Miks me mäletame minevikku, aga mitte tulevikku?

Keegi tark kunagi ütles, et igal inimesel on kaks elu. Sinu teine elu algab siis, kui sa saad aru, et sul on vaid üks elu. Mulle küll meeldib pigem ütlus, et inimene sureb kaks korda. Esimest korda siis, kui ta lõpetab hingamise ja teist korda siis, kui tema nime viimast korda lausutakse . Aga see selleks.. Tegelikult tahtsin öelda, et sain lõpuks, 22-aastasena, aru, kui loll on endale meeldivaid asju edasi lükata. Kuid miskipärast olen just seda viimased ~pool aastat harrastanud.
Taipasin aga, et kui ma plaanin, mida ma kõike Ameerikas elades saavutada ja teha tahaks, siis miks ma ei tee seda siin, Eesti kontekstis?

Mul on tekkinud aja jooksul pikk nimekiri kohtadest ja asjadest, mida siin Tartus teha/külastada tahaksin ja ma olen otsustanud neid hakata ükshaaval ellu viima.

Kõige kaunimad nuudlid, mida kokanud olen

Üks tore koht on näiteks Tartus Skatetown! Seal on võimalik vanakooli neljarattaliste rulluiskudega saalis ringi diskotada. Uskuge või mitte, aga nendega on minu arust palju keerulisem sõita kui tavaliste rulluiskudega.

Aegajalt olen proovinud sõprade seltsis ka Miracle Fruiti - marja, mis ajab mõneks ajaks maitsemeeled sassi. Eriti on seda tunda hapude toitudega, mis maitsevad tagajärjena magusalt.. Tomatid näiteks maitsevad nagu tomatid suhkruga. Rikkamates kantides (New Yorkis) peetakse nendega ka maitsepidusid, ehk 10$ eest saad ühe marja ja ligipääsu hapule toidulauale. Seal tihtilugu juuakse ka pitsiga äädikat, aga olgem ausad, kõik need toidud tapaksid lõpuks hambad päris kähku ära.

Neid laime võikski sööma jääda

Nüüd tahaks veel loota, et lähiajal taas korra külmaks läheb, sest mulle õudsalt meeldiks Tartu laulukaare all uisutada! Ja muidugi ootab mind Supilinnas üks väike hubane kohvik, millele ma suvel ringi ekseldes juhuslikul kombel avastasin.
Muidugi, me ei ela keegi igavesti, kuid ma tahaks luua midagi, mis elab.