(Juustune) Lillkapsa Pitsa

Kuna mul on hetkel igasugune jahu väljaspool arvestust, aga midagi mõnusat tahaks ikka süüa, siis jagan teiega enda kokaoskuseid. Ka juurviljadest saab võrratuid toite teha. Ma esitlengi teile, lillkapsast valmistatud pitsapõhi:

Koostisained:
* Juust
* Küüslauk
* Lillkapsas
* Tomatipasta
* Muna
* Basiilika

Valmistamine:

* Pane ahi sooja ~215 kraadi juurde ja lõika lillakapsalt õisikud küljest ära ning purusta koos küüslauguga võimalikult väikesteks tükkideks, kasuta selleks kas peenriivi või blenderit. Küüslauku lisasin 2 küünt ühe pitsa kohta, et põhjale kõrvalmaiku lisada.

Sellest kogusest saab lausa 2 pitsat valmistada

* Purustatud segu pane mikrolaineahju, et võimalikult palju vett välja ajada. Hoidsin neid seal 5-6 minutit. Hoiatus, väga tulised on!* Kuni lillkapsad jahtuvad jaluta poodi, kuna sa ei teadnud, et köögipaber otsas on.
* Pigista jahtunud purust viimnega veri (mahl) välja, kasutades selleks vanaema kingitud Winnie-Puhhi rätikut.

Uskumatu, et õisikud nii palju vett sisaldavad

*Pane tekkinud puru kaussi, lisa muna, juustu ja erinevaid maitseaineid.

Tahaks juba praegu ühe ampsu võtta

* Segage komponendid kokku ning asetgea segu värskelt poest ostetud küpsetuspaberiga plaadile ning vormige sellest ümmargune, ringikujuline põhi, nagu pildil:

Ma pole vist geomeetrias kõige osavam

* Lisage põhi ahju 215 kraadi juures ja laske tal 10 kuni 15 minutit ahjus olla kuni ta muutub kuldseks. Siis lisage tomatipasta, maitseained ja soovitut pitsakate, milleks antud juhul on minul juust ja ainult juust. Asetage plaat tagasi ahju ning hoidke seni, kuni juust on ühtlaselt ära sulanud. Oodake toidu jahtumist ja üllatuge!

Maitse:

Ta on küll sarnane päris pitsale, kuid ta ei ole täpselt sama. Tekstuuri poolest on, kuid mitte täielikult maitse poolest, hiljem jääb lillkapsa õrnem järelmaik külge. Tagantjärgi mõtlesin, et seda annaks veel nõrgendada, kui mul oleks olnud paksem tomatipasta ja natukene rikkalikumalt maitseaineid.
Aga üldiselt on nad head vaheldused tavalisele pitsale ning pärast esimese söömist juba jäime ootama, mil ka teise saaks nahka panna. Toiteväärtuses suunan tähelepanu suurele valgukogusele ning vähestele süsivesikutele.


Toiteväärtused:
100g:
170 kcal
Valgud 12.6 g
Süsivesikud 3.9 g
Rasvad 9.9 g

Kasutades väherasvast (10%) juustu:
125 kcal
Valgud 12.9 g
Süsivesikud 3.5 g
Rasvad 5.1 g

Sa ei pea astuma sisse igast uksest, mis sulle avaneb

Kui ma üle-eelmises postituses mainisin, et võitsin kastitäie tervisetooteid, siis võin öelda, et minu loosiõnn ei ole veel kuhugile ära kadunud:


Kui käisin Rootsi kruiisil, siis laevas sai osta kokteili, millega sai kaasa loosipileti. Mittealkohoolse joogi eest sai roosa, alkohoolse joogi eest sai valge. Sigrid, teades minu õnne, andis mulle raha, et mina talle ostaksin, tõmbaksin pileti ja seda ilma talle numbrit näitama. Kõigi vahel loositi välja üks suurehinnaline sooduskupong, millega sai väga odavalt neljakesi uuesti rootsi tulla. Ja siis juhtuski nii, et tuli roosa lipik ja number 36 - täpselt minu oma. Laval sain voucheri kätte ja andsin Sigridile. Tore, et sain abiks olla.

