Kaasa ta mind kutsub

Igal öösel kaasa ta mind kutsub:

Kallis, minuga nüüd tule!

Kähku, enne kui küünal kustub

ja maailm silmad suleb.

Ta ilmus minu tuppa nõnda igal öösel. Ta külastas mind igal ööl erineval kellaajal, mõnikord vahetult pärast südaööd ning äärmisel juhul ka hetk enne minu äratust. Kuid ta tuli alati pimedas - päikeseloojangu ning koidu vahel. Ma teadsin, et meie kohtumistel on põhjus, ta oli kas minu õnnistus või õppetund.

Tema välimust on keeruline kirjeldada, sest öös ei ole värve - need on asendunud emotsioonidega, ja tunnete kirjeldamiseks läheb vaja midagi enamat kui lihtsalt sõnu. Tema õlgadeni ulatuvad mustad juuksed olid nii sirged, et võisin veeta tunde enda sõrmi nende vahelt läbi libistades. Ta nahk oli hele ning pehme, nagu ta olekski kaetud siidiga. Kuid ta silmad olid tumedamad kui miski muu siin öises toas. Need silmad olid nii sügavad, et neisse vaadates tundsin, kuidas seal paiknev lõputu maailm mulle vastu vaatas. Olin kindel, et kuskil seal sügaval pimeduses on peidus lisaks tema salajastele pattudele ka minu omad - selleks peab lihtsalt teadma, kus ta neid hoiab. Kuid pilgud jäid pilkudeks ning puudutused puudutusteks, sest arm, mida öösel jagasime, hommikul enam ei eksisteerinud.

Ega tänanegi öö esmapilgul eriline ei tundunud. Ma olin teki all lamades juba pikalt oodanud, kui ta lõpuks minu kõrvale ilmus. Ta on hakanud mind ühe varem külastama, nagu ta teaks, et ma enam ammu öösiti korralikult uinuda ei suuda. Kõik teavad...

Ka täna ta tuli, sirutas minu poole enda helevalge käe ja kutsus mind kaasa. Kuid seekord vaatasid ta sügavmustad silmad mind erinevalt. Need vaatasid mind sama armunult, nagu mina olen teda alati vaadanud. Nagu oleks hoopis tema see, kes on minu tumehallidesse silmadesse lõksu jäänud ja nendest joovastust otsib. Justkui mina oleksin alati koos lahkumisest unistanud ja oodanud, et millal kahest saab üks.

Tänane öö oli eriline, sest ma võtsin ta käest. Tänana öö oli eriline, sest päike ei tõusnud meie jaoks enam kunagi.

Haihtus tema, haihtusin mina,

viimne puudutus oli see.

Hävis päike, taevasina,

alles jäi vaid küünlaleek.