Thursday, February 11, 2016

"Pakkumine millest..."

Seekord lugu siis sellest, kuidas minu elu kipub minult pigem sõelaga võtma ning kulbiga andma. Eelnevalt meenub bakalaureus, kus ma ei pidanud kuigi palju pead murdma ning muretsema enda kõikvõimalike laborivalikute üle, kui juba tuligi Facebook'i kutse hakata nanoosakesi sünteesima ja taaskasutatavat pesupulbrit looma. Siiamaani on see võimalus mitmeid uksi avanud, kuid nüüd avanes müstilistel põhjustel üks huvitavamgi uks..


Rõõmsameelset taustmuusikat ka!



Mul oli Skype intervjuu North-Carolina State University (NCSU) vastuvõtukomitee direktoriga ning ta tegi mulle paar vägagi ootamatut pakkumist, mille peale ma tol hetkel midagi kosta ei osanud, sest ma isegi ei teadnud, et sellised võimalused reaalsed on.

Esiteks ta pakkus mulle võimalust enda magistrikraad omandada hoopis ühe aastaga, mis tegi mind äärmiselt õnnelikuks, sest noh, üks aasta elust säästetud ning jällegi võimalus ühe aasta võrra varem kuskile maanduda ning õnnelikku paikset elu alustada.

Aga teine pakkumine.. Ta ütles mulle, et ülikool on nõus ka minu doktoriõppe kinni maksma - täies ulatuses! Kas te teate palju Ameerikas tehtav doktorikraad väärt on? Miljoneid! Ja seda nii rahalises kui ka kõikvõimalikes muudes mõtetes. Õppemaks, elamine, söök, olmekulutused, konverentsidele reisikulud, kõik-kõik.

Potentsiaalse ülikooli esine



Ühikate valik on suur...
Lausa harjumatult suur



NCSU-le kuuluva teaduslinnaku (campuse) pindala on 850 hektarit - see on näiteks enam kui 15 korda suurem kui TTÜ linnak! Olen rääkinud mitmete teadjamate inimestega nii Eestis kui ka USA-s ja olen saanud selgeks, et sellised pakkumised on kõike muud kui harilikud. Kui ma varem veel mõtlesin enda doktoriõpet Eestiga siduda, siis selle aasta algusest on mu tulevikuplaanid muutunud. Ma enam ei leia, et mul oleks siin midagi, mis mind nii tugevasti siia paika seoks. Aga sellest mõni teine kord natukene pikemalt, sest doktoriõpe on üks jõle keeruline asi ning ma sattusin vahepeal veel ühele toredale seiklusele. 

Mul oli erakordne võimalus külastada Tallinna Rotary klubis ning seal ka esineda! Rotary on "ühiskonna teenimisele pühendunud rahvusvaheline organisatsioon". Tallinna klubi asutati juba 1930. aastal, mil charter-presidendiks oli Johan Laidoner ja asepresidendiks Konstantin Päts. Ausalt öeldes olin algul natukene ärevil, et mis minusugusel tudengihakatisel nii tähtsate ärimeestega rääkida on, kuid kohale jõudes oli atmosfäär ja seltskond nii meeldiv, et kui ma kunagi edukaks peaks saama (loota ju võib), siis kaaluksin hea meelega selle klubiga liitumist ja panustaksin samuti innukalt nende maailmaparandamise plaanidesse =)



Sunday, February 7, 2016

Ühe vegani lugu


Ta ei tapa loomi,
ei hävita loodust.
Vaid sisimas soovib,
et ta leiaks moodust,
kuidas ei kaotaks lootust,
et me vaid seda looks,
milleks ma meid loodi -

- armastamiseks



Saturday, January 30, 2016

Ühe graafiku lugu,

ehk minu teekond Eesti meistrivõistlusteni kulturismis ning sellest välja.


2015. aasta EMV toimus 31. oktoobril (graafikul päev 0) ning minu ettevalmistus selleks algas täpselt 3 kuud enne võistluseid, mis on üpriski standardne periood. Graafikul vertikaalsed jooned tähistavadki kuude muutuseid ning viimane, paksem joon, on 2016. aasta algus.
Graafikult rohelist joont jälgides on näha, et plaan oli lihtne, langetasin iga nädal enda kaloraaži täpselt saja kalori võrra. Plaan pidas vett seni kuni pidin Belgiasse tööle minema, neid sikk-sakke on keeruline mitte märgata. Siin kohal igaksjuhuks mainin ka, et osad päevase kaloraažid on spekulatiivsed - ei ole võimalik välismaal või pidudel olles lihtsalt toitumist jälgida, kuid kogemust on mul ilmselt piisavalt, et usun, et ka need ennustused on üpris täpsed.

