Kõht on tühi

Praegune semester on vähemalt hetkel veel üks mõnusamaid, mis olnud. Aineid on kõigest 21 EAP eest ehk ametlikult 546 tunni väärtuses tööd vaja semestri jooksul teha, reaalselt ilmselt natukene rohkem. Enamiku sellest moodustab bakatöö tegemine - lõpuks saan hakata konkreetset ja rakenduslikku teadust tegema; veel üks samm reaalse elu poole!

Seetõttu on ka aega hetkel rohkem, kuid eks kool kogub vaikselt tuure. Ausalt öeldes pole ammu olnud nii rahulik olla nagu praegu, mul on vaba aega ja õhtuid, mille ma saan veeta puhates ning mitte midagi tehes. Kuigi suur osa energiast kulub treeningutele ja dieedile, on võistlused varsti tulemas. Jällegi jälgin iga söödud grammi piinliku täpsusega, kõik kalorid on täpselt teada ning magusaid sööke endale väga lubada ei saa. Sel aastal on juba suuremad plaanid ning tõenäoliselt lähen ka Läti meistrivõistlustele võistlema kui vorm lubab.

Muidugi on mul suurimaks abistajaks ning toetajaks kohv, mis võtab ära nälja ning samas suurendab valuläve. Olen leidnud endale uue sõbra - kofeiinivaba kohv. Mulle küll öeldi, et see maitseb nagu sigurikohv või seda juues on tunne, nagu jooks vett. Üllatusin aga positiivselt, erinevus on marginaalne! Arvestades, kui palju varieerub kohvi maitse sõltuvalt kohvi liigist ning valmistajast, siis ma ei saakski aru, et tegu on kofeiinivabaga.
Miks ma üldse seda praegu joon? Ta ei suurenda küll füüsilist (ega vaimset) võimekust, kuid ta on siiski hea kalorivaba jook, mis aitab nälga peletada. Ilmselt joon selle nädalakese ja siis suundun tagasi normaalse kohvi juurde ning hiljem kunagi kordan protsessi. Põhjuseks on see, et pikema ajalisel konstantsel tarbimisel (mul isikliku hinnangu põhjal ligikaudu juba kuuga) muutub keha kofeiini neurokeemilistele efektidele immuunseks. See tähendab, et aju/närvid 'harjuvad' kofeiini põhjustatud aktiivsusega ära ning tema mõjud lakkavad. Natukene pausi ja kõik protsessid taastuvad :)



Muidugi teil on sellest jutust kopp ees, aga ma vist tõesti-tõesti meeldin Kristiine Keskusele, seekord küll aga Rocca Al Mare keskuse kaudu, kuid nad käivad vist käsikäes. Selline uhke kinkekaart mul õnnestus võita:

Siin me oleme, siit me tuleme

Kui olete mu varasemaid postitusi lugenud, siis kindlasti olete märganud sarnast pilti:


Nimelt, mul jälle õnnestus võita Kristiine keskusest loosiga endale auhind. Hämmastav on see, et ma sain jälle endale Apollo kinkikaardi ning et JÄLLE oleme Sigridiga pea kõrvuti. Ma vist meeldin Kristiine keskusele.




Käisin ka OneRepublicu kontserdil Saku Suurhallis. Ma just hiigelsuur fänn ei ole, aga mulle hakkas meeldima hoopis nende soojendusbänd - Kongos. Mina igatahes neist varem kuulnud ei olnud, aga selgus, et Ameerikas on nad big deal. Kõlab nagu alternatiiv rokk, mis on kergelt segatud folgiga.


Trennis on hetkel kitsavõitu lood, sest päris palju uut rahvast on juurde tekkinud. Lisan siia ühe pildi, mis ma Google Trendsist tegin, mis iseloomustab erinevate märksõnade populaarsuse muutust läbi aja.

Sinine iseloomustab fitnessi populaarsust läbi aastate. Ning kõik need teravad tipud on Jaanuarid, kus "uus-aasta-lubaduse-inimesed" tulevad trenni ja pärast mida langeb populaarsus ära. Need väiksemad sinised tipud on teine periood, kus jõusaalis kitsam on - september. Just see aeg, kui algab kool ning kõik lubavad paremini õppida ja trennis hakata käima.. Sellised me juba oleme.

Ah jaa, punane, see tähistab küpsiste populaarsust, ehk nende tipphetk on Detsembris, jõulude ajal, siis kui Fitness minimaalne on :)

Veel üks tore uuem pilt:

Seekord olen küll üksi, Sigridit ei ole, aga ma vist tõesti-tõesti meeldin Kristiinele, jällegi loosi tulemusena. Seekord sain Body Shopilt ühe suure purgi kehavõid. 

Sellised me kord oleme. Olgem vabad, rõõmsad, õnnelikut. Aitäh!

