaunistada.



Tükike kaksiktornidest.

Mõtlesin, et räägin natukene rahaasjadest, kuna eestlastele meeldib õudsalt palkasid võrrelda. Minimaalne tunnipalk erineb siin osariigiti ning algab 7.25$-st, mis on ka nii Põhja-Carolinas. Kui aga on töökoht, kus on võimalik tippi saada, siis miinimumpalk on 2.13$, et ikka tööandjad peaks võimalikult vähe ise maksma. Seega antakse siin kõikjal tippi ning üldiselt jääb see vahemikku 10-30% sõltuvalt teenistuse tasemest. Kuupalga mediaan aga terve riigi peale on 3500$.

Enda palk mul õppeassistendina ja ka stipirahad jäävad küll konfidentsiaalseks, aga internet näitab, et keskmine ülikooli õppeassistent, kelle tööks on nooremaid tudengeid aidata või kodutöid parandada saavad keskmiselt 15-25$/h ning sellest võite siis järeldada, et keerulisemat tööd (näiteks teadust) tegevad tudengid või päriselt aineid andvad professorid saavad sellest rohkem. 20$ tunnis täiskohaga teeks kuupalgaks kuskil 3200$, mis Eesti mõistes tundub küll väga palju, aga ma ei julgeks väita, et nii on ka siin. 
Keskmine doktorikraadi äsja omandanud füüsik saab tööd alustades privaatsektoris 6000-9000$ kuus, akadeemias aga 4000-5000$ kuus. Niimoodi mõeldes on täitsa kahju, et mind siit riigist pärast lõpetamist välja lüüakse.

Asjade hinnad varieeruvad siin päris palju, ilma laenuta saavad ikka vähesed maja osta ja bakalaureusekraadi lõpuks on keskmine tudeng hoopis ~25000$ võlas. Autod tunduvad siin sama hinnaga olevat ja enamikel ongi pigem uuem auto. Mõtlesin ka endale ühe suveks osta, aga siis avastasin, et kindlustus oleks mul vähemalt ~150$ kuus ja sinna paika see jäigi.
Toiduga on siin naljakas ja kurb. Kiirtoit on kõikjal, ühed ja samad: Tacobell, KFC, McDonalds, Subway, Wendy's, Arby's, Dunkin Donuts... neid leiab kõikjalt, kuhu minna ja hinnad on megaodavad. Kahekordse juustuburgeri eine? Ma ei mäleta, mis see Eestis oli, aga siin saab 3$ eest eine. Pole ime, et enamik pidevalt õhtusöögiks pizza või sõõrikud toovad. Poest ostedat värske toit on aga üldiselt kallis (eriti köögiviljad) ja ausalt öeldes ei ole ka nii värsked, sest neid ei osteta nii palju kui muud toitu.

Ma elan küll Põhja-Carolina pealinnas, aga maailmalinnadega võrreldes on see pigem väike ja odavam koht. Esimese aasta elasin ühiselamus, mul oli oma väga väike tuba, boksi jagasime nelja inimesega, meil oli elutuba, köök ning kaks vannituba. Üür oli kuskil ~800$/kuus. Nüüd suveks kolisin linnakust mitte väga kaugele, kuid tudengitele mõeldud korterisse. Suur korter, 10 korrust, mitu tiiba ja boksis jällegi neljakesi, kuid seekord isiklikud vannitoad ja hind natukene alla 800$/kuus.

building_iso

Kuid seinad on õhemad kui mu märkemvihikud-

Kui aga linnakust (ja ka kesklinnast, mis on veel kallim) natukene kaugemale minna, siis odavam on hoopis maja rentida. Tüüpiline hind ühe toa kohta kuskil 400-600$ kuus + kommunaalid ja elu palju ilusam.
Lisaks on siin suur kupongi- ja kampaaniatemajandus, millest ma kõigest veel aru pole saanud, aga päris tihti on võimalik tasuta süüa saada. Samuti on ka appid, et teed oma toidutšekist pilti ja siis kindlate toodete puhul annab sulle osa rahast tagasi jms.

Kui mul juba paar nädalat Belgias olles rahaväärtuse peas sassi lõi, kus tagasi Eestisse naastes kõik tundus odav ja oli vaimustav, kuidas toiduained said alla euro maksta, siis ma arvan, et kui nüüd suvel Eestisse puhkama tulen (et kuuma käest ära põgeneda), siis on ilmselt asi veelgi hullem.



Siin Philadelphia vanglas hoiti Al Capone, nüüd olen mina seal.

Arstiosakond ka vanglas olemas.

Paljudel seinal enda pildiga poster on?