Mulle selle graafiku juures õudsalt meeldib see, et asjad peavad paika - kalorid ja kaal on üks-üheses vastavuses ehk kui muutub üks, siis liigub teine ka samas suunas. 
Samuti on tore see kõige madalam kaalupunkt, mis tähistabki võistluspäeva kaalu, kuna aga kaalukategooria oli -75 kg, siis on näha, et mul oli varu veel palju. Sellest tulenes ka seekordne 5. koht, kuna võistlejaid oli väga vähe (kes ikka viitsib juba suvel kaalu langetama hakata), siis lükati kõik kaalukategooriad kokku ning kui ma juba enda kategoorias kerge olen, siis mis ma raskemates veel peale hakkan.

Pärast võistluseid hakkasin tasapisi kaloraaži tõstma, et mitte toiduga hulluks minna. Paratamatult kaob mul dieediperioodi lõpuks täiskõhutunne ära ning mul poleks mingit probleemi meeletutes koguses toitu korraga sisse süüa ja hiljem kõhuvaluga kuskil palatis lõpetada. Kui kõrgema kaloraažini jõudsin, siis lubasin endale igasugu erinevaid ahvatlevaid kohupiimakreeme ja jogurteid, mis vahepeal olid poelettidele jõudnud ja millest ma iga kord ilastades mööda kõndisin. Naljakas on muidugi see, et kui dieedi ajal oli isu meeletu, siis nüüd ei paku need jogurtid ja soojad saiakesed mulle mingit huvi.

Seejärel jõuame graafikuga uude aastasse, kus on näha väga järsku toidukoguste ja kehakaalu langust - need on põhjustatud endise elukaaslasega lahkuminekust ning sellega kaasnevast enesetundest, mis sundis mind mõnda aega ainult vedelat toitu sööma (smuutisid, kakaod jms.). Samas on ka selgelt näha sellele järgnevat järk-järgulist taastumist. Kindlasti on igal kõikumisel graafikul enda lugu rääkida, näiteks on üpriski kerge üles leida ka jõuluõhtu ja sellele järgnev söögijääkide hävitamine.



Tehtud vormiga jäin ise rahule, seekord katsetasin teistmoodi tehnikat - intermittent fastingut ehk sisuliselt proovisin 'toitumisaknaid' jälgida. Minu puhul tähendas see, et päevas ~15 tundi 'paastusin' ja 9 tundi sõin ehk lihtsalt jätsin hommikusöögi ja varajase lõunasöögi ära ning õhtul pärast 23 enamasti ei söönud. Ja mulle see sobis meeletult, enam ei olnud ka loengutes tunne, et kui pole tund aega söönud, siis ei suuda tähele panna ja ainult vahin kella ning mõtlen, et 'pool tundi veel, siis saan süüa...' Detailidesse süvenemata arvan, et põhjuseks on minu (üpriski tervisliku toitumisega kaasnev) kõrge insuliinitundlikus, mis põhjustas hommikuti pärast sööki hoopis veresuhkru languse. Nüüd suutsin aga täiesti rõõmsameelselt koolipäeva söömiseta üle elada ja ka rohkem tähele panna.
Lõpp hea, kõik hea.



Monday, January 25, 2016

Sa näed hiirelõksu,

ma näen tasuta juustu ja väljakutset.


Olin sunnitud eelmine nädal enda esimesed isevõetud loomad - rotid Lible ja Genka - ära andma. Maja on harjumatult puhas ja vaikne, automaatne reaktsioon on ikka alles, et käin neid aeg-ajalt vannitoas "kontrollimas". Kahjuks ei jõudnud neid lihtsalt enam üksi ülal pidada ning leidsin, et nii argade loomade puhul oleks äärmiselt ebaõiglane, kui ma nad ise suureks kasvataksin ja alles siis nad ära annaksin, sest neil puuduks seejärel suutlikus ümber harjuda.

Ometigi oli mul video- ja pildimaterjali lühikese aja kohta nii palju tekkinud, et otsustasin selle väikeseks videoks kokku võtta. Nautige!


Tundub, et magistriõppe esimene semester sai üpris edukalt läbitud:


Midagi pole parata, A'd ikka motiveerivad mind. Kui ma B või C'ga ka rahul oleksin, siis tunnen, et võiksin ju jätta mõned esmapilgul vastikuna tunduvad materjalid õppimata. Seega üritan järgmisel semestril veel sama joont hoida.

