Miks me mäletame minevikku, aga mitte tulevikku?

Keegi tark kunagi ütles, et igal inimesel on kaks elu. Sinu teine elu algab siis, kui sa saad aru, et sul on vaid üks elu. Mulle küll meeldib pigem ütlus, et inimene sureb kaks korda. Esimest korda siis, kui ta lõpetab hingamise ja teist korda siis, kui tema nime viimast korda lausutakse . Aga see selleks.. Tegelikult tahtsin öelda, et sain lõpuks, 22-aastasena, aru, kui loll on endale meeldivaid asju edasi lükata. Kuid miskipärast olen just seda viimased ~pool aastat harrastanud.
Taipasin aga, et kui ma plaanin, mida ma kõike Ameerikas elades saavutada ja teha tahaks, siis miks ma ei tee seda siin, Eesti kontekstis?

Mul on tekkinud aja jooksul pikk nimekiri kohtadest ja asjadest, mida siin Tartus teha/külastada tahaksin ja ma olen otsustanud neid hakata ükshaaval ellu viima.

Kõige kaunimad nuudlid, mida kokanud olen

Üks tore koht on näiteks Tartus Skatetown! Seal on võimalik vanakooli neljarattaliste rulluiskudega saalis ringi diskotada. Uskuge või mitte, aga nendega on minu arust palju keerulisem sõita kui tavaliste rulluiskudega.

Aegajalt olen proovinud sõprade seltsis ka Miracle Fruiti - marja, mis ajab mõneks ajaks maitsemeeled sassi. Eriti on seda tunda hapude toitudega, mis maitsevad tagajärjena magusalt.. Tomatid näiteks maitsevad nagu tomatid suhkruga. Rikkamates kantides (New Yorkis) peetakse nendega ka maitsepidusid, ehk 10$ eest saad ühe marja ja ligipääsu hapule toidulauale. Seal tihtilugu juuakse ka pitsiga äädikat, aga olgem ausad, kõik need toidud tapaksid lõpuks hambad päris kähku ära.

Neid laime võikski sööma jääda

Nüüd tahaks veel loota, et lähiajal taas korra külmaks läheb, sest mulle õudsalt meeldiks Tartu laulukaare all uisutada! Ja muidugi ootab mind Supilinnas üks väike hubane kohvik, millele ma suvel ringi ekseldes juhuslikul kombel avastasin.
Muidugi, me ei ela keegi igavesti, kuid ma tahaks luua midagi, mis elab.

Kaasa ta mind kutsub

Igal öösel kaasa ta mind kutsub:

Kallis, minuga nüüd tule!

Kähku, enne kui küünal kustub

ja maailm silmad suleb.

Ta ilmus minu tuppa nõnda igal öösel. Ta külastas mind igal ööl erineval kellaajal, mõnikord vahetult pärast südaööd ning äärmisel juhul ka hetk enne minu äratust. Kuid ta tuli alati pimedas - päikeseloojangu ning koidu vahel. Ma teadsin, et meie kohtumistel on põhjus, ta oli kas minu õnnistus või õppetund.

Tema välimust on keeruline kirjeldada, sest öös ei ole värve - need on asendunud emotsioonidega, ja tunnete kirjeldamiseks läheb vaja midagi enamat kui lihtsalt sõnu. Tema õlgadeni ulatuvad mustad juuksed olid nii sirged, et võisin veeta tunde enda sõrmi nende vahelt läbi libistades. Ta nahk oli hele ning pehme, nagu ta olekski kaetud siidiga. Kuid ta silmad olid tumedamad kui miski muu siin öises toas. Need silmad olid nii sügavad, et neisse vaadates tundsin, kuidas seal paiknev lõputu maailm mulle vastu vaatas. Olin kindel, et kuskil seal sügaval pimeduses on peidus lisaks tema salajastele pattudele ka minu omad - selleks peab lihtsalt teadma, kus ta neid hoiab. Kuid pilgud jäid pilkudeks ning puudutused puudutusteks, sest arm, mida öösel jagasime, hommikul enam ei eksisteerinud.

Ega tänanegi öö esmapilgul eriline ei tundunud. Ma olin teki all lamades juba pikalt oodanud, kui ta lõpuks minu kõrvale ilmus. Ta on hakanud mind ühe varem külastama, nagu ta teaks, et ma enam ammu öösiti korralikult uinuda ei suuda. Kõik teavad...

