Ühe mehe mõistus, kolme mehe süda.

2 aastat, 1 kuu, 3 päeva ja 1 tund.  Ehk 643716000 sekundit. Keegi ei uskunud, et me nii kaua koos oleme. Skeptilisemad ei uskunud üldse, et me kuidagi koos saame olla. Mulle öeldi mitu kuud, et nad siiani hõõruvad silmi ja mõtlevad, et see on uni.
Aga mul oli tore, mul oli lõbus. Ilmselgelt. Ja ta tõesti vajas mind. Kas sa üldse tead, mis tunne see on, kui keegi sind tõesti vajab, esimest korda elus? See on selline tunne, nagu sa olekski elus. Ja rõõm on olla elus, kui sa tead, et see kellegile teisele veel rõõmu teeb. Muidugi on ka veel sõbrad, tuttavad ja teised. Aga nad ei vaja sind nii, nemad ei tunne tohutut rõõmu sellest, et sa hommikul üles tõused ja kuskil linna peal neid kohtad. Nad lihtsalt ei saa nii palju hoolida.
Ja siis tuli see aeg, mil hakkasin mina ka teda vajama. Tore oli koolis käia, tore oli õppida. Ja me olime praktiliselt kogu aeg koos. Ja meil polnud selle 2 aasta jooksul mitte ühtegi suurt tüli; me ei vaielnud ega kakelnud . Millal oli viimane päev, mil me ei näinud teinetesit hetkekski? Siis kui ma Hiiumaal käisin. Millal see oli? Suve lõpu poole, augustis kuskil. Ja enne seda, siis kui ma Norras käisin, juuli alguses. Ehk siis neid päevi oli maruharva.
Aga see kõik kurnab, see kõik väsitab. Eriti siis kui tunded hääbuma hakkavad. Aga siiski mõtled, et tema ju vajab veel sind. Kuigi sa tead, et ta suudab edasi minna. Aga siiski ei suuda lahti lasta. See on nii vale. Aga tundub nii õige.

Kuidas ma suudan talle öelda, et kõik on läbi? Me ei olnud kaugeltki enam lihtsalt boyfriend ja girlfriend. Öelda meie koosolemise kohta "käimine" tundus lausa irooniline. "Kohtingust" oli asi kaugel ja nii jäigi lihtsalt koosolemine ja õues käimine.
Kell 6, kooli ees, sillal kokku saada oli igapäevane. Nüüd muutub kõik, iga päev on teistsugune. Pean hakkama rohkem hobidele, iseendale ja ehk isegi koolile keskenduma. Ma pole harjunud vaba ajaga, ma olen harjunud alati kiirustama, et õigeks ajaks valmis saaks ja välja saaks minna. Aga nüüd tuleb puhkus. Pikk puhkus, kus saan võtta vabalt ja puhata, aga mida samal ajal kardan. Mis saab edasi? Suur pime auk.
Õhtul, mil me lahku läksime, otsustasime, et võime sõbrad edasi olla. Tegime isegi koos nalja ja naersime, nagu midagi poleks muutunud. Hommikul, kell pool üheksa saatis ta mulle mobiili ühe tähtsusetu sõnumi, mis mind üles äratas; sellele järgnes küsimus, miks ma nii vara üleval olen ja seejärel "Kui sa juba üleval oled.." stiilis sõnum.. Okei, mõtlesin, et ta ei teinud seda meelega ja sugugi mitte paha pärast. Magasin edasi ja kui üles tõusin, köögis tegutsesin natukene ja enda tuppa tagasi tulin oli mobiilis 4 sõnumit, viimane oli konkreetne ja lühisõnaline "Käi p****e". Keegi pole mind kunagi varem otseselt kuhugile saatnud ja tema oli see esimene. Aitäh.

It was not your fault, but mine
even though it was your heart on the line
I really fucked it up this time,
didnt I, my dear?

Maybe I am doing it wrong?

See on nii väsitav, kuidas kõik, mis me teeme mingi hetkel ära kaob. Kaasa arvatud me ise. See on inimlik püüe lõpmatuse poole. Ei, kohe kindlasti ma ei taotle surematust. Pigem midagi muud, ma tahan, et midagi minust oleks jääv, mitte mina ise. Kui hästi läheb tõused maailma tippu ja elad nimena edasi 500-1000 aastat. Isegi ajaloo mälu ei ole igavene. Või saad kuulsaks lauljaks. Huvitav, kui tuntud on praegused tippnimed tulevikus? Mitte eriti, uus kiht noorukeid tuleb peale. Kas sa tead, kes leiutas, televiisori, radiaatori, auto, tetrapakendi, laelambi? Asjad, mis on nii edukad, et on muutunud igapäevaseks, aga ikka me ei tea, kes need välja mõttes. Kuulsus on tühine, aga vähemalt nad jätsid jälje. Vähemalt nad suutsid midagi muuta pikkadeks aastateks kuni uus generatsioon leiutisi peale tuleb. Kas poleks äge, kui sinu nimi oleks mingis õpikus? Et kõik kooliõpilased loeksid su elukäiku, sinu saavutusi. Õpetaja näitab neile sinu pilti, räägib sinu iseloomust ja paljud õpilased vinguvad, et nad ei viitsi sinu elu endale pähe tuupida. Aga kuidas? Kuidas sinna saada? Selleks on vaja terve oma elu mingile asjale pühenduda või siis olla nii nagu sa oled ja loota et ehk. Ehk õnn naeratab.

Miks ei võiks kivil olla kivist süda,
mis kunagi ei puruneks.
Miks ei võiks kivil olla kivist hing,
mis kunagi ei mureneks?

Ma ei tea isegi, kuhu ma enda jutuga välja tahan jõuda. Ilmselt tuli tuju end lihtsalt välja elada ja teen seda kirjutades. Pekstes enda sõrmi õrnalt vastu klaviatuuri nuppe. Võib-olla tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen veel elus ja minuga on kõik hästi. High five.