Kerime edasi valentinipäevani. Eesti Pagaril oli kampaaniamäng, millega sai saata e-õnnitluskaarte laiali, valisin ühe ilusa välja ja saatsin Sigridile. Nädal-kaks hiljem teatati mulle, et ma olen võitnud. Ma ise ei mäletanudki, mida ma teinud olin vahepeal nii et arvasin, et mingid leivad jms. toidutooted. Aga vot, võta näpust - 250€ spaapakett Grand Rose Hotelli! Hommikusöögid voodisse, massaažid, päev läbi spa-s jms. Super mõnus, puhkus kulubki ära, nüüd tuleb ainult kuidagi aega välja võluda, et spaasse jõuda.

Saladuskatte all võin ka rääkida, et valmistun enda esimesteks kulturismivõistlusteks. Esialgu Lõuna-Eesti lahtised karikavõistlused ning seejärel Reval Cup Tallinnas. Valmistumine on raske, vaimselt kurnav. Toitu peab palju piirama -  ma olen viimased 2 kuud kaalunud ära viimsegi ampsu, mis mul suhu läheb. Ka pidudel jätan enamvähem silma järgi meelde, palju ma mida söön. Poseerimine võtab palju aega, on keeruline - iga päev pidev harjutamine ja harjutamine. Öeldaksegi, et ta ongi võistlusteks valmistumise hulgas, vähemalt vaimselt, üks raskemaid alasid. Tihti loengutes hoopis vaatan kella ja mõtlen, et palju mul aega järgmise söögikorrani on ja palju ma siiski süüa tohin..

Aga ma saan väga hästi hakkama, kindlasti postitan ja räägin siin ka, kuidas mul läks ja mis ma tundsin :)


Kuidas tekitatakes magnetväli magnetresonantstomograafias?

Huvitav küsimus, kuna ka minu bakalaureusetöös uuritavad raudoksiid nanoosakesi kasutatakse MRT-s kontrastainena 

Taust: magnetresonantstomograafia (MRI/MRT) on haiglas kasutatav meetod, millega uuritakse elusolendite siseorganeid, MRT tähtsaim element on magnet. Kindlasti olete CSI kriminalistides, Grey anatoomias või muudes seriaalides vastavat masinat kohanud:

 Vastus: Lihtne vastus oleks, et magnetiga. MRT-s võidakse kasutada kolme erinevat magnetit:

* Püsimagnet - kõige lihtsam variant. Püsimagnet tekitab pideva magnetvälja, mingit sisse-välja lülitamist ei ole, ilmselt on tegu kõige odavama variandiga. Muidugi on selline magnet meeletult raske, sellele ei saa magneetuvaid objekte lähedusse viia (pärast on neid võimatu kätte saada) ning ka magnetväli ei ole kuigi tugev.

* Elektromagnet - Tegu on tavalise vasktraadist keritud solenoidiga, millest lastakse vool läbi. Antud vool tekitab magnetvälja. Tundub alguses odavalt, kuid takistuse tõttu nõuab solenoid meeletult palju elektrivoolu ning ei tekita väga tugevat magnetvälja.

* Ülijuhtiv elektromagnet -. Ülijuhtivus on nähtus, kus aine eritakistus muutub madalal temperatuuril nulliks. Seda saavutatakse hoides magnetit vedelas heeliumis, umbes -270 kraadi juures. See lubab saavutada suuri voolutugevusi ning ka tugevaid ja stabiilseid magnetvälju. Ainsaks miinuseks on suured ehituskulud ning ka vedela heeliumi kallidus. Hoolimata sellest, kasutatakse seda tänapäeval enim.

Sometimes I've believed as many as six impossible things before breakfast.