Selle posteri kinkisid sõbrad mulle sünnipäevaks. Kiire taustalugu sellega on, et ma mängisin nendega ühe korra Dungeon & Dragonsit ja mu tegelaseks oli Khajiit, kes on selline inimkass. Ja kuna mul oli vahetult sünnipäev tulekul, siis mul ongi nüüd jäädavalt selline poster, kus ma karvase kassina peal olen.


Nii sügaval Fallouti storylines, et kui arvutis laeb, siis samal ajal saab moblas mängida.


Atlanta olümpiapark.

Coca-Cola muuseum üle 100 proovitava joogiga!

Mina enda kollase kaameraga.




Käisin algklasside lapsi õpetamas ning nendega legodega mängimas.

Algklasside ja lasteaedade lapsed saavad lõunaks kiirtoitu ja kartulikrõpse.

Atlanta kõrgelt ülevalt.

Sa tead, et sa oled vaeses linnaosas, kui...

Mikrolaineahjus valmistatav pakitud üksik kartul.

Käisin ühe korra väljas tennist mängimas ja..

Promon ka Eestit tasapisi.

Kui linnakus elekter öösel ära läks ja kõik koopainimesteks muutusid.

Valmistasin 200 rinnamärki! Kui hoolikalt sisse zoomida, siis leiab neil ka eesti keelt.


Vaade praegusest köögiaknast.



Täitsin sel semestril ka oma pikaajalise unistuse ning õppisin tennise selgeks ning nüüd üritan ka aegajalt mängimas käia. Kooliajad on siin Eestiga võrreldes natukene nihkes, et kevadised klassid lõppesid juba 2 nädalat tagasi ära. Kuid siinsed inimesed pole puhkusega harjunud, seega ka suvel antakse loenguid edasi ning saab enamike aineid võtta, mis muul ajalgi.
Sel semestril tuli mul aga esimest korda tõeline eksamiärevus. Igasugune tahke toit, hammaste pesu ja vastikute asjade nägemine ajas öökima, isegi oma seisnud sünnipäevatordi ära viskamine. Ma algul arvasin, et lihtsalt mingi haigus küljes, kuna olemine ka kõige parem polnud, aga kui esimese eksami tehtud sain ja siis kaks päeva normaalne olla oli ja inimese kombel süüa suutsin, siis sain aru, et võib ka eksamiteootusest selline asi tulla. Muidugi pärast viimast eksamit kadus täitsa ära ja nüüd on elu jälle ilus.

Saturday, January 21, 2017

Holger in the states: day 171. School and vacation

Kadusin jälle ära, eksamite ajal tegin eksameid ja puhkuse ajal.. puhkasin.

Eelmise semestri lõpp kiskus siin päris keeruliseks. Kui Eestis oli tavaliselt mingi periood eksamiteks valmistumiseks, siis siin antakse selleks täpselt üks päev. Loengud saavad läbi, üks päev vahet ning järgmisest päevast alates võivadki eksamid alata! Sarnaselt, kui Eestis jaotatakse eksamid üpriski suure ajavahemiku peale (kuu või nii), siis siin on ette antud kindlad päevad, tavaliselt alla 10 päeva. Seega eksamid tulevad üsna tihedalt ning nendega läks vägagi kiireks.
Õnneks elasin selle perioodi unetult üle, kuigi suutsin ühele eksamile tunni võrra hiljaks jääda (ja selle tulemusena ka halvema hinde saada), aga olin lõppude lõpuks ka ise positiivselt üllatunud enda tulemustes.



Vaheajast pikemalt ei räägi, kui seda, et läksin jõuludeks ja uueks aastaks koju, kuna mul veel töökohta ei ole, siis on võimalik, et need olid ainukesed pühad, mil mul selleks vaba aega oli. Sisuliselt tähendas see kaks ja pool nädalat lihtsalt puhkust, lebotamist ning sõprade, pere ja lähedastega koos olemist.
Jõudsin Eestisse päeva hiljem kui planeerisin, sest lend jäi lennutormi tõttu ära, kuid õnneks sain ühikasse tagasi tulla. Siis tagasi lennates oli jälle New Yorkis lumetorm ja pärast pikka jamamist sain seal nädalavahetuse kinni makstud hotellis veeta. Seega olin megaõnnelik, et mul järgmine lend ära tühistati, sest see oli alati üks mu unistuste kohtadest ning kuna elamine on seal vägagi kallis, siis säätsin ka hotelli pealt päris mitu sada.

Empire State Building

Maailma suurim pood

The Big Apple

Salateenistus (mitte nii salajased)

Lausa imelik oli näha sellist arhitektuuri pilvelõhkujate keskel

Rockafeller Building - selle maja tipust on ka järgmine pilt!

