Päevik

Leidsin sahtlipõhjast tolmunud päeviku.

Seal olime, sina ja mina, kunagine Meie,

kuniks kaevasime kaevikud,

ja algas positsioonisõda.

Meie päralt oli maailm,

meie päralt see kõik.

Selle enda värvi maalind,

tundus 2:0 justkui võit.

Kõnnime kõrvuti, käed taskus,

mõlemad murdunud, kuid ei näita,

nii madalale ei lasku.

Viimane kallistus, hüvastijätt veel täita.

Juuksed niisked, lausa märjad,

hingan sisse külma taevavett.

Härdaks vettind kõik minu pärjad,

härdamaks veel neid muudab mu nutt.

Nagu must aurav asfalttee,

mis loob udutee taevani.

Nagu eskalaator vihmavees,

mis viib lendleva õhulaevani.

Siis kõikuma lõid kardinad

ja sisse hiilis tuuleiil.

Siis kaasa võttis päeviku

ja kõrgustesse selle viis.