Vahepeal on ka minuni vaheaeg jõudnud. Peagi veedan ka paar puhkepäeva Kohilas, siis lähen Rootsi ja tagasi naastes on juba uus õppesemester peal. See peaks teada fakt olema, et sellised erialad röövivad suuresti enamiku olemasolevast ajast ära, kui soov kuskil jõuda on. Nüüd ma siis olen, pool füüsikas, pool unes ja veerand trennis.


`Have you guessed the riddle yet?' the Hatter said, turning to Alice again.
`No, I give it up,' Alice replied: `what's the answer?'
`I haven't the slightest idea,' said the Hatter.


Kõige põnevam asi, on muidugi see, et ma otsustasin ära millega ma tegeleda tahan. Esialgu küll ainult bakalaureuse piires, aga loodan ja ka arvan, et ka magistris. Nimelt nanofüüsikaga - see on füüsika haru, mis tegeleb nanomeetriliste objektidega (10 miljonit korda väiksemad asjad kui 1 cm), nendeks objektideks on igasugu materjalid ja masinad, näiteks nanorobotid, süsiniknanotorud, fullereenid jms. Ehk tegu on väga perspektiivse alaga, mis ajaga aina enam rakendusi

Teine pluss on see, et ma ei tee enda uurimistööd otseselt ülikooli laboris vaid Nanotehnoloogia arenduskeskuses, mis tähendab palju suuremat erasektori kaasatust, mis omakorda tähendab palju suuremat rahaliikumist ning toetusvõimalusi.

Bakalaureusetöö teemaks on raudoksiid nanoosakeste süntees ja iseloomustamine. Sellest ma räägin järgmiste postitustega kindlasti lähemalt, kuid hektel piirdun vaid pealkirjaga. Naljakas on see, et hoolimata oma mõtetest jõudsin siiski alale, mis nõuab üpriski konkreetseid keemia-alaseid teadmisi. Ohh jah, eks ma pean siis sisimas kuidagi keemiaga rahujalale jõudma ning teda rohkem mõistma hakkama.

Miks me ei tunne maakera pöörlemist ja tiirlemist?

Põhjus on väga lihtne - Newtoni I seadus, mis väidab, et jõudude puudumisel (või nende kompenseerumisel) keha on paigal või liigub sirgjooneliselt. Samas ka Newtoni II seadus väidab, et jõud on samaväärne kiirendusega.

Kui need kaks kokku panna, saame vastuse kätte. Me ei tunne maakera pöörlemist inertsi tõttu, kuna Maa liigub ühtlase kiirusega ning me liigume sellega kaasa. Me tunneme jõudu vaid siis, kui kiirus muutub. Sama moodi nagu me ei tunne autosõidu ajal auto kiirust, vaid ainult seda, kui auto kiirendab/pidurdab.

Teine fakt on muidugi see, et me tunneme jõudu ka siis, kui auto kurvis on ning ka maakera tiirleb mööda ringjoont. Kuid antud tsentrifugaaljõud on nii väike, et me lihtsalt ei tunne seda, kuigi ta eksisteerib.

Kui mäng saab läbi, lähevad ettur ja kuningas samasse karpi.

Vahepeal mängisin facebookis mängu "Aita Annikat!" ja loosi tahtel õnnestus mul sealt suur komplekt ravimeid võita:

Neid on seal 135€ väärtuses ning saabusid just sobival ajal - kodus käimisega olingi endale traditsioonilise köha/nohu komplekti kaasa saanud.

Tegime vanematele jõulukingi, millest isegi rõõmu saime. Kinkisime neile uue siseseikluspargi, Spideri parki, perepileti. See oli minu esimene seikluspargi kogemus ja seega päris võimas, ämbliku tunne tekkis. Üritasin võimalikult palju atraktsioone läbi ronida, oli ju vaid tunnikene aega. Kahjuks kõikjale selle ajaga ei jõudnud, aga põnevamad ning keerulisemad siiski läbisin. Eelnev treenitus tuli seal kasuks, ei oleks mul piisavalt tugevust olnud, ei oleks ma ka pooltest asjadest ilma kukkumata läbi saanud, park nõudis palju rippumist ning enese tõstmist.