"Kui inimesed teaksid, kui rängalt ma töötan, et saavutada oma meisterlikkust, ei tunduks see neile kaugeltki nii imeline" - Michelangelo

Hei, olen tublisti ringi tegutsenud. Natukene minu ainetest, mis võivad põnevana kõlada:

Tuumafüüsika praktikumid - Ega see mingi tuumafüüsika ei ole, võinoh, tegelikult on küll. Uurime igatpidi radioaktiivseid aineid ja loodame, et nemad meid halvasti ei mõjuta.

Kompuuterfüüsika - Nagu nimi vihjab, siis laseme arvutitel välja arvutada igasugu füüsikalisi nähtusi, mida ise tuletada oleks võimatu. Muidu ehk ei kõlagi nii uhkelt, aga meile anti mõndade arvutuste jaoks, mida tavalised sülearvutid välja vedada ei suuda, kasutada ülikooli arvutuskeskuse (High Performance Computing Center) arvutiklaster, mida võiks rahvakeeles isegi superarvutiks nimetada.

Kvantmehaanika - Igasugust teema kohast teooriat leiab kõikjal - Schördinger kass; kvantteleportatsioon; osake, mis jaotub nii-öelda kaheks, kui teda mitte vaadata; mitme-maailma teooria jne. jne. Muidugi aine ise on tegelikult peaaegu tervenisti keeruliste tähistustega keeruline matemaatika. Mõned tsitaadid, mida kvantmehaanikat uurinud kuulsad teadlased on öelnud:
"If quantum mechanics hasn't profoundly shocked you, you haven't understood it yet." - Niels Bohr
"I think I can safely say that nobody understand quantum mechanics" - Richard Feynman
"I do not like quantum mechanics, and I am sorry I ever had anything to do with it." - Erwin Schrödinger
"Quantum mechanics is magic." - Daniel Greenberger

Vot, sellised julgustavad sõnad.

Eesti keele väljendusõpetus - Oeh, eesti keel, paljude õudusunenägu. Tegin panuse eesti hariduse edendamisesse ning kirjutasin vikipeedia artikli: http://et.wikipedia.org/wiki/Elektronmikroskoop . Nüüd võin uhkusega öelda, et minu panus on tehtud, ülejäänud tehke ise ära. Tegelikult sai esimese kogemuse ametliku teadusliku teksti kirjutamisesse. Kirjutamine ise on lihtne, aga vägagi tülikas on eestikeelsete sõnade leiutamine (kuna keegi ei kasuta neid teatud väljenditega) ning igale väitele eraldi allika otsimine.

Lisaks oli meil loeng avaliku esitamise kohta, kui järsku sisenes loengusaali ETV õhtuste uudiste rühm koos kaameratega ning muidugi mõista meie pidime neile intervjuud andma enda bakalaureusetöö 'tulemuste' kohta )jutumärgid, kuna tulemusi ega isegi bakatööd veel olemas ei olnud).

Everyone you will ever meet knows something that you don't.

"Some cause happiness wherever they go, others whenever they go."

Ahoi! Ikka veel tegutsen ja kiirustan ja õpin ennast targaks. Praegu on toredad ajad, sest kõik kohad on võõraid ja uudistavaid inimesi täis. Trennikoht on täis, kool on täis, isegi mõned auditooriumid on enamvähem täis. Samuti kodustame ka rebaseid siia Tartusse sisse. Võtsime Sigridiga enda hoole alla ka 3 füüsikarebast ja loodame, et sel aastal õnnestub meil piisavalt head mentorid olla, et nad siit ära ei põgeneks.



Mulle meeldib võimalikult palju erinevaid asju uurida, puurida, teada ja osata. Tihti õppeinfosüsteemis vaatan lihtsalt neid sadu erinevaid aineid ja mõtlen, et mida valida. Muidugi ma lõpuks seal väga palju midagi ei vali, sest kohustuslike aineid on juba piisavalt, et päevad kenasti õhtuni sisustada. Paratamatult ei jätku ka kõige muu jaoks aega, nii saatsin ka kevadel enda süntesaatori siit Tartust tagasi vanemate koju, sest ta seisis siin tühja.

Aga aju saab ka muud moodi üllatada ja värskena hoida. Minu arust on see uskumatu, kui palju on asju, mida me teeme automaatselt, ilma keskendumata, ning kui raske on neid teha teistmoodi. Näiteks, kunagi rääkis minu füüsika õpetaja, et kui ta hakkas staadioniringi teistmoodi jooksma, siis tal sattus aju sellest kohe segadusse. Võimalusi, mida muuta on palju. Näiteks, me paneme automaatselt alati sama jala enne pükstesse kui teise. Vastupidi seda teha on palju keerulisem või tundub ebaloomulik. Samamoodi näiteks kasutame üht kätt alati pudeli kinni hoidmiseks ja teist samal ajal korgi keeramiseks.

