Mida sa suudad ette kujutada oleneb sellest mida sa tead

Tegin enda autole täna ühe tuuningu, ehk keegi märkab, mis muutunud on:

Ei, see pole see, et auto on tolmusemaks läinud. Hoopis, ma sain enda vahtralehest lahti! Nüüd pole enam seda hirmu, et peaksin eksameid uuesti tegema või, et ma ei või maanteel üle 90 km/h sõita. Ja nüüd ma näen üldse autoroolis vanem ja targem ning vähem kollanokalikum välja, samuti teenin ka rohkem respecti kaasjuhtidelt. Kõik võidavad.



Öeldakse, et üks koht saab olla vaid nii hea, kui sealsed inimesed. Ning selles suhtes hakkab Kohila minule elukaugeks jääma. Ma ei kohta siin enam eriti endavanuseid, tuttavaid inimesi. Isegi siinne külmkapp ei tundu minu külmkapina, toit seal on pigem minu vanemate mitte meie kõigi oma, mida ma saaksin vabalt valida ja süüa. Vähemalt sisimas on selline tunne.
Tunnen, et olen jõudnud just sinna vahepealsesse eluperioodi. Just sinna, kus endavanuseid ei kohta enam kodulinnades, kõik on laiali - välismaal, ajateenistuses, ülikoolis, tööl. Ükskõik, kus mujal, aga mitte kodus. Ei, mitte siin. Paar korda suve jooksul küll olen kellegagi juhtumisi kokku jooksnud, aga isegi puhkeajal olen võõrsil rohkem kui siin. Käisin alles hiljuti Haapsalus ning ühe korra suve jooksul jõudsin isegi mere äärde. Õnneks pruunistun kiiresti ning mingit muret mul sellega seoses ei ole. Eile jõudsin ka Arukülast koju ning juba selle nädala lõpus lähen mõneks ajaks Kesk-Euroopasse. Palju mul siis tõesti kodus olekuks aega on? Kui reisilt tagasi jõuan siis on juba aeg Tartusse kolima hakata ning seal asju sättima. Töö juba paistab.

Luiged

Tulevikus on mul siin ilmselt nii häid, kui ka halbu uudiseid rääkida. Aga kõik tuleb omal ajal.

Haapsalus karjääri ääres lebades suutsin ka enda küünarliigest vigastada. Nüüd olen nii naljakas seisus, et trennis saan küll käia, aga ei saa teha kõike seda, mis vähegi nõuab küünarnuki liigutamist. See tähendab, et ma leiutan igasugu naljakaid liigutusi ja meetodeid, et ma täiesti koduhaigeks ei jääks.


Mis juhtuks siis, kui õhk muutuks tahkeks?
   Päris raske küsimus, sellele vastamine nõuab üpriski lendlevat fantaasiat. Oletame, et õhk muutukski järsku, normaalse temperatuuri ja rõhu juures tahkeks - kui atmosfäär saavutaks päriselt nende tahkumiseks vajalikud olekud, siis me oleksime juba ammu enne seda surnud.
 Atmosfääris oleva õhumass on kokku 5x10¹⁸  kilogrammi, ehk 5 järel tuleb veel 18 nulli ning maa pindala on 5,1*10¹⁴  ruutmeetrit, siis iga ruutmeetri peale langeks ligikaudu 10 tonni tahket õhku. Mis pole sugugi vähe, arvestades, et kõrgemad osakesed kukuvad 120 km kõrguselt, siis nad saavutavad selle pika languse jooksul päris võimsa kiiruse. Ehk kui võtta, et minu tuba on ligikaudu 20 ruutmeetrit, siis see on sama nagu minu toa peale langeks avakosmosest ligikaudu 125 minu autot.
  Kui nad juba tahked on, siis kõrvalise asjana mainin, et lämmastik ja vesinik reageeriksid omavahel ning moodustaksid ammoniaagi, kuid see ei mängi kogu küsimusese suurt rolli.
  Oletame, et kõik elaksid eelneva kukkumise üle ning jätkaksid tavategevustega. Mis oleks muidugi raske, sest maakiht oleks kaetud tahke õhuga. Lisaks kõik elusolendid, mis tarbivad hapniku sureks koheselt ära, sest tahkena me seda omastada ei suuda ja vaevalt, et me ka tahket süsihappegaasi välja hingata suudame. Nii, nüüd lilled. Vaevalt, et nemadki tahket CO2-te tarbida suudavad või veel enam sealt kuhjast seda üles leida. Muidugi nad ka sünteesivad enda sees tahket hapniku, nende sisemus peagi täituks sellega ning nad lõhkeksid.

Ehk kokkuvõtlikult oleks asi päris julm. Maakera oleks paksult kaetud, peaaegu kõik oleks surnud. Tõenäoliselt ainsad, kes ellu jääksid oleksid anaeroobid (hapnikuta keskkonnas elavad organismid) ehk igasugu bakterid - kääritajad, piimhappebakter ja muud.

Kindlasti jäi midagi ka välja, aga esimese fantaasialennuga olid need mõtted, mis pähe tulid.

