Väga tore igatahes. Naljakas on see, et see minu eksamisse ei jõudnudki.
Nüüd olen ka lõplikult Kohilasse jõudnud, mis tähendab, et lisaks kodustele töödele ja kõigele muule saan hakata jällegi tihedamalt trennis käima. Seni käisin vaid kuni 3 korda nädalas, mida loetakse pigem hoidvaks, mitte arendavaks trenniks. Nüüd üritan seda arvu 4-5 korra peale tõsta.
Aga sellest hoolimata, olen märganud, et ka selle perioodi jooksul olen üpriski palju arenenud. See võib suuresti olla põhjustatud sellest, et sellest saati, kui Tartu kolisin, olen saanud rohkem ise otsustada, mida söön ja joon. Ei ole rohkem hüüdeid, et "Holger, toit on valmis!". Laadisin mingil hetkel ka Facebooki vormipildi üles, aga kuna ma sealt võtsin selle maha, siis ma laadin ka siia ühe pildi üles (põhjusega, et vana läks kaotsi), et oleks ikka kuhugi tagasi tulla ning arengut võrrelda.
Nimelt ma selle pildiga tähistasin ka osaliselt seda, et kui Augustis/Septembris tagasi Tartu trenni lähen, siis saab minust Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi (TÜASK) saavutussportlane. See tähendab seda, et ma saan paremad tingimused treenimiseks ning kui võistlema hakkan, siis võistlen TÜASK-i nime all. Prognoositavalt juhtub see järgmisel kevadel (aprillis). Eks me oota tulevikku...
See on küll laiemalt levinud mure, aga ka mina tunnen, et minu spordialale vaadatakse liialt tihti viltu peale ja arvatakse sellest palju vähemat, kui see tegelikult on. Kulturism on palju enamat, kui lihaste pumpamine. See on spordiala, mis nõuab juba amatöörtasemel nii täpset toitumist ning samuti ka nõnda palju teadmisi füsioloogiast. Ilma selleta poleks mul õrna aimugi erinevatest vitamiinidest, mineralidest ja nende mõjudest. Samuti ka igasugu faktidest nagu näiteks, mis on hargnenud ahelaga aminohapped, mida mõjutab kortisool jne. jne. Ehk mõtlesin isegi mingi aeg kõrvalainena füsioloogia võtta, mis on küll väga mahukas aine, aga samas seda kõike läheks kulturismis vaja.
Samuti alates tänasest hakkasin poseerimist harjutama, mis on tõsiselt raske asi. Kevadeks ma seda küll heal tasemel selgeks ei saa, aga vähemalt saan mingi advekaatse baasi alla. Avastasin, et lisaks sellele, et ma poose ei oska, ei suuda ma neid üle 20 sekundi veel korralikult hoidagi, hakkan hingeldama ning lihased kipuvad värisema. Naeruväärne oleks loota kevadeks saada asend täiuslikuks, see on midagi, mida harjutatakse elu aeg ja ikka on asju, mida lihvida. Edu mulle ja loodan kevadeni kiiret arengut!
Not taking a honest look at myself is my god given right |
Miks maakera ei tiirle ümber Päikese teistpidi?
Maa ja ka teiste Päikesesüsteemi planeetide tiirlemissuund määrati juba Päikesesüsteemi tekke hetkel. See toimus väidetavalt ligikaudu 4.6 miljardit aastat tagasi, molekulaarpilve gravitatsioonilise kollapsi tulemusena - see on suure hunniku molekulide kokkulangemine iseenda raskuse all. Kuna teatud ruumi osas oli osakeste kontsentratsioon suurem, siis seal oli ka gravitatsioon tugevam ning osakesed ajapikku tõmbusid sinnapoole ning selle 'puntra' mass aina kasvas ja kasvas kuni seda oli piisavalt, et algselt Päike moodustada, mida ümbritses ülejäänust molekulidest koosnev ketas ning juba terve see süsteem pöörles ühes suunas. Põhjuseks on impulsimoment, kuna juba algsed osakesed olid pidevas pöörlemises (samamoodi nagu ei saa visata tennisepalli, ilma, et see ka pöörlema hakkaks). Kuna kogu Päikesesüsteem moodustus ühest pilvest, siis tiirlevad kõik siinsed planeedid ühtpidi (ka Päike pöörleb samas suunas), see kõik impulsimomendi jäävuseseaduse tõttu - antud pöörlemine ei muutu aja jooksul.
Aga see suund, millel me tiirleme on üpriski juhuslik. Oleksid sealsed osakesed teistmoodi interakteerunud, võinuks me ka teistpidi tiirelda. Väikene gif Päikesesüsteemi moodustumise algfaasist:
Võib-olla on tarvilik link kopeerida ja uues aknas avada |
0 kommentaar(i):
Post a Comment