Sattusin sel nädalavahetusel Kohilasse ja ka Raplasse. Nimelt käisin Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud maavanema vastuvõtul. Üritus ise oli nagu ikka, pidulik: kontsert, kõned, klaaside kokkulöömine ja pidulaud. Ei midagi ülierilist, kuid siiski, väga tore oli seal käia, kasvõi fakti pärast, et mingil imekombel sain ma sinna kutse ning juba sellepärast tuleb kohale minna. Ei tea, kas mul veel üldse on võimalik lähiajal (või ka tulevikus) selliseid pidulikke kutseid saada..
Mul oli hiljuti unetuseperiood, mis nüüdseks on õnneks möödunud. Ei midagi väga erilist, kuid mul pole kordagi varem seda juhtunud. Tüüpiline oli see, et rähklesin terve öö voodis kuni sain lõpuks 2-3 tundi und. Järgmine päev ja ka õhtu olin väsinud, üpriski kurnatud, läksin varem voodisse, aga ei. Ei midagi, hakkas jälle see lakke vahtimine ja ühelt küljelt teisele veeremine pihta. Lõpu poole see vähenes nii, et mõni öö sain magada, mõni ei saanud, kuni lõpuks täienisti haihtus.
Ja enam ma ei näe keset ööd igasugu hallutsinatsioone, ei lendavaid, ei helendavaid, ei liikuvaid asju. Aga siiani näen inimesi, ainult inimesi. Mis ei ole sugugi nii põnev. Asjad on asjad, isegi siis, kui nad pole päris või nad lendavad läbi seinte, aga inimesed.. Ma näen enda tuttavaid ja see kõik tekitab nii teistsuguseid unenägusid. Aga kõige rohkem näen ma teda. Tema on teistest erinev, sest ta pole kunagi diivanil istunud või keset tuba püsti seisnud, tema on alati minu kõrvale voodisse tekkinud. Ja siis üritan mina ilma mingi tulemuseta teda tekiga katta, et tal jahe ei hakkaks..
Mõnikord ma ärkan keset ööd ilma mingisuguse põhjuseta
ja ma tunnen teda enda kõrval ja ma tunnen enda sees õnnelikust.
Ma pööran ümber ja näen teda selles süütus ja rahulikus uneseisundis.
Ma kuulan teda vaikselt hingamas, üritades teda mitte üles äratada.
Tunnen, et miski ei saa enam paremaks muutuda.
Ja siis ta haihtub ning kõik hea kaob koos temaga.
Lumi on tegelikult saastunud, miks ta meile näib siis valgena?
Me näeme lund valgena, see tähendab, et ta peegeldab kõik talle langevad värvid tagasi. Me teame, et lumi ise (mis on praktiliselt jää) on läbipaistev ning valguskiired ei lähe kuigi läbi jää. Selle asemel need peegelduvad korduvalt jääkristallide vahel kuni nad lõpuks kuskilt välja saavad ning meie silmadesse jõuavad. Lumi teeb seda iga värviga, st. et ta ei neela ühtegi värvi. Kui lumi on kollase tänavavalgusti all, siis ta on kollane; rohelise laseriga lastes on ta roheline jne. Põhjus, miks ta on valge, ongi see, et päikeselt tuleb valge valgus (ka kuu peegeldus on päikesevalgus).
Lume reostus on natukene teistsugune teema, ma mõni kuu tagasi uurisin seda päris põhjalikult ja sain päris palju huvitavaid asju teada. Õnneks meil siin lumi väga reostunud ei ole, kuigi ta sisaldab küll heitgaase, siis see lumevärvi otseselt ei muuda, vaid teeb ta tuhmimaks (peegeldab vähem valgust) ning põhjustab ta kiirema sulamise. Muidugi sisaldab lumi ka natukene liiva ja muid tolmuosakesi, kuid meil siiski väga vähesel määral.
Aga kui lumi on rohkem saastunud, siis ta ei pruugi alati olla valge. Kõige tihedamini on saastunud lumi kollasem (see pole see kollasus, mida talvel teeäärtel näete). Kui õhk on väga saastunud, siis võib alla sadada oranži, kollast, punast lund. Hiljuti juhtus seda Venemaal, Siberis. Ka Lõuna-Koreas sadas hiljuti taevast kollast lund, kuid seal olid põhjuseks liiv. Nimelt oli sinna lumme sattunud Hiina kõrbetest pärit liiv ja torm, mis kollaka värvuse põhjustasid.