Üks asi, mis mulle Tartus kohutavalt meeldib, mida ma Kohilast ei leidnud, on eeskujude olemasolu. Nii hea on vaadata saavutusrohket inimest ja mõelda, et mida ta tegi, et ta sinna jõudis ning samuti ka seda, et kuidas ise nii kaugele jõuda. Seejärel möödub mõni aeg ning sa avastad, et ta ei olnudki nii täiuslik ja kõiketeadev, vaid hoopis tavaline inimene koos enda eksimuste ja mõningate väärarvamustega. See on hea, see on väga hea, see tähendab, et sa oled jõudnud tema tasemeni - et sa ei vaata enam ülalt alla vaid silmast silma.
Analoogne väide käib ka ju vanemate kohta. Mõnel juhul öeldakse, et lapsed on siis suureks kasvanud kui nende vanemad ei ole enam supermanid, kellelt saab vastused kõikidele küsimustele ja probleemidele. Ajapikku märkad, et kõik otsivad vastuseid, küsimusi või juhendamist. Ning kui piisavalt targaks suudad kasvada, siis lõpuks oled hoopis sina see, kes enda vanemaid juhendab.

Teised eeskujud, keda ma isegi miskipärast rohkem olen kohanud, on need inimesed, kelle moodi sa olla ei taha. Kurvalt palju on inimesi, kelle näost või käitumisest on selgelt näha, et nad on kuskil, kus nad ei taha olla, teevad midagi, mida nad teha ei taha ja elavad elu, mis erineb nende unistustest. Siin ongi see koht, kus tuleb mõelda, et mida nad valesti tegid. Või siis tegelikult on enamasti küsimus, et mida nad tegemata jätsid. Mugavustsoon on kitsas ala, mida laiendada on keeruline ning äärmiselt raske on loobuda tuttavatest asjadest.

Paljud inimesed surevad 25 aastaselt, kuid nad maetakse alles 50 aastat hiljem.



Monday, December 21, 2015

In fear of missing something vital from my own existence


Kindlasti märkasite, et ma olen enda blogikujunduse ära muutnud (seda on raske mitte märgata), loodan, et olete uuega rahul. Mulle endale väga meeldib, palju mugavam on kirjutada ka! Muutsin küll tiitli all olevat teksti, kuid traditsiooni mõttes piirdusin jällegi "Alice Imedemaalt" tsitaadiga.


Vahepeal arendasin edasi eestikeelset informatsiooni allikat ehk kirjutasin vikipeediasse sellise toreda artikli: https://et.wikipedia.org/wiki/Kvanttäpp


Lisaks osalesin ka esimest korda Eestri Meistrivõistlustel Kulturismis ja Fitnessis, mis kahjuks seekord ei läinud kuigi hästi. Andsin küll endast parima ja ka ettevalmistus läks hästi (leidsin, kuidas enda jaoks dieeditamist palju inimlikumaks teha - lihtsalt öeldes jätsin lihtsalt hommikusöögid vahele), kuid head kohta ei saavutanud. Põhjus on tegelikult väga lihtne - sügisel on väga vähe võistlejaid, sest noh, nii pühendunuid inimesi, kes oleksid nõus juba suvel dieeti pidama on vähe. Seega tõsteti kategooriad kokku ja mina, kergema kaalu poiss, võistlesin endast märgatavalt suurtematega.

Sellest tulenevalt otsustasin ka, et seekord kevadel ei võistle - pidevalt nälgides ei saagi suuremaks kasvada. Enam ma ei teagi, kas või kunas ma üldse võistlen, järgmine aasta olen Ameerikas ning edasi ei tea, kus või kes ma olen. Igatahes juunioriklassi võistleja kindlasti mitte.



Üks asi, mis mulle fitnessi juures meeldib, on see, et enamik asjaarmastajad oskavad uut infot esialgu kriitilise pilguga vaadata kuniks tegu pole tõestatud asjaga. Võin isegi üles tunnistada, et olen lugenud igasugu biomehaanika või sporditeaduste publikatsioone sama palju (või isegi rohkem) kui füüsikaga seotud väljaandeid.
Olgem ausad, selliseks kriitiliseks pilguks on ka põhjust - kuskilt kõrva tagant meenub üks Ameerikas läbiviidud uuring, milles selgus, et umbes ~10 % apteekides ning spordipoodides müüdavatest toidulisanditest tõesti teevad ka seda, mis pakil lubatud on.

Vahepeal tundub isegi huvitav mõelda, et kui levinud tegevus söömine on ja kui vähe keskmine inimene söömisest teab. Räägitakse igasugu imeravimitest või mingitest erilistest toitudest või valgupulbritest vms. mida 'kohe kindlasti' sööma peab. Tegelikult päeva lõpus loevad suuresti ainult söödud ja kulutatud kalorid. Kui kulutad päevas 2500 kcal ja sööd sisse 3000 kcal, siis ei ole vahet, kas see tuli jäätisest või sõid ainult spinatit koos mingite rasvapõletajatega - kaal tõuseb ja ka rasva lisandub. Analoogselt, kui teed palju trenni ja kulutad 3000 kcal ning sööd ainult 2500 kcal saia või 2500 kcal valgupulbrit, siis kummalgi juhul ei ole võimalik lihast kasvatada. Tegelikult lihtne, onju?