Kõige naljakam oli minu jaoks ehk eelviimasena läbitud atraktsioon. Teisele poole saamiseks, pidin lao hoone nõndanimetatud betoonist aknalaudade küljes kätega rippudes edasi ronima, täpselt nagu Tomb Raider! Muidugi pärast pikka vaevalist ronimist kohale jõudes avastasin, et see atraktsioon ei olnud niimoodi mõeldud. Sellel platvormil oli üks suur köis, mille abil oleks saanud ennast lihtsalt kõigutada. Aga näete, saab ka ilma.

Vahepalaks väikene meistriteos punase pandaga, mille ma isale Tartu trükikojas sünnipäevaks valmistasin. Ehk teisisõnu ülikonnas panda puidu peale trükituna:

Ma muidu siia sellest pilti ei paneks, kuid mulle väga meeldib see pilt. Olles värisevate kätega ning käsitööandetu inimene, siis sellise asja edukas valmistamine on minu jaoks suur asi.

Ümberringi juhtus paljude arvutitega mingil hetkel korraga õnnetus. Minul läks näiteks ekraan katki, kuna kodus olen ainult dokkis, siis avastasin selle palju hiljem. Nimelt siis, kui läksin kooli õppejõule enda tehtud töid ette näitama, lihtsalt, et seal vaid musta ekraani passida.

Oma laptopi viisin parandusse Järvele, IT-bussi, mis ei olnud küll kõige targem valik, kuid see oli ainuke, mis nädalavahetusel lahti oli. Ise pean homme tagasi Tartusse sõitma (et teha päev enne aastavahetust veel eksam ära).
Kuna koolitöid on vaja teha arvutiga ning ka minu detsembri lõpus olev eksam nõuab arvutit, siis mõtlesin kaasa võtta ühe vana laptopi. Üritasin seda kiiremaks teha lastes igasugu vanu programme maha, nagu näiteks LimeWire, BS-player ja muud imeasjad. Muidugi ta jooksis isegi selliste asjade peale kokku. Kuid siis mul meenus, mul oli ka ju lauaarvuti!

Tööle ma seda veel pannud pole ja ma ei tea, mis põnevad asjad sellest välja ronivad, kuid kindlasti jookseb ta kiiremini ja veab minu kooliprogramme välja.
Loodame, et varsti saab ka laptop korda, et saaks enda normaalsesse ellu tagasi astuda.

Head uut, head vana möödumist, head olevikku!

Minul läheb hästi, kuidas Sul läheb?

  
 
   Laual seisab veel varahommikune tee, või vähemalt see, mis sellest alles on. Nüüdseks on see lihtsalt kreemjas vesi, õrnalt mee maiguline ning vähemalt pakendi sõnul karamelli lõhnaline. Õppides kaob nii mõnigi asi meelelt ära - isegi janutunne.

   Sigrid märkab minu mõttepausi ning minu kivistunud pilku teetassil - me alati märkame, sest need on need hetked, mil me saame omavahel suhelda, isegi, kui see on vaid pilkude kaudu. Inimest ei tohiks segada tema õppimise ja keskendumise ajal, eriti meie erialadel. Kuid hetkel, kui keegi tõstab pilgu eemale ja vahib tühjusesse, siis sa tead, et ka tema vajab puhkust - ka tema igatseb inimhäält nende sõnatute valemiridade keskele. Ta tõuseb diivanilt püsti, ma kuulen tema villaste sokkide lohisemist ning tasaste sammudega hiilib ta minu selja taha, ma ei pööra pead tema poole, vaid hoian enda pilku paigal, keskendudes teistele meeltele. Ta asetab enda käed minu õlgadele ning asub neid masseerima. Mu õlad on tõesti kanged, kuid seesmine hääl kahtleb, et ta sel põhjusel neid hellitama tuli. Naudin mõnusaid puudutusi kuni ta on leidnud õige hetke, et vaikus enda mõtete paljastamisega lõhkuda: "Millal me koos puhkama sõidame?". Heh, puhkus. Sellistel aegadel üritan pigem mitte puhkusest ja suvest mõelda, mõlemad nii kauged ja võõrad ning parem end mitte hellitada.