Not taking an honest look

Nüüd on lõplikult ülikooli tulemused teada, kõik sellega seonduv palju kindlam ning sügisest hakkan taas stipendiumi saama ("Tasuta" raha!). Kuna ma tunnen, et ma omandan tahvli peale kirjutatud materjali paremini kui paberilipiku peale, siis ma õppisin nii mitmedki ained just sealt. Näiteks 'Soojusõpetuses' pidi eksamisse tulema üks ülesanne valemi tuletamise peale, ehk näidata, kust ja kuidas mingi valem või seos tekib:

Väga tore igatahes. Naljakas on see, et see minu eksamisse ei jõudnudki.


Nüüd olen ka lõplikult Kohilasse jõudnud, mis tähendab, et lisaks kodustele töödele ja kõigele muule saan hakata jällegi tihedamalt trennis käima. Seni käisin vaid kuni 3 korda nädalas, mida loetakse pigem hoidvaks, mitte arendavaks trenniks. Nüüd üritan seda arvu 4-5 korra peale tõsta.
Aga sellest hoolimata, olen märganud, et ka selle perioodi jooksul olen üpriski palju arenenud. See võib suuresti olla põhjustatud sellest, et sellest saati, kui Tartu kolisin, olen saanud rohkem ise otsustada, mida söön ja joon. Ei ole rohkem hüüdeid, et "Holger, toit on valmis!". Laadisin mingil hetkel ka Facebooki vormipildi üles, aga kuna ma sealt võtsin selle maha, siis ma laadin ka siia ühe pildi üles (põhjusega, et vana läks kaotsi), et oleks ikka kuhugi tagasi tulla ning arengut võrrelda.
Nimelt ma selle pildiga tähistasin ka osaliselt seda, et kui Augustis/Septembris tagasi Tartu trenni lähen, siis saab minust Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi (TÜASK) saavutussportlane. See tähendab seda, et ma saan paremad tingimused treenimiseks ning kui võistlema hakkan, siis võistlen TÜASK-i nime all. Prognoositavalt juhtub see järgmisel kevadel (aprillis). Eks me oota tulevikku...

See on küll laiemalt levinud mure, aga ka mina tunnen, et minu spordialale vaadatakse liialt tihti viltu peale ja arvatakse sellest palju vähemat, kui see tegelikult on. Kulturism on palju enamat, kui lihaste pumpamine. See on spordiala, mis nõuab juba amatöörtasemel nii täpset toitumist ning samuti ka nõnda palju teadmisi füsioloogiast. Ilma selleta poleks mul õrna aimugi erinevatest vitamiinidest, mineralidest ja nende mõjudest. Samuti ka igasugu faktidest nagu näiteks, mis on hargnenud ahelaga aminohapped, mida mõjutab kortisool jne. jne. Ehk mõtlesin isegi mingi aeg kõrvalainena füsioloogia võtta, mis on küll väga mahukas aine, aga samas seda kõike läheks kulturismis vaja.


Samuti alates tänasest hakkasin poseerimist harjutama, mis on tõsiselt raske asi. Kevadeks ma seda küll heal tasemel selgeks ei saa, aga vähemalt saan mingi advekaatse baasi alla. Avastasin, et lisaks sellele, et ma poose ei oska, ei suuda ma neid üle 20 sekundi veel korralikult hoidagi, hakkan hingeldama ning lihased kipuvad värisema. Naeruväärne oleks loota kevadeks saada asend täiuslikuks, see on midagi, mida harjutatakse elu aeg ja ikka on asju, mida lihvida. Edu mulle ja loodan kevadeni kiiret arengut!

Not taking a honest look at myself is my god given right

Miks maakera ei tiirle ümber Päikese teistpidi?


Maa ja ka teiste Päikesesüsteemi planeetide tiirlemissuund määrati juba Päikesesüsteemi tekke hetkel. See toimus väidetavalt ligikaudu 4.6 miljardit aastat tagasi, molekulaarpilve gravitatsioonilise kollapsi tulemusena - see on suure hunniku molekulide kokkulangemine iseenda raskuse all. Kuna teatud ruumi osas oli osakeste kontsentratsioon suurem, siis seal oli ka gravitatsioon tugevam ning osakesed ajapikku tõmbusid sinnapoole ning selle 'puntra' mass aina kasvas ja kasvas kuni seda oli piisavalt, et algselt Päike moodustada, mida ümbritses ülejäänust molekulidest koosnev ketas ning juba terve see süsteem pöörles ühes suunas. Põhjuseks on impulsimoment, kuna juba algsed osakesed olid pidevas pöörlemises (samamoodi nagu ei saa visata tennisepalli, ilma, et see ka pöörlema hakkaks). Kuna kogu Päikesesüsteem moodustus ühest pilvest, siis tiirlevad kõik siinsed planeedid ühtpidi (ka Päike pöörleb samas suunas), see kõik impulsimomendi jäävuseseaduse tõttu - antud pöörlemine ei muutu aja jooksul.

Aga see suund, millel me tiirleme on üpriski juhuslik. Oleksid sealsed osakesed teistmoodi interakteerunud, võinuks me ka teistpidi tiirelda. Väikene gif Päikesesüsteemi moodustumise algfaasist:

Võib-olla on tarvilik link kopeerida ja uues aknas avada