Thursday, February 28, 2013

Damaged goods tend to hide in pretty packages





     Sattusin sel nädalavahetusel Kohilasse ja ka Raplasse. Nimelt käisin  Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud maavanema vastuvõtul. Üritus ise oli nagu ikka, pidulik: kontsert, kõned, klaaside kokkulöömine ja pidulaud. Ei midagi ülierilist, kuid siiski, väga tore oli seal käia, kasvõi fakti pärast, et mingil imekombel sain ma sinna kutse ning juba sellepärast tuleb kohale minna. Ei tea, kas mul veel üldse on võimalik lähiajal (või ka tulevikus) selliseid pidulikke kutseid saada..



     Mul oli hiljuti unetuseperiood, mis nüüdseks on õnneks möödunud. Ei midagi väga erilist, kuid mul pole kordagi varem seda juhtunud. Tüüpiline oli see, et rähklesin terve öö voodis kuni sain lõpuks 2-3 tundi und. Järgmine päev ja ka õhtu olin väsinud, üpriski kurnatud, läksin varem voodisse, aga ei. Ei midagi, hakkas jälle see lakke vahtimine ja ühelt küljelt teisele veeremine pihta. Lõpu poole see vähenes nii, et mõni öö sain magada, mõni ei saanud, kuni lõpuks täienisti haihtus.

     Ja enam ma ei näe keset ööd igasugu hallutsinatsioone, ei lendavaid, ei helendavaid, ei liikuvaid asju. Aga siiani näen inimesi, ainult inimesi. Mis ei ole sugugi nii põnev. Asjad on asjad, isegi siis, kui nad pole päris või nad lendavad läbi seinte, aga inimesed.. Ma näen enda tuttavaid ja see kõik tekitab nii teistsuguseid unenägusid. Aga kõige rohkem näen ma teda. Tema on teistest erinev, sest ta pole kunagi diivanil istunud või keset tuba püsti seisnud, tema on alati minu kõrvale voodisse tekkinud. Ja siis üritan mina ilma mingi tulemuseta teda tekiga katta, et tal jahe ei hakkaks..


Mõnikord ma ärkan keset ööd ilma mingisuguse põhjuseta
ja ma tunnen teda enda kõrval ja ma tunnen enda sees õnnelikust.
Ma pööran ümber ja näen teda selles süütus ja rahulikus uneseisundis.
Ma kuulan teda vaikselt hingamas, üritades teda mitte üles äratada.
Tunnen, et miski ei saa enam paremaks muutuda.
Ja siis ta haihtub ning kõik hea kaob koos temaga.



Lumi on tegelikult saastunud, miks ta meile näib siis valgena?
     Me näeme lund valgena, see tähendab, et ta peegeldab kõik talle langevad värvid tagasi. Me teame, et lumi ise (mis on praktiliselt jää) on läbipaistev ning valguskiired ei lähe kuigi läbi jää. Selle asemel need peegelduvad korduvalt jääkristallide vahel kuni nad lõpuks kuskilt välja saavad ning meie silmadesse jõuavad. Lumi teeb seda iga värviga, st. et ta ei neela ühtegi värvi. Kui lumi on kollase tänavavalgusti all, siis ta on kollane; rohelise laseriga lastes on ta roheline jne. Põhjus, miks ta on valge, ongi see, et päikeselt tuleb valge valgus (ka kuu peegeldus on päikesevalgus).

     Lume reostus on natukene teistsugune teema, ma mõni kuu tagasi uurisin seda päris põhjalikult ja sain päris palju huvitavaid asju teada. Õnneks meil siin lumi väga reostunud ei ole, kuigi ta sisaldab küll heitgaase, siis see lumevärvi otseselt ei muuda, vaid teeb ta tuhmimaks (peegeldab vähem valgust) ning põhjustab ta kiirema sulamise. Muidugi sisaldab lumi ka natukene liiva ja muid tolmuosakesi, kuid meil siiski väga vähesel määral.
Aga kui lumi on rohkem saastunud, siis ta ei pruugi alati olla valge. Kõige tihedamini on saastunud lumi kollasem (see pole see kollasus, mida talvel teeäärtel näete). Kui õhk on väga saastunud, siis võib alla sadada oranži, kollast, punast lund. Hiljuti juhtus seda Venemaal, Siberis. Ka Lõuna-Koreas sadas hiljuti taevast kollast lund, kuid seal olid põhjuseks liiv. Nimelt oli sinna lumme sattunud Hiina kõrbetest pärit liiv ja torm, mis kollaka värvuse põhjustasid.