Central Park natukene teise nurga alt

Vana hea Times Square

Hetkel, kui semester alles hoogu kogub, kasutan mina vaba aega natukene elu üle järele mõlemiseks. Näiteks otsin järgmiseks õppeaastaks korterit kuskile linnakust väljapoole. Sest kuigi elan siis korteris koos kolme boksinaabriga, siis sellest hoolimata ulatub ühikatoa arve kuskile ~800$/kuus. Samas elades kuskil paar minutit kaugemal saaks langetada ka selle kuskile 550$/kuus, mis tundub naljakas, sest Eestis eladas oli vastupidi, et ühikad märgatavalt odavamad.

Teisalt mõtlen, mida ma enda eluga peale tahan hakata. Siia tulles mõtlesin, et võiks maailma muuta, Nobeli auhinna järgi minna ja teadust teha. Külastasin siin ka mõnda aega kaht laborit, mis on enda alas maailmatipud, üks seotud päikesepatareidega, teine süsinikmaterjalidega. Esimeses ei pakkunud teema nii palju huvi, kui algul arvasin ning teises ei olnud laborijuhataja kuigi meeldiv. See pole küll lõplik, aga olen otsutanud ilmselt akadeemia asemel tööstusesse minna. 
Akadeemias on kohtade saamine pea võimatu, selleks peab aastaid järeldoktorantuuris ringi reisima töökohtade vahel, palk on olematu ning töö 7 päeva nädalas nii päeval kui öösel, samas palk aga kordades vähem kui mujal. Äsja kraadi saanud füüsiku palk siin tööstuses on keskmiselt kuskil 6000$-7000$, kuigi noh, mind lüüakse siit riigist muidugi välja, seega see selleks.

Aga leidsin ka ühe labori, kes tegelevad sellega, mida minagi teha tahaks ning kuhu ma koha sain. Kui enamik kohad saavad enda rahastuse kaitseministeeriumilt või siis riiklikest fondidest/organisatsioonidest, siis neil tuleb kõik rahastus erinevatelt firmadelt, mis tähendab, et erasektori huvi antud ala vastu on suur. Mis nad aga teevad, sellest räägin hiljem, siis kui ma seal ka tööle asun.


Sunday, November 13, 2016

Holger in the states: day 103. I'd like to write a poem in English

I'd like to write a poem in English...
But the words don't sound as they're written,
with phrases so alien they can't make me feel.
As by torpidity I've been smitten,
leaving my emotions immobile.

Ma tahaks kirjutada eesti keeles,
kuid sõnad kõlavad nii kohmakalt,
keelereeglid püsivad vaevu meeles
ning lausestus mul veelgi rohmakam.

I'd like to write a poem on your skin,
drag my fingertips across your body,
while I think of everything that has been.
I'd like to write a poem on your heart,
make your breathing heavy, leave your lips ajar.
But the calling of my life drove us apart,
and now, your heart is too far.


Blue Ridge mountains.


Madu.
No comment.

Suutsin enda seni purunetamatuks pidanud telefoni katki teha.

Frititud oreo-küpsised. Maitses nagu diabeet.

Hommikuhelvestekoogid!

Füüsika.

Burger kahe glaseeritud sõõriku vahel. Maitses nagu veel tugevam diabeet.



Hiiglaslikud jänkud!

Minu esimene nikerdatud kõrvits!

Sunday, August 28, 2016

Holger in the states: day 28. School!

Aeg möödub nii tegutsedes, et ei ole aega kõigest järge pidada.


Paljud kohalikud arvavad, et ma saabusin siia just kõige lõbusamal hetkel - valimiste ajal!

Esiteks algas mul kool, mis on märgatavalt erinev eesti süsteemist. Mul on kõigest 3 põhiainet erinevalt 7-10 ainest, mis mul varem on enamasti olnud. Samuti kestavad loengud keskmiselt kõigest ~tunni ning väga palju õppetööd nendes ei tehta - pigem vastatakse küsimustele, arutletakse ning antakse meile teada, mida me teadma peame.

See-eest saab iga nädal igas aines uue kodutöö, mis on kohati päris karm. Esiteks, teema on võõras ning kõik tuleb ise kuidagimoodi selgeks õppida. Teiseks, ülesanded on kõrge tasemega ning enamasti ka mahukad. Tsiteerides minu õppejõudu siis, "ärge muretsega, see ülesanne teil eksamisse ei tule, kuna selle tegemine võtab kuskil viis-kuus tundi." Kena! Ning enamasti antakse uued kodutööd juba enne, kui eelmise pead ära andma.