Tartus on päris palju ühesuunalisi tänavaid, kust ma tihti autoga läbi sõidan. Mõnikord ka satun neile jala, et vastassuunda kõndida ja see on päris lahe, kuidas ma siis järsku hakkan asju avastama, mida teises suunas liikudes ma ei märganudki: uhked majad, puud ja poed.

Varieerimine, inimesed! Kõik areneb varieerimisest!

Valmis kvantmehaanika loengusse minema

Life is terrifying

Minul said nüüdseks tööpäevad läbi ja võtsin endale enne kooli nädalakese puhkust, et vaimselt ja füüsiliselt tulevaks kooliaastaks valmistuda. Muidugi on selle jooksul käia vanematekodus abiks ning ka endal on nimekiri asjadest, mille tahaks enne kooli ära teha. Mulle meeldib end jalgadel hoida, tühja istutud päevad tekitavad morni ning jõuetu olemise, samas kui iga nimekirjast maha tõmmatud tegevus annab positiivsust ning tahet jätkata. Nagu pärast toakoristust tekib järsku energiat nii palju, et suudaks isegi teist korda veel koristada.

"When I was 5 years old, my mother always told me that happiness was the key to life.

When I went to school, they asked me what I wanted to be when I grew up.

I wrote down 'happy'.

They told me I didn't understand the assignment,

and I told them they didn't understand life." 

- John Lennon

Homme avatakse juba Ida-Euroopa moodsaim füüsikahoone, Physicum! Seega on oodata presidenti, füüsika instituudi direktorit ning muid ääretult tähtsaid tegelasi. Lisaks uuele mugavamale auditooriumile ootan ka uusi nanotehnoloogilisi võimalusi, eriti läbivalgustavat elektronmikroskoopi. Hetkel mul veel sellega midagi teha ei ole, aga kes teab, äkki satun ka kunagi uhkete masinate taha päris teadust tegema. Muidugi tehakse homme ka teadusteatrit, viiakse läbi ettevõtlusseminar, istutatakse puu, avatakse uus näitus jms. Aga tegelikult ma lähen kohale lihtsalt selle jaoks, et ekskursioonil osaleda, et ma esimesel koolipäeval seal ära ei suudaks eksida (kuigi see on vist paratamatus, millega tuleb leppida).

Samuti loodan, et hoones on uuemad liftid, mis inimesi enda sisse ei lukusta.


Oktoobris toimuvad ka Eesti meistrivõistlused kulturismis, kuhu mina see aasta kahjuks ei jõua. Otsustasin, et olen tubli ja keskendun pigem koolile, millele lisandub ka bakatöö tegemine. Kerge see ei saa olema, sest ainepunkte on ikka sama palju nagu tavaliselt, aga lisatööd lihtsalt tekib.

Tuut-tuut!

Kas te olete rattaga sõites mõelnud, et autojuhid on mölakad? Või siis autoga sõites imestanud, et mis neil ratturitel viga on? Viimasel ajal olen olnud vaheldumisi nii rattur kui ka autojuht ja nagu ikka, siis üldine arusaam on ikka selline, et kõikjal on neid mölakaid. Rattaga sõites ei taha autojuhid mind miskipärast üle tee lasta ka pikema ootamise peale ning minu tulles igasugu anna teed märke ei arvestata, ükskõik kui lähedal ma olen. Samas ma pole ka üks neist, kes keset autoteed 10 km/h sõidavad ning liiklusseadustest midagi ei jaga.

Mölakaid on kõikjal: aja lihtsalt rahulikult enda asja, samal ajal eeldades, et kõik liiklejad on maniakid, siis lõpeb kõik hästi. See on geniaalne nõu, mis võib päästa nii mõnestki õnnetusest.

Sattusin ka tARTuffile -Tartu Armastusfilmide Festivalile. Tegemist on väga mõnusa üritusega, mille raames näidatakse raekoja platsil kuue päeva jooksul erinevaid filme. Et päike ei segaks ja olemine mõnus oleks, siis filmid algavad muidugi hilja õhtul või lausa öösel. Kõige toredam on see, et üritus on kõigile tasuta!
Ekraan ja ka heli olid väga võimsad, nagu kinos oleks. Naljakas oli istuda rahvast täis raekoja platsil ning kuulda seda valitsevat vaikust, mis tavalistel õhtutel oleks seal võimatu, aga mitte täna.
Ise saabusin kohale natukene liiga hilja, kõigest pool tundi enne filmi algust ning kõik mõnusad istekohad olid juba täis. Õnneks sain endale kõva istekoha väikesel kivitrepil, mida kasutasid restorani teenindajad ning kus varjas ekraani üks suur lillebukett. Aga elamus oli tore.
Vaatasin filmi "Lapsnõid", mis oli kauge klassikalisest armastusloost. Ise ma poleks selle filmi otsa tõenäoliselt kunagi sattunud ning isiklikult poleks ma seda valinud ka suurele rahvamassile näitamiseks - verine, julm ja kohati vastik. Kuigi filmina võib öelda, et täitsa okei oli.