Wednesday, February 6, 2013

Waiting for the time to run out


Pühendusega.



     Esimene semester sai edukalt läpitud: 43,5 EAP'd (ehk 1131 tundi tööd) ning keskmine kaalutud hinne 4,50. Järgmine semester tuleb ilmselt natukene kergem, kuna kõik ained, mida ma tahtsin võtta, kattuvad omavahel. Ja muidugi kevadel tulekski vist kergemalt võtta.


    Ma eile märkasin, et mul on siiamaani imelik enda blogist rääkida - ma justkui siiani ei oskaks endale teadvustada, et keegi seda loeb. Pealegi, siin on päris palju olnud selliseid teemasid, mida lihtsalt päriselus ei räägita ja ma ei usu, et ma neist ka niimoodi rääkida julgeks. Ning ma iga kord mõtlen ja imestan: "Mis sina mu blogi lugemisest saad?". Näiteks mõni õpetaja, kelle nime ma ei teagi, sest ta ei õpeta Kohilas või nii mõnedki inimesed, kes lihtsalt googeldavad nimesid.
    Ning eile ma alles taipasin, kui kaua ma tegelikult seda kõike kirjutanud olen. See blogi on juba 3 aasta ja 8 kuu vanune ja on see on selle ajaga palju muutunud. Mingitel perioodidel olen ma palju aktiivsem, samas teinekord ilmun siia vaid aeg-ajalt, et märku anda, et ma veel elus olen. Vahepeal kirjutan siia paratamatult igavamaid asju, kuigi enamasti siiski üritan asja ka enda jaoks põnevana hoida. Ma olen mänguline inimene, mulle meeldib mängida. See, et ma enamasti asju mänguliselt võtan on aidanud mind nii paljude asjadega edasi, kasvõi kooliga. Kool on vaid üks mäng.

Waiting for the time to run out


Kuidas söövitavad tugevad happed pinda, nahka jms?

    Väikese kõrvalpõikena ütlen, et see ei pea just tugev hape olema, et söövitada pinda. Seda võivad teha ka tugevad alused, erinevad alküülid, tugevad oksüdeerujad jne. Näiteks inglise keeles tähistatakse korrosiooni (roostetamine) ja söövitamist sama sõnaga - corrosion.  Kõik see söövitamine on tegelikult väga keerukas keemia, aga lihtsalt öeldes hape dehüdrateerub (kuivatab) nahka, mis lõhub nende struktuuri ja põhjustab ka valkude denaturatsiooni (valkude omaduste muutumist). Kõik see muudab naha selliseks, et ta oleks justkui ära sulanud osaliselt.
Sarnaselt on ka metalliga - H+ ioonid reageerivad metalliga vesilahuses, paberi puhul reageerivad nad tselluloosiga ja põhjustab selle lagunemist väiksemateks juppideks, mis lõhub paberi kiude. Ja nõnda on igal materjalil erinev reaktsioon, kuid enamasti on põhjuseks siiski H+ iooni reageerimine teatud ainega.




Lõppu ka üks väike 'asi', mis tekkis sellest, kui mul kell 3 öösel järsku uni ära kadus ning tagasi ei tahtnud tulla, aga selle asemel sain hoopis 5-minutilise loominguvajaduse:



Põlvili mudas,
nägu verine,
selg punetamas,
tallad lõhkised,
piisad tilkumas haavadele,
mil valge lipp käes,
sest sügiseses kadalipus,
kodupaigast eemal,
mälestuste rüpes
surra
ei taha keegi.

Saturday, February 2, 2013

But I'm stupid and still don't know if this is what I'm looking for.