Ka täna ta tuli, sirutas minu poole enda helevalge käe ja kutsus mind kaasa. Kuid seekord vaatasid ta sügavmustad silmad mind erinevalt. Need vaatasid mind sama armunult, nagu mina olen teda alati vaadanud. Nagu oleks hoopis tema see, kes on minu tumehallidesse silmadesse lõksu jäänud ja nendest joovastust otsib. Justkui mina oleksin alati koos lahkumisest unistanud ja oodanud, et millal kahest saab üks.

Tänane öö oli eriline, sest ma võtsin ta käest. Tänana öö oli eriline, sest päike ei tõusnud meie jaoks enam kunagi.

Haihtus tema, haihtusin mina,

viimne puudutus oli see.

Hävis päike, taevasina,

alles jäi vaid küünlaleek.

"Pakkumine millest..."

Seekord lugu siis sellest, kuidas minu elu kipub minult pigem sõelaga võtma ning kulbiga andma. Eelnevalt meenub bakalaureus, kus ma ei pidanud kuigi palju pead murdma ning muretsema enda kõikvõimalike laborivalikute üle, kui juba tuligi Facebook'i kutse hakata nanoosakesi sünteesima ja taaskasutatavat pesupulbrit looma. Siiamaani on see võimalus mitmeid uksi avanud, kuid nüüd avanes müstilistel põhjustel üks huvitavamgi uks..

Rõõmsameelset taustmuusikat ka!

Mul oli Skype intervjuu North-Carolina State University (NCSU) vastuvõtukomitee direktoriga ning ta tegi mulle paar vägagi ootamatut pakkumist, mille peale ma tol hetkel midagi kosta ei osanud, sest ma isegi ei teadnud, et sellised võimalused reaalsed on.

Esiteks ta pakkus mulle võimalust enda magistrikraad omandada hoopis ühe aastaga, mis tegi mind äärmiselt õnnelikuks, sest noh, üks aasta elust säästetud ning jällegi võimalus ühe aasta võrra varem kuskile maanduda ning õnnelikku paikset elu alustada.

Aga teine pakkumine.. Ta ütles mulle, et ülikool on nõus ka minu doktoriõppe kinni maksma - täies ulatuses! Kas te teate palju Ameerikas tehtav doktorikraad väärt on? Miljoneid! Ja seda nii rahalises kui ka kõikvõimalikes muudes mõtetes. Õppemaks, elamine, söök, olmekulutused, konverentsidele reisikulud, kõik-kõik.

Potentsiaalse ülikooli esine

Ühikate valik on suur...

Lausa harjumatult suur

NCSU-le kuuluva teaduslinnaku (campuse) pindala on 850 hektarit - see on näiteks enam kui 15 korda suurem kui TTÜ linnak! Olen rääkinud mitmete teadjamate inimestega nii Eestis kui ka USA-s ja olen saanud selgeks, et sellised pakkumised on kõike muud kui harilikud. Kui ma varem veel mõtlesin enda doktoriõpet Eestiga siduda, siis selle aasta algusest on mu tulevikuplaanid muutunud. Ma enam ei leia, et mul oleks siin midagi, mis mind nii tugevasti siia paika seoks. Aga sellest mõni teine kord natukene pikemalt, sest doktoriõpe on üks jõle keeruline asi ning ma sattusin vahepeal veel ühele toredale seiklusele. 

Mul oli erakordne võimalus külastada Tallinna Rotary klubis ning seal ka esineda! Rotary on "ühiskonna teenimisele pühendunud rahvusvaheline organisatsioon". Tallinna klubi asutati juba 1930. aastal, mil charter-presidendiks oli Johan Laidoner ja asepresidendiks Konstantin Päts. Ausalt öeldes olin algul natukene ärevil, et mis minusugusel tudengihakatisel nii tähtsate ärimeestega rääkida on, kuid kohale jõudes oli atmosfäär ja seltskond nii meeldiv, et kui ma kunagi edukaks peaks saama (loota ju võib), siis kaaluksin hea meelega selle klubiga liitumist ja panustaksin samuti innukalt nende maailmaparandamise plaanidesse =)

Ühe vegani lugu

Ta ei tapa loomi,

ei hävita loodust.

Vaid sisimas soovib,

et ta leiaks moodust,

kuidas ei kaotaks lootust,

et me vaid seda looks,

milleks ma meid loodi -

- armastamiseks