Tegelikult olen täiesti teadlik, et toidulisandid ja tervis on suur tööstus, mis paratamatult peab kuidagi raha teenima. Lisaks ka igasugu vanarahva teadmised (hommikul peab sööma jms.) ning suurfirmade poolt sponsoreeritud tegelaste promo. Meenub ka üks huvitav infokild, mida hiljuti lugesin. Nimelt doktor Oz'i pole seepärast kohtusse kaevatud, et tegelikult ta ei väida ise kunagi midagi valesti. Ta kas väidab, et keegi teine on nii öelnud või kutsub saatesse külalise, kes tema eest toodet reklaamib või siis segab selle korrektse infoga kokku. Näiteks "See dieeditablett töötab ainult koos õige toitumise ning treeninguga". Ehk kui see ei tööta, siis järelikult on toitumine ja trenn vale, mitte tablett vigane. 

Thursday, December 10, 2015

You can do anything - but you wont.

Head uudised! Minu esialgne ülikoolide valik tuli (5 ülikooli, nende hulgas ka 1 erakool), kuid ma hetkel neid nimetama ei hakkaks, vaid alles siis kui see üks ja kindel selgub. Hetkel võin ainult seda öelda, et USAs on ikka võimsaid kohti küll... =)

Vahepeal tegin ära ka GRE testi (Graduate Record Examinations), mis oli ikka paras pähkel. Algselt oli plaanis, et pean minema Soome tegema spetsialiseeritud ehk GRE füüsika testi, kuid selgus, et piisab üldtestist. Koosneb see siis kolmest osast: matemaatika, analüütiline kirjutamine ja keeleline osa.
Suurim lootus oli matemaatika peal, sest see minu jaoks muidugi kõige tähtsam ja eks ma ühte-teist jagan ka, kuigi seal oli selline imelikum matemaatika, mida peab suuresti peast tegemaa, sest arvutamiseks pole aega, näiteks:


Selle vastus on see, et kõik, ehk A, B ja C on õiged.

Seejärel analüütiline kirjutamine, mis on küll keeruline, kuid mitte kõige hullem. Enda kurbuseks selgus, et Eestis miskipärast (mujal väga mitte) tehakse seda testi paberil, ehk ma pidin käsitsi kõik esseed kirjutama. Muidu ei oleks hullu, aga kahe essee kirjutamiseks antakse aega vaid tund aega ning nende kirjandite mahud on soovitavalt 600 sõna. See tähendas, et mustandiks (ega mõtlemiseks) aega väga ei ole. Ning muidugi, nagu sõna analüütiline vihjab, siis vähemalt ühes essees tuli argumenteeritult analüüsida etteantud tekstilõiku.



Ning lõpetuseks keeleosa.. Oeh, see oli kõige karmim. Eks see ole koostatudki nii, et see oleks raske ka neil, kes on terve oma elu ingliskeelsetes maades elanud. Selle kohta on antud välja meeletult palju igasugu väljaandeid pealkirjadega "1500 definitsiooni, mida GRE testi jaoks vaja läheb", "3000 kriitilise tähtsusega sõna" jms. Ma õppisin kuskil ~100 uut mõistet selgeks ja minu õnneks 1 neist ka töösse tuli (hea seegi, sest aega oli mul vaid kuu).
Näited vist ilustavad hästi:
Siin tuleb puntki saamiseks valida kaks sõna, mis annaksid samatähendusliku lause
Ning siin kõik kolm lünka õigesti täita:



(Esimese vastus on AC ja teise vastus on BEG)

Nüüd teate, mis teid ees ootab, kui otsustate magistrisse või doktorantuuri välismaal minna. Ma olen väga õnnelik, et Fulbright minu testitegemised kinni maksis, sest üks testikord maksab ~200$, kuid eks ta kandideerimisprotsessi paratamatus ole =)

Tegelikult mul on ka juba tulemused teada, enne tegemist panin endale arvulised eesmärgid ja ennäe, üpriski lähedale ennustasin:

matemaatiline 165/170 (eesmärk 167) - top 10% tegijatest;
keeleline 156/170 (eesmärk 153) - top 29%;
kirjalik 4.5/6 (eesmärk 4) - top 20%.

Hindamist ma kommenteerida ei oska, see väga keeruline, aga nagu näha, siis igati tipp-topp, loodame, et koolidele ka sobib :)

Ning edaspidi kirjutan testidest-värkidest natukene vähem ja rohkem muust.







© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis