Saalihokivõistlused: Väikene lugu sellest, kuidas ma täna hommikul võistlustele jõudsin. Eile õhtul toimus Karmeni sünnipäev, jep, jep jep. Seal olles helistasin Ristole ja küsisin, et mis kell meil homme saalihoki algab. Kuna nagu ma aru sain, siis järgmine pühapäev on võistlused ja keegi tahtis, et me enne seda ka kokku saaks ning harjutaks. Igastahes, ta ütles, et kell 8.15. Fakk, peab vara ärkama. Äratuse panin kella 7.00 peale ja ärgates tegin veel putru ja kohvi, nagu absoluutselt iga hommik. Umbes 7.35 äratasin ka venna üles, rääkisin talle, et täna on saalihoki treening ja ilmselt see kestab mingi tunnike või poolteist, ta ei teadnud sellest midagi, aga ikka oli nõus üles tõusma ja kaasa tulema. Vaeseke oli vist alles mõni aeg tagasi koju jõudnud ja magama saanud. Võtsin ka Risto auto peale ja sain teada, et täna on võistlused. Fakk! Sõitsin koju ja võtsin ühe musta ja ühe valge T-särgi kaasa. Ja lõppkokkvõttes jäime 4. kohale, mis on päris hea saavutus arvestades mitmeid asjaolusid: esiteks, me polnud kunagi enda meeskonnaga koos saalihokit mänginud; teiseks, me võistsime kõik esimesed mängud kuni poolfinaalini, aga siis pidi üks meie kõige paremaid mängijaid tööle minema ja peale seda kaotasime kõik mängud ning viimase mängu mängisime isegi tüdrukuga väljakul (ma ei tea, kus kohast ta meie tiimi järsku tuli). Ja kolmandaks, mu vennal oli nii paha olla, et ta vahepeal läks väljakult ära, lihtsalt selleks, et oksendada prügikasti,haha =D
Aga pärast vaatasin, et esikolmiku medalid olid päris suured ja ilusad, ühte neist oleks küll endale tahtnud.
Kaitseliit: Ja muidugi võeti mind vahepeal Kaitseliitu vastu, nimelt luurerühma ja samuti suutsin ma endale relvaloa ära teha. Iseasi, kas mul seda vaja ka läheb, aga mul on 2 aastat aega seda realiseerida =)
Ja nüüd liikudes sellest hetkest veel tahapoole mineviku sügavikku:
Füüsikaolümpiaad: Eile hommikul tõusin kell 8.00 ja läksin Tallinna lahtisele füüsikaolümpiaadile. Ilmselgelt ma sellest pikemalt ei hakka rääkima, aga minul oli küll väga tore. Kuigi üks asi jäi kripeldama. Seal oli kokku 10 ülesannet, millest pidi lahendama 6 (muide 4,5h on täiesti optimaalne aeg 6 ülesande jaoks). Ja ma tegin enda valiku ja mõndasid ülesandeid ma ei hakanudki vaevuma tegema, tegelesin nendega, mis ma välja valisin. Ja pärast lahenduslehti vaadates, avastasin, et ma oleks pidanud ikka 6. ülesande ära tegema, see oli ülimalt lihtne ja ülimalt lühike. Selline koolifüüsika tasemel. Ning selle eest sai 10 punkti! 10! See on umbes nii palju, et eelmine aasta ei saanud 14 inimest terve olümpiaadi pealegi 10 punkti kokku. Muidu poleks hullu, aga kuna see on muu viimane aasta, siis oleks tahtnud ikka maksimumpunktid kätte saada =)
Kool: Suutsin ühe mateematika tsükli nelja saada. Ehk siis esimene neli matriklis. Samas ametlikult see midagi ei muuda, nüüd võivad kasvõi kolmed-kahed tulla, aga ma lihtsalt tahtsin esinduslikult olla esimene inimene Kohilas, kel õnnestuks kõik viied saada. Samas irooniline, et just matemaatika, mitte mingi muu aine, mis oleks palju võõram.
Hallutsinatsioonid: Oeh, neid on ka olnud igasuguseid. Eelmise nädala ööl vastu neljapäeva tegin silmad lahti ja mingi kaamel passis mulle otsa. Selline suur, küüruga vastu lage ja pika kaelaga kaamel. Mõtlesin, et küll ta ära kaob, aga mingi hetkega hakkas veel loomi juurde tekkima ja peagi oli terve tuba neid täis. No johhaidii, ega see mingi Noa laev ei ole! Aga siiski nad varsti kadusid ära.
Ja paar korda on veel seda olnud, et kui ma silmad lahti teen, siis mingi tüdruk magab voodis mu kõrval (neid on olnud kokku ainult 2 inimest - nimesid ei maini). Alguses ma ehmun ära, mõtlen, et kuidas ta siia sai. Aga kui ma näen, et tal on silmad kinni ja ta magab õndsat und, siis rahunen natukene maha. Siis jõllitan veits aega. Lihtsalt niisama. Kohutavalt mõnus on, kui keegi niimoodi sinu kõrval ühe teki all magab. Ehk isegi tekkis suunurka naeratus. Ja siis ma tahan lähemale minna, tahan kallistada või lihtsalt käe ümber panna. Aga hetkel, mil ma teda puudutan kaob ta ära. Ja siis tekib tühi tunne. Ma ei tea, kas see on selline tunne, nagu ta oleks olnud minu kõrval ja siis lihtsalt mind hüljanud või selline tühi tunne, nagu poleks mitte keegi, mitte kunagi mu kõrval olnud. Igastahes on kurb ja kõle. Ja see on lihtsalt nii nõme tunne.