   Küsimus viib meie mõlema pilgud laua kohal olevale raamaturiiulile, millel seisab Jamie Oliveri tass tekstiga Big Spender - sobivalt irooniline tekst tema kasutuse jaoks. Nimelt kogume sinna igakuiselt sääste, et lõpuks koos ühele mõnusale soojale puhkusele sõita. Muidugi suurtest summadest on asi kaugel ning ega ka aega selle jaoks ei leidu. Ei ole võimalik sõita kaugustesse puhkama, kui puudub isegi aega enda kodus diivanil lesida.

   ... Aga äkki siiski? Äkki paar minutit siiski võiks tühja lamada? Hiljem teen unitundide arvelt kõik tasa, nagu alati. Ka Sigridil on mõttelõng kaugele triivinud, ilmselt samuti vabadele hetkedele. Pärast pikka ajutööd lähevad mõtted ikka sinna, kus nad end kõige vabamalt tunnevad.

   Tõusen püsti, võtan Sigridilt käest kinni ja haaran teda endaga kaasa: "Tule, me oleme mõlemad paar minutit rahu ära teeninud". Viin meid voodini, ta heidab pikali, mina tema kõrvale ning tõmban meile teki peale. "Sule nüüd silmad ja mõtle millelegi rahulikule, lihtsale. Hoia eemal kõik mõtted eemal füüsikast, matemaatikast, aruannetest, koolist ning kohustustest."

   Ja niimoodi me lamane, eemal kõigest sellest. Suletud silmadega ei näe me laual olevaid kodutöid vaid meie endi mõtteid, mis liialti tihti infomüra varju on jäänud. Paariks minutiks saime olla täielikus vaikuses, eemal maailmast, mis kunagi rääkimist ei lõpeta.

Moving at the speed of time

Koolis on väga kiire ja keeruline ning kuigi meid on niigi vähe, siis paljud kukuvad veel semestril aineid läbi; olen mentoriks - aitan rebaseid; tegelen praktikumidega; jõuan veel 5x nädalas trenni; naudin kooselu jne. jne.


Kõige selle keskel jõudsin ka EMV-le kulturismis ning fitnessis. Kogemus missugune. Seal loositi ka igasugu asju välja. Mõtlesin, et pole pikemat aega midagi toredat võitnud (kui välja arvata Coffee In'i chai, mida ma enne sinna minekut nautisin ning samuti Sokisahtli 20€ kinkekaart, mille ma Kristiine Keskuse kaudu võitsin) - eelmine aasta siiski võitsin (ometigi enda teadmata) VIP-piletid eelmainitud võistlusele. Vestlesin Sigridiga teatrireas istudes, kui ta järsku mainis, et minu nime hüüti. Kuulasin ka isegi ning õhtujuht kordas: "Kas Holger Saare on siin?" Jooksin lavale ja ennäe - Telliskivi Koduklubi 10 korra kinkepilet väärtusega 49€! Muidugi minul sellega midagi peale maha müümise teha ei ole - on ju mul klubi ja leping olemas.

Kas Teie vahel ei kuula raadiost tulevaid popplaule ning mõtiskle, mis on nende sügavam sõnum? Okei, 90% nendest räägivad küll seksist, aga ülejäänud? Võtame näiteks Katy Perry loo "Firework."

"Do you ever feel like a plastic bag

Drifting through the wind, wanting to start again?

Do you ever feel, feel so paper thin

Like a house of cards, one blow from caving in?

Do you ever feel already buried deep?

Six feet under screams, but no one seems to hear a thing

Do you know tere's still a chance for you

'Cause there's a spark in you?"