Kui ma siia saabusin ning koos sõbrannaga lennujaamas takso peale istusin, siis taksojuht rääkis meile, et see linn on üks ohutumaid paikasid. Muidugi siis ülejärgmisel hommikul keerasin teleka tööle ning nägin uudistes, kuidas minu hotellist paar tänavat edasi oli keegi suusamaskiga röövinud juuksurit päevasel ajal. Ja seda veel mõõgaga!
Vahepeal rabas ka uudiseid lähedal asuvas kaubanduskeskuses toimunud tulistamine:


Hiljem küll avastati, et mingit laskmist ei toimunud, sest ohvreid ei olnud ning kuulikestasid ei leitud, kuid massihüsteeri oli suur. Ülikoolilinnak on küll õnneks ohutu ning vähemalt USA mõistes on ka siinne linn ohutu.

Aga nüüd võtan eelmisest postitusest eeskuju ja laen üles veel ühe hunniku pilte ning panen kirja veel teise hunniku tähelepanekuid, mida igapäevaselt enda ümbert korjan.

Wolfpack!
Kalapoeg Nemo suurelt ekraanilt!

Target Run! Target tehti meie jaoks öösel lahti,
tudengid viidi bussidega kohale ning kõigele oli allahindlus.
Kohal olid ja DJ'd ja muud meelelahutajad. Järjekord ulatus muidugi kassadest sissepääsuni,
kuid vähemalt sain mina sealt endale padja.
Packapalooza! Peatänav pandi meie jaoks kinni ning see täitus erinevate organisatsiooniputkade, toidukohtade ja lavadega.
Esinemised toimusid varalõunast hilisõhtuni ning kulmineerus peaesinejaga:

We The kings! (pilt varastatud ülikoolilt).
Tähtsamatel sündmustel valgustatakse meie kellatorn punaseks,
Packapalooza puhul lisandus sellele ka kaunis ilutulestik.
Nii palju tasuta kraami sain sellelt ürituselt - alates plakatitest lõpetades ramen nuudlitega.
Tasuta asju (eriti särke) jagatakse siin iga nurga peal.

Vaikne disko! Enda kõrvaklappides saab valida kolme erineva DJ vahel - roheline, punane ja sinine ning seejärel tantsida sind ümbritsevate inimestega võrreldes erinevas tempos.

Ülikoolil on enda põhjalik bussivõrgustik. Linnakus on 11 bussiliini + 4 ööliini. Päevasel ajal jõuab peatusesse uus buss enamvähem iga 5 minuti tagant.

Breakfast sponsored by NC state! (Ka söök peab koolilogoga olema)

Fun facts of the day:

* Tegin endale piiratud juhtimisõigusega load (siin jagatakse lube väga kergelt välja), lihtsalt selle jaoks, et ei peaks pidevalt passe ja viisadokumente kaasas kandma. Huvitav asi juhtimise juures on see, et ainult alla 18-aastased ei tohi roolis telefoniga rääkida. Seejuures smside saatmine ning pokemoni mängimine on kõigil keelatud.

* Hierarhia on siin väga tähtis. Bakatudengid vaadavad doktorante pigem kui ülikoolitöötajaid või professoreid - seda ka siis, kui vaid aasta või kaks vanusevahe on. Samuti on eraldi söökla sportlastele ning raamatukogudes ja õppehoonetes erinevad puhketoad doktorantidele.

* Kõik kirjutavad lausetes tähtesid lahku (püstkiri vist?) ning mina, kes ma olen harjunud kirjutama harilikes kirjatähtedes (kursiivis?) olen nagu mingi vaatamisväärsus. Päris mitmed on mulle öelnud, et mul on ilus käekiri ja isegi õppejõud tuli vaatama, mismoodi ma siis kirjutan.

* Kõik kannavad nokamütse - ka toas. Riided on siin üldiselt väga monotoonsed ning mõnikord vaid pealetrükitud logoga. Näiteks suurtemate triipudega t-särki kandes tehakse mulle selle kohta pidevalt komplimente.

* Ma pole veel näinud, et keegi peale minu nätsu näriks.

* Kätepuhastamine on siin populaarne. Hoonetes on seintel vastavad aparaadid ning ka tänaval jagatakse alkoholispreisid.

* Ma paistan miskipärast siin vägagi silma. Ma ei tea, kas asi on minu välimuses või selles, et ma enamasti kodust kaasa võetud riideid veel kannan. Aksendist ma saan veel aru (paljud pole minu oma sarnast aksenti varem kuulnud), kuid tihti tullakse minult uurima, kust ma pärit olen. Ja seda ka siis kui ma teiste rahvusvaheliste tudengitega koos hängin. Who knows..

That's all for now, folks! 


© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis