Sa näed hiirelõksu,

ma näen tasuta juustu ja väljakutset.

Olin sunnitud eelmine nädal enda esimesed isevõetud loomad - rotid Lible ja Genka - ära andma. Maja on harjumatult puhas ja vaikne, automaatne reaktsioon on ikka alles, et käin neid aeg-ajalt vannitoas "kontrollimas". Kahjuks ei jõudnud neid lihtsalt enam üksi ülal pidada ning leidsin, et nii argade loomade puhul oleks äärmiselt ebaõiglane, kui ma nad ise suureks kasvataksin ja alles siis nad ära annaksin, sest neil puuduks seejärel suutlikus ümber harjuda.

Ometigi oli mul video- ja pildimaterjali lühikese aja kohta nii palju tekkinud, et otsustasin selle väikeseks videoks kokku võtta. Nautige!


Tundub, et magistriõppe esimene semester sai üpris edukalt läbitud:

Midagi pole parata, A'd ikka motiveerivad mind. Kui ma B või C'ga ka rahul oleksin, siis tunnen, et võiksin ju jätta mõned esmapilgul vastikuna tunduvad materjalid õppimata. Seega üritan järgmisel semestril veel sama joont hoida.

Üks asi, mis mulle Tartus kohutavalt meeldib, mida ma Kohilast ei leidnud, on eeskujude olemasolu. Nii hea on vaadata saavutusrohket inimest ja mõelda, et mida ta tegi, et ta sinna jõudis ning samuti ka seda, et kuidas ise nii kaugele jõuda. Seejärel möödub mõni aeg ning sa avastad, et ta ei olnudki nii täiuslik ja kõiketeadev, vaid hoopis tavaline inimene koos enda eksimuste ja mõningate väärarvamustega. See on hea, see on väga hea, see tähendab, et sa oled jõudnud tema tasemeni - et sa ei vaata enam ülalt alla vaid silmast silma.
Analoogne väide käib ka ju vanemate kohta. Mõnel juhul öeldakse, et lapsed on siis suureks kasvanud kui nende vanemad ei ole enam supermanid, kellelt saab vastused kõikidele küsimustele ja probleemidele. Ajapikku märkad, et kõik otsivad vastuseid, küsimusi või juhendamist. Ning kui piisavalt targaks suudad kasvada, siis lõpuks oled hoopis sina see, kes enda vanemaid juhendab.

Teised eeskujud, keda ma isegi miskipärast rohkem olen kohanud, on need inimesed, kelle moodi sa olla ei taha. Kurvalt palju on inimesi, kelle näost või käitumisest on selgelt näha, et nad on kuskil, kus nad ei taha olla, teevad midagi, mida nad teha ei taha ja elavad elu, mis erineb nende unistustest. Siin ongi see koht, kus tuleb mõelda, et mida nad valesti tegid. Või siis tegelikult on enamasti küsimus, et mida nad tegemata jätsid. Mugavustsoon on kitsas ala, mida laiendada on keeruline ning äärmiselt raske on loobuda tuttavatest asjadest.

Paljud inimesed surevad 25 aastaselt, kuid nad maetakse alles 50 aastat hiljem.