Mida sa suudad ette kujutada oleneb sellest mida sa tead

Tegin enda autole täna ühe tuuningu, ehk keegi märkab, mis muutunud on:

Ei, see pole see, et auto on tolmusemaks läinud. Hoopis, ma sain enda vahtralehest lahti! Nüüd pole enam seda hirmu, et peaksin eksameid uuesti tegema või, et ma ei või maanteel üle 90 km/h sõita. Ja nüüd ma näen üldse autoroolis vanem ja targem ning vähem kollanokalikum välja, samuti teenin ka rohkem respecti kaasjuhtidelt. Kõik võidavad.



Öeldakse, et üks koht saab olla vaid nii hea, kui sealsed inimesed. Ning selles suhtes hakkab Kohila minule elukaugeks jääma. Ma ei kohta siin enam eriti endavanuseid, tuttavaid inimesi. Isegi siinne külmkapp ei tundu minu külmkapina, toit seal on pigem minu vanemate mitte meie kõigi oma, mida ma saaksin vabalt valida ja süüa. Vähemalt sisimas on selline tunne.
Tunnen, et olen jõudnud just sinna vahepealsesse eluperioodi. Just sinna, kus endavanuseid ei kohta enam kodulinnades, kõik on laiali - välismaal, ajateenistuses, ülikoolis, tööl. Ükskõik, kus mujal, aga mitte kodus. Ei, mitte siin. Paar korda suve jooksul küll olen kellegagi juhtumisi kokku jooksnud, aga isegi puhkeajal olen võõrsil rohkem kui siin. Käisin alles hiljuti Haapsalus ning ühe korra suve jooksul jõudsin isegi mere äärde. Õnneks pruunistun kiiresti ning mingit muret mul sellega seoses ei ole. Eile jõudsin ka Arukülast koju ning juba selle nädala lõpus lähen mõneks ajaks Kesk-Euroopasse. Palju mul siis tõesti kodus olekuks aega on? Kui reisilt tagasi jõuan siis on juba aeg Tartusse kolima hakata ning seal asju sättima. Töö juba paistab.

Luiged

Tulevikus on mul siin ilmselt nii häid, kui ka halbu uudiseid rääkida. Aga kõik tuleb omal ajal.

Haapsalus karjääri ääres lebades suutsin ka enda küünarliigest vigastada. Nüüd olen nii naljakas seisus, et trennis saan küll käia, aga ei saa teha kõike seda, mis vähegi nõuab küünarnuki liigutamist. See tähendab, et ma leiutan igasugu naljakaid liigutusi ja meetodeid, et ma täiesti koduhaigeks ei jääks.


Mis juhtuks siis, kui õhk muutuks tahkeks?
   Päris raske küsimus, sellele vastamine nõuab üpriski lendlevat fantaasiat. Oletame, et õhk muutukski järsku, normaalse temperatuuri ja rõhu juures tahkeks - kui atmosfäär saavutaks päriselt nende tahkumiseks vajalikud olekud, siis me oleksime juba ammu enne seda surnud.
 Atmosfääris oleva õhumass on kokku 5x10¹⁸  kilogrammi, ehk 5 järel tuleb veel 18 nulli ning maa pindala on 5,1*10¹⁴  ruutmeetrit, siis iga ruutmeetri peale langeks ligikaudu 10 tonni tahket õhku. Mis pole sugugi vähe, arvestades, et kõrgemad osakesed kukuvad 120 km kõrguselt, siis nad saavutavad selle pika languse jooksul päris võimsa kiiruse. Ehk kui võtta, et minu tuba on ligikaudu 20 ruutmeetrit, siis see on sama nagu minu toa peale langeks avakosmosest ligikaudu 125 minu autot.
  Kui nad juba tahked on, siis kõrvalise asjana mainin, et lämmastik ja vesinik reageeriksid omavahel ning moodustaksid ammoniaagi, kuid see ei mängi kogu küsimusese suurt rolli.
  Oletame, et kõik elaksid eelneva kukkumise üle ning jätkaksid tavategevustega. Mis oleks muidugi raske, sest maakiht oleks kaetud tahke õhuga. Lisaks kõik elusolendid, mis tarbivad hapniku sureks koheselt ära, sest tahkena me seda omastada ei suuda ja vaevalt, et me ka tahket süsihappegaasi välja hingata suudame. Nii, nüüd lilled. Vaevalt, et nemadki tahket CO2-te tarbida suudavad või veel enam sealt kuhjast seda üles leida. Muidugi nad ka sünteesivad enda sees tahket hapniku, nende sisemus peagi täituks sellega ning nad lõhkeksid.

Ehk kokkuvõtlikult oleks asi päris julm. Maakera oleks paksult kaetud, peaaegu kõik oleks surnud. Tõenäoliselt ainsad, kes ellu jääksid oleksid anaeroobid (hapnikuta keskkonnas elavad organismid) ehk igasugu bakterid - kääritajad, piimhappebakter ja muud.

Kindlasti jäi midagi ka välja, aga esimese fantaasialennuga olid need mõtted, mis pähe tulid.