Algus on ilmselge, see vihjab inimesele, kes tunneb ennast võõrana, kadununa punktis, kust ta ei oska enam edasi liikuda. Keegi, kes karjub sisemiselt, kuid kelle hüüded sumbuvad iseendasse.

"'Cause baby, you're a firework

Come on, show 'em what you're worth

Make 'em go, oh, oh, oh

As you shoot across the sky

Baby, you're a firework

Come on, let your colors burst

Make 'em go, oh, oh, oh

You're gonna leave 'em falling down"

Laul muutub sügavamaks. Mahasurutud inimest võrreldakse ilutulestikuga. Mõtleme, milline on ilutulestik. Temas tekitatakse algul säde, seejärel kulub tänu süütenöörile natukene aega, enne kui ta aktiveerub. Käib vilin, ilutulestik lendab õhku, plahvatab suure pauguga ning seejärel teda enam ei ole. Ilutulestik on vaid ühekordne lõbu, pärast mida ta hukkub.

Ärgem unustagem, et ta ütleb seda inimesele, kes on võõras, mahasurutud ja sisemiselt karjuv... Ohh ei! Kas tõesti vihjab Katy Perry koolitulistamisele? Ärgem ka unustagem, et tegu on ameeriklannaga. Miks tal sellise soovitusega laul on tehtud? "You're gonna leave 'em falling down" - sõnum on ju ilmselge. Kui sa oled eksinud ja kadunud ning keegi annab sulle põhjuse ehk süütab sinus vihase säriseva leegi, siis lahku suure pauguga, leave 'em falling down..

Ärge seda siiski tõsiselt võtke. Võib-olla need lood siiski ei ole selleks, et neist tähendust otsida. Sõnad võivad ka lihtsalt olla ja oleskleda, sest nad kõlavad hästi. Eesti keel on ka ilus, eks ole?






Mis on kõige kiirem aatomiosake?
Kui arvestada prootonit, elektroni ja neutronit, siis vahet ei ole - nad on vastavalt nii kiired, kui kiiresti sa nad liikuma suudad panna. Kõigiga on saavutatud ligikaudu valguskiirus.
Ometigi on veel aatomis gluoon - boson, ehk osake, mis vahendab välja. Gluoon on tugeva vastastikmõju (tuumajõu) kandja. Kuna teoreetiliselt loetakse gluoonit nullmassiga osakeseks, siis ta liigub valguskiirusel.
Ehk kõige kiiremad osakesed aatomis on hoopis bosonid - väljaosakesed.

Kõigile, kes homme kooli lähevad

Üks lehekene, teine lehekene,

mitte raamatust vaid puult.

Üks sõnakene, teine sõnakene,

mitte lehekeselt vaid suult,

see hingemattev kompliment:

"nii tähenduslik su eksistent."

Et teha meeleolu meeldivaks,

siis enda mälu ma värskendaks

ja räägiks kõigest õigest

ehk enda lapsepõlvest.

Üldiselt olin lihasööja,

see sinine väravalööja,

kes tänaval väravaposti lõi,

ilma väravata säravat posti,

mis valgustas tänavat,

ei olnudki hoopis värav,

mida lõin.

Teravalt teretades möödakäijat,

sugugi ta ei röökinud,

kuigi ta nägi minu lööki,

vaid minust mööda ta käis,

möödakäija.

Ja vaid silmapilk näis,

kui tänav ja möödakäija,

olid pimedust täis,

enam ei olnud sära,

ühe jalalöögiga lõin ära,

elektri väravapostis,

ilma väravata ja särata.

Nüüd, kuis kasvanud suureks,

ei viibuta jalaga,

kuigi seal on mu juured,

Ning kui seis kunagi nii jama,

et juues kõrrega vedelat kama,

ma haigla voodis pikali laman,

siis lubada julgen ka ma, 

et neid lugusid võin jutustada.

Sest kõlavad paremini suult,

kui lehekeselt, lehekeselt,

mida kandmas vaid tuul.