Saturday, January 30, 2016

Ühe graafiku lugu,

ehk minu teekond Eesti meistrivõistlusteni kulturismis ning sellest välja.


2015. aasta EMV toimus 31. oktoobril (graafikul päev 0) ning minu ettevalmistus selleks algas täpselt 3 kuud enne võistluseid, mis on üpriski standardne periood. Graafikul vertikaalsed jooned tähistavadki kuude muutuseid ning viimane, paksem joon, on 2016. aasta algus.
Graafikult rohelist joont jälgides on näha, et plaan oli lihtne, langetasin iga nädal enda kaloraaži täpselt saja kalori võrra. Plaan pidas vett seni kuni pidin Belgiasse tööle minema, neid sikk-sakke on keeruline mitte märgata. Siin kohal igaksjuhuks mainin ka, et osad päevase kaloraažid on spekulatiivsed - ei ole võimalik välismaal või pidudel olles lihtsalt toitumist jälgida, kuid kogemust on mul ilmselt piisavalt, et usun, et ka need ennustused on üpris täpsed.

Mulle selle graafiku juures õudsalt meeldib see, et asjad peavad paika - kalorid ja kaal on üks-üheses vastavuses ehk kui muutub üks, siis liigub teine ka samas suunas. 
Samuti on tore see kõige madalam kaalupunkt, mis tähistabki võistluspäeva kaalu, kuna aga kaalukategooria oli -75 kg, siis on näha, et mul oli varu veel palju. Sellest tulenes ka seekordne 5. koht, kuna võistlejaid oli väga vähe (kes ikka viitsib juba suvel kaalu langetama hakata), siis lükati kõik kaalukategooriad kokku ning kui ma juba enda kategoorias kerge olen, siis mis ma raskemates veel peale hakkan.

Pärast võistluseid hakkasin tasapisi kaloraaži tõstma, et mitte toiduga hulluks minna. Paratamatult kaob mul dieediperioodi lõpuks täiskõhutunne ära ning mul poleks mingit probleemi meeletutes koguses toitu korraga sisse süüa ja hiljem kõhuvaluga kuskil palatis lõpetada. Kui kõrgema kaloraažini jõudsin, siis lubasin endale igasugu erinevaid ahvatlevaid kohupiimakreeme ja jogurteid, mis vahepeal olid poelettidele jõudnud ja millest ma iga kord ilastades mööda kõndisin. Naljakas on muidugi see, et kui dieedi ajal oli isu meeletu, siis nüüd ei paku need jogurtid ja soojad saiakesed mulle mingit huvi.

Seejärel jõuame graafikuga uude aastasse, kus on näha väga järsku toidukoguste ja kehakaalu langust - need on põhjustatud endise elukaaslasega lahkuminekust ning sellega kaasnevast enesetundest, mis sundis mind mõnda aega ainult vedelat toitu sööma (smuutisid, kakaod jms.). Samas on ka selgelt näha sellele järgnevat järk-järgulist taastumist. Kindlasti on igal kõikumisel graafikul enda lugu rääkida, näiteks on üpriski kerge üles leida ka jõuluõhtu ja sellele järgnev söögijääkide hävitamine.



Tehtud vormiga jäin ise rahule, seekord katsetasin teistmoodi tehnikat - intermittent fastingut ehk sisuliselt proovisin 'toitumisaknaid' jälgida. Minu puhul tähendas see, et päevas ~15 tundi 'paastusin' ja 9 tundi sõin ehk lihtsalt jätsin hommikusöögi ja varajase lõunasöögi ära ning õhtul pärast 23 enamasti ei söönud. Ja mulle see sobis meeletult, enam ei olnud ka loengutes tunne, et kui pole tund aega söönud, siis ei suuda tähele panna ja ainult vahin kella ning mõtlen, et 'pool tundi veel, siis saan süüa...' Detailidesse süvenemata arvan, et põhjuseks on minu (üpriski tervisliku toitumisega kaasnev) kõrge insuliinitundlikus, mis põhjustas hommikuti pärast sööki hoopis veresuhkru languse. Nüüd suutsin aga täiesti rõõmsameelselt koolipäeva söömiseta üle elada ja ka rohkem tähele panna.
Lõpp hea, kõik hea.



Monday, January 25, 2016

Sa näed hiirelõksu,

ma näen tasuta juustu ja väljakutset.


Olin sunnitud eelmine nädal enda esimesed isevõetud loomad - rotid Lible ja Genka - ära andma. Maja on harjumatult puhas ja vaikne, automaatne reaktsioon on ikka alles, et käin neid aeg-ajalt vannitoas "kontrollimas". Kahjuks ei jõudnud neid lihtsalt enam üksi ülal pidada ning leidsin, et nii argade loomade puhul oleks äärmiselt ebaõiglane, kui ma nad ise suureks kasvataksin ja alles siis nad ära annaksin, sest neil puuduks seejärel suutlikus ümber harjuda.

Ometigi oli mul video- ja pildimaterjali lühikese aja kohta nii palju tekkinud, et otsustasin selle väikeseks videoks kokku võtta. Nautige!


Tundub, et magistriõppe esimene semester sai üpris edukalt läbitud:


Midagi pole parata, A'd ikka motiveerivad mind. Kui ma B või C'ga ka rahul oleksin, siis tunnen, et võiksin ju jätta mõned esmapilgul vastikuna tunduvad materjalid õppimata. Seega üritan järgmisel semestril veel sama joont hoida.

Üks asi, mis mulle Tartus kohutavalt meeldib, mida ma Kohilast ei leidnud, on eeskujude olemasolu. Nii hea on vaadata saavutusrohket inimest ja mõelda, et mida ta tegi, et ta sinna jõudis ning samuti ka seda, et kuidas ise nii kaugele jõuda. Seejärel möödub mõni aeg ning sa avastad, et ta ei olnudki nii täiuslik ja kõiketeadev, vaid hoopis tavaline inimene koos enda eksimuste ja mõningate väärarvamustega. See on hea, see on väga hea, see tähendab, et sa oled jõudnud tema tasemeni - et sa ei vaata enam ülalt alla vaid silmast silma.
Analoogne väide käib ka ju vanemate kohta. Mõnel juhul öeldakse, et lapsed on siis suureks kasvanud kui nende vanemad ei ole enam supermanid, kellelt saab vastused kõikidele küsimustele ja probleemidele. Ajapikku märkad, et kõik otsivad vastuseid, küsimusi või juhendamist. Ning kui piisavalt targaks suudad kasvada, siis lõpuks oled hoopis sina see, kes enda vanemaid juhendab.

Teised eeskujud, keda ma isegi miskipärast rohkem olen kohanud, on need inimesed, kelle moodi sa olla ei taha. Kurvalt palju on inimesi, kelle näost või käitumisest on selgelt näha, et nad on kuskil, kus nad ei taha olla, teevad midagi, mida nad teha ei taha ja elavad elu, mis erineb nende unistustest. Siin ongi see koht, kus tuleb mõelda, et mida nad valesti tegid. Või siis tegelikult on enamasti küsimus, et mida nad tegemata jätsid. Mugavustsoon on kitsas ala, mida laiendada on keeruline ning äärmiselt raske on loobuda tuttavatest asjadest.

Paljud inimesed surevad 25 aastaselt, kuid nad maetakse alles 50 aastat hiljem.



© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis