Ühe graafiku lugu,

ehk minu teekond Eesti meistrivõistlusteni kulturismis ning sellest välja.

2015. aasta EMV toimus 31. oktoobril (graafikul päev 0) ning minu ettevalmistus selleks algas täpselt 3 kuud enne võistluseid, mis on üpriski standardne periood. Graafikul vertikaalsed jooned tähistavadki kuude muutuseid ning viimane, paksem joon, on 2016. aasta algus.

Graafikult rohelist joont jälgides on näha, et plaan oli lihtne, langetasin iga nädal enda kaloraaži täpselt saja kalori võrra. Plaan pidas vett seni kuni pidin Belgiasse tööle minema, neid sikk-sakke on keeruline mitte märgata. Siin kohal igaksjuhuks mainin ka, et osad päevase kaloraažid on spekulatiivsed - ei ole võimalik välismaal või pidudel olles lihtsalt toitumist jälgida, kuid kogemust on mul ilmselt piisavalt, et usun, et ka need ennustused on üpris täpsed.

Mulle selle graafiku juures õudsalt meeldib see, et asjad peavad paika - kalorid ja kaal on üks-üheses vastavuses ehk kui muutub üks, siis liigub teine ka samas suunas. 

Samuti on tore see kõige madalam kaalupunkt, mis tähistabki võistluspäeva kaalu, kuna aga kaalukategooria oli -75 kg, siis on näha, et mul oli varu veel palju. Sellest tulenes ka seekordne 5. koht, kuna võistlejaid oli väga vähe (kes ikka viitsib juba suvel kaalu langetama hakata), siis lükati kõik kaalukategooriad kokku ning kui ma juba enda kategoorias kerge olen, siis mis ma raskemates veel peale hakkan.

Pärast võistluseid hakkasin tasapisi kaloraaži tõstma, et mitte toiduga hulluks minna. Paratamatult kaob mul dieediperioodi lõpuks täiskõhutunne ära ning mul poleks mingit probleemi meeletutes koguses toitu korraga sisse süüa ja hiljem kõhuvaluga kuskil palatis lõpetada. Kui kõrgema kaloraažini jõudsin, siis lubasin endale igasugu erinevaid ahvatlevaid kohupiimakreeme ja jogurteid, mis vahepeal olid poelettidele jõudnud ja millest ma iga kord ilastades mööda kõndisin. Naljakas on muidugi see, et kui dieedi ajal oli isu meeletu, siis nüüd ei paku need jogurtid ja soojad saiakesed mulle mingit huvi.

Seejärel jõuame graafikuga uude aastasse, kus on näha väga järsku toidukoguste ja kehakaalu langust - need on põhjustatud endise elukaaslasega lahkuminekust ning sellega kaasnevast enesetundest, mis sundis mind mõnda aega ainult vedelat toitu sööma (smuutisid, kakaod jms.). Samas on ka selgelt näha sellele järgnevat järk-järgulist taastumist. Kindlasti on igal kõikumisel graafikul enda lugu rääkida, näiteks on üpriski kerge üles leida ka jõuluõhtu ja sellele järgnev söögijääkide hävitamine.

Tehtud vormiga jäin ise rahule, seekord katsetasin teistmoodi tehnikat - intermittent fastingut ehk sisuliselt proovisin 'toitumisaknaid' jälgida. Minu puhul tähendas see, et päevas ~15 tundi 'paastusin' ja 9 tundi sõin ehk lihtsalt jätsin hommikusöögi ja varajase lõunasöögi ära ning õhtul pärast 23 enamasti ei söönud. Ja mulle see sobis meeletult, enam ei olnud ka loengutes tunne, et kui pole tund aega söönud, siis ei suuda tähele panna ja ainult vahin kella ning mõtlen, et 'pool tundi veel, siis saan süüa...' Detailidesse süvenemata arvan, et põhjuseks on minu (üpriski tervisliku toitumisega kaasnev) kõrge insuliinitundlikus, mis põhjustas hommikuti pärast sööki hoopis veresuhkru languse. Nüüd suutsin aga täiesti rõõmsameelselt koolipäeva söömiseta üle elada ja ka rohkem tähele panna.
Lõpp hea, kõik hea.