    Ma olen Tartuga täiesti ära harjunud, mulle meeldib siin, ma armastan seda linna. Kohilas olles on isegi kuidagi võõras olla, nagu ma oleksin külaline iseenda kodus, iseenda toas. Aga jah, Tartus olen ma õnnelik, siin on nii palju asju, mida ma tegelikult igatsesin juba gümnaasiumis. Võib-olla ma olen tõesti natukene ära võõrandunud eelnevast elust, mulle on seda ka öeldud. Näiteks ma pole siia ühtegi enda endist klassivenda/klassiõde külla kutsunud, aga uued sõbrad on siin lugematuid kordi käinud. Ja mind siiamaani rõõmustab mõte, et ma käin ülikoolis, Tartu Ülikoolis.
    Ma mäletan veel enda esimest praktikumi - Kõrgem Matemaatika. Ma olin siis sellise energeetilisema õppejõu praktikumis ja ta tõesti 'seletas' esimese tunniga terve selle materjali ära, mis oli alles järgmise 2-3 loengu teema. Ja siis ma lihtsalt vahtisin seda tahvlit ja naeratus tuli suule, õppisime imaginaararve ja ma mõtlesin endamisi, et see on päris raske - see panigi mind naeratama ja ma oskasin nüüd negatiivsetest arvudest ruutjuurt võtta... Muidugi hiljem kohanesin ja see kõik ei ole sugugi raske, aga mulle meeldib ikka aegajalt nii teha, et loengu ajal ma justkui 'tsoonin' ennast välja ja vahin kõike seda, justkui ma oleksin alles gümnaasiumi esimestes klassides. Ja siis ma jälgin neid kahte tahvlit, mis on algusest lõpuni täis kirjutatud igasugu sümboleid ja tähti, millest ma pooli isegi ei mõista. Ma taipasin, et matemaatika on lõbus siis, kui sain teada, et 'd' tähte, mis seisab tuletise operaatorina saab vähemalt kolmel erineval viisil tähistada ja kõik 'd' tähed tähendavad erinevaid tuletisi. Ohh, ülikool.



Ma polegi enne tähele pannud,
kui halb
on ehitada oma elu
kellegi teise vundamendile



    Eile käisin ka Sillaotsa põhikoolis Teadusbussiga esinemas. Selline armas väike koolike sõbralike õpetajate ja õpilastega. Rääkisin sellest, kuidas tekib äikesemürin, kuidas lennuk lendab, kuidas kosmoses navigeeritakse ning ka soojuspaisumisest ja muust. Muidugi ka tegin katseid ja lasin mitmeid asju õhku - teaduse nimel muidugi. Esinemine läks vägagi hästi, kindlasti tahaks varsti jälle mingisse teise kooli minna.





Kuidas tekivad osooniaugud?
    Looduslikult tekivad need Päikesest tulevate ultraviolettkiirte toimel. Inimtegurite poolt põhjustatid osooniaukude põhjustamises süüdistatakse ennekõike freoone, mis on väga püsivad gaasilised ühendid. Freoone leidub eelkõige aerosoolides, konditsioneerides ja külmkappides. Freoon reageerib osooniga ja tekib hapniku ning hapniku radikaal (lihtsalt O), vähendades nõnda osoonikihti.

Miks kuusel okkad küljest ei kuku?

     Huvitav lisafakt on see, et okkad on ju ka ametlikult lehed (lihtsalt spiraalse kujuga, erinevalt lapikust lehest), kuskilt on meelde jäänud, et vahepeal ju õpetatakse, et on lehed ja on okkad justkui erineva liigiga oleks tegemist. Aga okkad kukuvad ikka küljest, lihtsalt mitte talvel kõik korraga, vaid vaheldumisi. Aga põhjus, miks nad talvel maha ei kuku on see, et nad on kaetud vahakihiga, mis takistab nende gaasivahetust ehk nad ei kaota enda okaste kaudu vett ja seetõttu ei ole neil ka mõtet neist loobuda, et hiljem tagasi kasvatama hakata.





© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis